2010/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Putukad EL 2010/8
Ussikeele-leedik naudib palavaid paiku

Eesti asub maakaardil vga huvitavas kohas. Siia juavad loomaliigid nii idast kui ka lunast, ent maa lne- vi phjapiiril jvad nad sageli pidama, psemata le mere Soome vi Rootsi. Ussikeele-leedik on ks neist, kes on selle hppe sooritanud ja kinnitanud kanda ka Lnemere vastaskallastel.

Seesinane liblikas ratas 18. sajandil korraga nelja teadlase thelepanu, nad kik panid talle ka nime. Esimesena tegid seda Michael Denis ja Ignatz Schiffermller 1775. aastal, andes talle praeguse ametliku nimetuse Cynaeda dentalis. 1786. aastal kirjeldas Eugenius Esper liiki kui C. radiata, aasta hiljem Johan Christian Fabricius kui C. ramalis. Kirjeldatud on ka ks alamliik C. d. dilutalis Lattin. Inglise keeles kannab ussikeele-leedik vga ilusat nime Starry Brindled Pearl (thine pugalikpruun prl), soome keeles neidonkielikoisa ().
Perekond Cynaeda kuulub alamsugukonda Odontiinae, sugukonda leediklased (Crambidae) ja lemsugukonda leedikud (Pyraloidea). Perekonda kuulub veel 14 liiki, Euroopas kolm: C. forsteri, C. superba ja C. gigantea. Viimast on kll seni leitud vaid Trgist. Enamiku liikide levila on vike. Putukate seas on aga sna tavaline, et lhedaste liikide rhmas leidub mni, kes suudab teistest mrksa laiemalt levida. ks selline ongi ussikeele-leedik.

Vlimuselt on tegu lase tpi liblikaga: keha on jssakas ning puhkeasendis asetab loom tiivad katusjalt ja tihedalt vastu keha. Tiibade siruulatus on 2230 mm. Esmapilgul vib teda segi ajada niidulasega (Cerapteryx graminis), kuid lhemalt vaadeldes on selgesti nha erinevused eestiibade mustris. Odontiinae alamsugukonna leediklasi iseloomustabki tiivamustri suur mitmekesisus, alates kitsastest ristivtidest ja lpetades suurte, heledate laikudega ees-, mnikord ka tagatiibadel. Ussikeele-leedikul on tiivamuster selgemini vlja kujunenud eestiibadel, koosnedes teravatipulistest hambakujulistest ebamrase suunaga sakkide ridadest. Siit ka liigi ladinakeelne nimetus dentalis, mis thendab hambulist. Eestiiva vlisservas vahelduvad heledamad ja tumedamad hambakesed, tiivamustrit on vrreldud tarnade phiku mustriga. Liblika vrvust snadesse pannes jme jlle htta: ldtoon on pruunikas, mnikord heledam ja samblaroheka varjundiga. Tagatiibade servaalad on tumedamad.

Ussikeele-leediku eelistatuimad elupaigad on alvari tpi maastikud, kruusakarjrid, teeservad ja jtmaad. Liblika rvikud vajavad arenguks keskmisest krgemat temperatuuri. Sellised, n.-. poolkrbelised olud valitsevadki nimetatud elupaikades, kus maapinna kuivuse tttu tuseb temperatuur pikese kes vga krgeks.
Kohata vib liblikaid suve jooksul sna pikalt, juuni esimesest poolest augusti keskpaigani vlja. Millest on tingitud nii pikk lennuaeg, ei ole teada.

Munad munetakse hekaupa ussikeele alumistele, maapinna lhedal paiknevatele lehtedele. Munast vljuv vastne nrib end kiiresti lbi munakesta lehe sisse ning hakkab seal kaevandama. Hiljem tuleb rvik lehe pinnale, seob lehed vrgendiniidiga kokku ja elutseb nende vahel. Seetttu ei mahu hele taimele vga palju rvikuid. Mningatel andmetel kaevandab rvik ka taime varres. Eestis ei ole vaatlused seda kinnitanud: kahjustatud varrega taimi pole leitud.
Sgisel ehitab tiskasvanud rvik taimevarre aluse lhedale kookoni. Eestis on leitud he tugevalt harunenud ussikeele taime mbrusest koguni 12 kookonit. Rvik talvitub, nukkudes alles kevadel. Kuigi liigi peamine toidutaim on nagu nimigi tleb ussikeel (Echium vulgare), siis Hollandis ja Leedus on mainitud toidutaimena ka tolle lhisliiki imikat (Anchusa officinalis).

Levik. Meist phja pool on liiki mainitud Soome lunaosas ja Ahvenamaal. Luna- ja lnepoolsetel aladel aga Luna-Rootsis, landil, Gotlandil, Ltis, Leedus Kaunase lhedal ja Kura srel. Juba 1885. aastal on Hugo Christoff nentinud liiki Agabati (venepraselt Ahabadi) mbrusest, 1887. aastal Kaukaasiast, 1901. aastal ilmunud Otto Staudingeri vga mahukas ning levaatlikus liblikate kataloogis lisanduvad veel Kesk- ja Luna-Euroopa, Trgi, Sria ja Liibanon, Lne-Siber ja Luna-Siberi med. Liik on teada ka Phja-Aafrikas ning ndseks judnud ka Luna-Inglismaale.

Eestis pdis esimese teadaoleva ussikeele-leediku Hans Remm 1968. aastal Saaremaalt Viidume looduskaitsealalt. Kunas liik end sinna seadis, ei ole teada. Ka varem on Saaremaalt palju liblikaid ptud ja selline suur oleks kindlasti silma hakanud. Hiljem levis liik mandrile ning piki lne- ja phjarannikut ida poole. Sisemaale ei ole ta aga suutnud kuni viimase ajani levida. Siiski leidis 1999. aastal liblika Peipsi phjakaldalt Uusklast Urmas Jrivete. Tema snutsi on ta liiki ninud ka 2002. aastal Eesti kaguotsas Verhulitsas.
Selline levikupilt, mis hlmab helt poolt Kagu-Eesti ja teisalt Lne-Eesti ning saared, on iseloomulik veel mitmele meie putukaliigile, sealhulgas mnedele leedikutele.

Ohustatus. Senised vaatlused on nidanud, et Eestis pole ussikeele-leedik ohus. Asurkond areneb pigem judsalt, mida nitab hiljutine levik maa idaossa. Sestap on Eesti punases nimestikus (vt. elurikkus.ut.ee) liik mrgitud kui ohuvline (ohukategooria 8). Ohuteguriks viks saada see, kui kaovad elupaigad: taimekooslused kuivadel aladel, kus leidub piisavalt ussikeelt.
Maailmas peetakse liblikat kogu levila piires ohustatuks. Samuti on asurkonnad kikjal vga vikese ulatusega, n.-. lokaalsed. Enamikus Phjamaades on liik kantud punasesse raamatusse. Soomes on liigile antud staatus Endangered (EN), samuti on ta kaitse all Inglismaal kui Nationally Rare (RDB3).

Lpetuseks tasub rhutada, et selle omaprase liblikaliigi leviku andmeid saab aidata tpsustada iga loodusehuviline. Selleks tuleb minna sinna, kus kasvab ussikeelt, ning uurida, kas nende varrel maapinna lhedal asub nukukookoneid. Andmed vib saata meiliaadressil mati.martin@ut.ee vi sisestada Eesti loodusvaatluste andmebaasi: eelis.ic.envir.ee/kaart2/liigid/.

Mati Martin (1951) on zooloog, ttab Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012