19.–21. juulil oli Haapsalus Balti botaanikute 23. konverents-ekspeditsioon, mis seekord keskendus Baltikumi pärandkoosluste ehk poollooduslike koosluste hetkeolukorrale ja tulevikule. Esimesel kahel päeval kuulati ettekandeid, kolmandal tutvuti Läänemaa taimestikuliselt märkimisväärsete niitude ja karjamaadega.
Balti botaanikute konverents-ekspeditsioonid said alguse 1952. aastal Lätis. Eesmärk on olnud edendada kolme Baltimaa – Läti, Leedu ja Eesti botaanikute koostööd ja sõprust. Algul iga kahe aasta tagant kordamööda ühes vabariigis toimunud kokkusaamistel oli pikem vahe 1994–2008. Eelmisel korral, 2008. aastal, oli üritus Daugavpilsi botaanikute võõrustada. Eestis korraldati konverents viimati 1990. aastal Saaremaal.
Seekordsele konverentsile oli kogunenud üle saja botaaniku Eestist, Lätist ja Leedust, samuti ka Soomest, Venemaalt ja Rootsist. Trükist ilmus konverentsi ettekannete teesikogumik koos ekskursioonimarsruutide kirjeldusega. Käidi Põgari-Sassi ja Haeska rannaniitudel, Taebla ümbruse ja Laelatu puisniidul, Pivarootsi loopealsetel ning Kirbla-Kloostri lamminiitudel.
Konverentsi korraldas Eesti looduseuurijate seltsi botaanikasektsioon koostöös pärandkoosluste kaitse ühingu, Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooliga. Konverentsi teaduskomiteed juhtis professor Martin Zobel Tartu ülikoolist, korralduslikku külge aga Malle Leht Eesti maaülikoolist.