Kaja Lotman on sündinud 1960. aastal Tallinnas. 1978. aastal lõpetas ta Tallinna 43. keskkooli ja 1985 Tartu Ülikooli bioloogina. Hiljem töötas Eesti Põllumajanduse Akadeemias histoloogia kateedris ja Tartu Ülikooli zooloogia kateedris. 1994. aastast asus elama Matsallu. Töötas algul giidi ja õpetajana, praegu Matsalu looduskaitseala asedirektor. Kuulub mitmetesse organisatsioonidesse, mis tutvustavad ja kaitsevad loodust ning arendavad külaelu (Eesti loodushariduse selts, Eesti ökoturismi ühendus, Matsalu naisselts, Kodukant Läänemaa, nahkhiirte uurimise töögrupp). Nelja lapse ema. Valgetähe IV järk (2003).

Matsallu sõit tundus mulle küll lõputu – polnudki meeles, et see Tartust nii kaugel asub. Kuidas tänapäeval on üldse võimalik linnadest nii kaugel elada?

Kõik on suhteline. Tartust tulles tundub tõesti väga kauge, kuid tänapäeval on ju kõikjal Internet ja kauguse pärast ei jää midagi tegemata. Siin kohapeal on nii palju tegemist, et kaugete kohtade peale ei ole aega mõeldagi.

Matsalu tuuakse ikka näiteks kohast, kus niitude kaitsega on kõik korras. Mida peab tegema, et sellist kuulsust saavutada? Kas olete teinud kihutustööd, et talumehed ka Ida-Virumaalt tooksid oma veised suveks Matsallu sööma?

Kuulsusest ei tea ma eriti midagi, aga tean, et Matsalu põhiväärtus on niidud ning kui neid ei hoolda, siis polegi mõtet kaitsealast rääkida.

Matsalu riikliku looduskaitseala loomisega 1957. aastal seati looduskaitseala ette enneolematu ülesanne – säilitada sajanditepikkuse inimtegevuse tulemusel kujunenud poollooduslikud kooslused ja seda sotsialismi tingimustes!

Järgnes aastakümnete pikkune visa võitlus pealetungiva põllumajandusliku suurtootmisega. Vastuseisust hoolimata loodi suuri maaparandusvälju Matsalu, Haeska, Kiideva ja teistes külades, lükati kokku kiviaedu ja jäeti unarusse puisniidud. Suudeti aga säilitada suur osa lageluhast ning laiguti rannaniite tänu arvukale piimakarjale. 1990-ndate aastate põllumajanduse allakäik muutis ka luha ning rannaniitude säilmete hoidmise küsitavaks.

Uuesti nullist alustades on võimalik valida õige tee. Tänu mitmetele välisprojektidele ja aktiivsele korraldustööle oleme praeguseks taastanud 1990-ndate aastate eelse seisundi. Siiski võib aga öelda, et pilt Matsalu lahte ümbritsevatest loodusparkidest, mida kirjeldab Eerik Kumari veel 1950-ndatel aastatel, on nüüd tundmatuseni muutunud.

Võõraste loomade siiatoomine on tegelikult hädaabinõu. Tahaks väga, et hingelt põllumehi elaks siin kandis rohkem. Enam ei suru neid tagant sotsialistlikud plaanid, toetatakse niitude taastamist ning mahepõllumajandust. Ehk jääb aega ka looduse üle vaimustust tunda.

Matsalu kaitseala on üks suurimaid tööandjaid piirkonnas. Kui palju inimesi eelmisel aastal Matsalus niite hooldas?

Matsalu looduskaitseala hooldamiseks sõlmiti kakssada kolmkümmend loodushoiutoetuse lepingut ja Puhtu-Laelatu kaitsealal kolmteist lepingut. Matsalus oli tööde tulemuseks 93,2 hektarit majandatud puisniite (kakskümmend kuus puisniitu), 1055 hektarit rannaniite, 166 hektarit loopealseid, 2633 hektarit lamminiitu ja soostunud niite, 247 hektarit puiskarjamaid, 59 hektarit aruniite, 16,9 kilomeetrit tarasid, 73 hektarit võsatöid.

Mitmed rannaniidud on saavutanud juba vajaliku ilme ja seetõttu sai ka võimalikuks sinna taasasustada juttselg-kärnkonna ehk kõret. Luhas on suurenenud rohunepi arvukus. Allika puisniidu taimeliikide ruutmeetri rekordi jõudmine üle 60 näitab, et liigume õiges suunas.

Aga mets on ju ka tore kooslus. Peab siis kõik lagedaks raiuma ja taastama, nagu kunagi oli?

Meil on väga palju metsa, mida me ei kavatsegi niitudeks taastama hakata: liigniisked või väga kauged alad, kuhu eales keegi enam niitma ei lähe. Märgala metsamaast moodustavad potentsiaalsed puisniidud vaid 8,4 protsenti.

Kas inimesed tulevadki ise raha küsima või tuleb teha ka kihutustööd?

Alguses nägime päris suurt vaeva, et niitude hooldajaid leida. Aleks Lotman ja Gunnar Polmaga käisid juba 1994. aastal talust talusse, et tegijaid leida. Praegu on aga huvi nii suur, et kindlasti kõigile soovijaile ja kõigile inventeeritud niitudele raha ei jätku. Peame tegema valusaid otsuseid ja pingsalt kaaluma iga hooldatava hektari väärtust ning hindama tehtud töö kvaliteeti rangelt.

Kihutustööd tuleb meil praegu teha suvitajate hulgas, kes on kas uued maaomanikud või jäänud mingil muul põhjusel kõrvale üldisest niitude taastamise meelsusest.

Paljud inimesed on öelnud, et nad enam ei peakski loomi, kui poleks looduskaitsetoetust. Paljud tahavad teada, kas nende töö tulemusel on ka huvitavaid taimi ja linde niidule elama asunud. Soovitakse taastada kiviaedu ja muuta põllud uuesti niitudeks, uurida ajalugu, korrastada ujumiskohti, taastada vanu ehitisi jne. Kahjuks ei ole võimalik kõiki vajalikke tegevusi toetada ning kõigile ei jätku selgitamiseks piisavalt aega, sest ööpäev on teadagi lühike.

Kui palju peaks raha olema, et seda küll saaks?

Meile eraldatud neljast miljonist kroonist läks sel aastal veidi üle kolmesaja tuhande käibemaksu tasumiseks. Kui see oleks olnud meie kasutada, oleksime saanud kõik sel aastal taotletud hoolduse tähtsatel niitudel tehtud. Kui aga küsida, kui palju on vaja raha selleks, et taastada Matsalu nägu kaitseala loomise aegse seisuga, siis võime teha sellise arvutuse: Matsalu niitude vööndisse on arvatud 7500 hektarit aru-, loo-, ranna-, soo- ja luhaniite, lisaks ligi 600 hektarit endiseid puisniite. Kui arvestame, et keskmiselt kulub niidu hoolduseks (arvestades osa niitude taastamist jne.) tuhat krooni hektari kohta, siis saame tulemuseks 8,1 miljonit. Kui see raha oleks meil täna võtta, ei saaks me seda ikkagi kasutada, sest veel ei ole piisavalt tegijaid.

Tegijate puudumine on ka mitmel pool mujal probleemiks. Palju siin Matsalus annaks veel majandajaid juurde leida, kui raha oleks piisavalt?

On piirkondi, kus külad on hakanud aktiivselt tegutsema. Püütakse leida ise võimalusi tehnikat hankida, talguid korraldada, matkaradu teha jne. Maastikuhooldus ja looduse seisund on saanud küla kogukonnale tähtsaks. Seetõttu olengi väga huvitatud külade ühistegevuse arendamisest.

Tänu mitmele välisprojektile oleme saanud piirkonda toetada nn. projekti loomadega. Need väikesed karjad on nüüd kenasti kasvanud ja igal aastal kasvab karjatatava ala pind kiiresti. Kuna loomad vajavad ka heina, siis suureneb ka niidetav ala. Arvan, et mõne aasta pärast tuleme toime juba kohalike tegijatega ega vaja enam suviseid „külaliskarju“.

Matsalu laidudel olla vahvaid metsikuid lambaid.

No meil on ikka kultuurseid lambaid ka. Liia ja Sõmeri saarele viiakse juba mitmendat aastat kolmkümmend-nelikümmend talulammast suveks. Esimesel aastal oli probleeme sügisel lammaste kättesaamisega. Lammaste laidudele viimisest oli juba nii palju aastaid möödas, et enam ei mäletatudki, kuidas täpselt seda vanasti tehti. Sel aastal läks aga kõik sujuvalt. Võib öelda, et vana traditsioon on taastatud.

Kumari laiul on meil samuti mõned lambad. Euroopa moodsa looduskaitse terminoloogia alusel võib seda nimetada “dedomestikeerimiseks” ehk metsistamiseks. Tänapäeval on selline looduskaitsevõte väga populaarne Hollandis, Taanis ja Saksamaal ja nüüd siis isegi Lätis. Sellistes piirkondades, kus on vaja taastada loodus või hooldada ulatuslikke rohumaid, ehitatakse võimas tara ning valitakse välja vähenõudlikud koduloomad. Need jäävad alale elama, nagu oleksid metsikud loomad. Ei anta juurde sööta ega tõrjuta haigusi.

Kas rahajaotamise korraldust tuleks ka muuta?

Alati ja kõike saaks paremini, kui oskaks. Ei tahaks seda tegevust rahajaotamiseks nimetada. Selle raha eest tehakse ju väga palju vajalikku. Alati tundub, et raha antakse ebaõiglaselt. Mõni luhaosa on siledam kui teine, mõni karjamaa on lopsakama rohuga kui teine. Mõni niitja saab teha tööd kodu juures, teine peab aga sõitma paarkümmend kilomeetrit, et töötandrile jõuda.

Oled pärandkoosluste eest hoolitsemise kõrvalt ka kohaliku seltsielu taastanud. Tänasel naistepäeva laupäeval on hea küsida, kuidas Matsalu naisseltsil läheb.

Kui siia elama tulin, siis alguses polnud mul tööd, aga oli palju vaba aega ning nii asutasingi 1995. aastal Matsalu naisseltsi. Selgus, et Läänemaal on üldse vähe seltse ning püüdsin siin üles otsida neid teisi ühinguid. Nii sattusin Kodukandi liikumise juhatusse. Mõistsin, kui suur roll on tegelikult kohalikus elus seltsidel. Juba ärkamisajal olid ju kõik need pasunakoorid ja perenaiste keedukursused kohaks, kus uus info levis.

Meie naisselts teeb rahvariideid, vahel laulame ja käime võimlemas. Meil on välja töötatud oma küla traditsioonid. Kujundame praegu oma küla keskust. Tegime sinna kiige: olen kogu aeg arvanud, et kui kiik kiigub, siis küla süda tuksub.

Plaanime teha oma küla arengukava.

Meie naisselts on teinud ka botaanilisi retki ja õpetanud inimesi taimi tundma. Lisaks veel oskused taimi kasutada. See on väga oluline lõputu haridustöö, et inimesed tunneksid, kes nende ümber elavad. Kui juba taimi ja linde tuntakse, siis saadakse ka aru, millest me räägime. Looduskaitse ei saa olla rühm inimesi, kes kaitsevad midagi täiesti arusaamatut. Peame loodusest ühtmoodi aru saama. Asi see miljonile inimesele tavalisemad taimed ja loomad selgeks õpetada! Selleks korraldame ka giidide koolitusi.

Kas põllupidajatel on siin kandis ka omi ühinguid?

Väinamere projekti raames käisid esimesed hakkajad talupidajad Rootsis kogemusi omandamas ja pärast tagasi jõudes asutasid oma ühingu, mis kannab nime Väinamere Pärandkoosluste Hoidjad. Uus Lihula vallavanem Tiit Madisson kuulub ka sellesse ühingusse ning teab väga hästi pärandkoosluste väärtust. Väinamere ühing on päris aktiivselt tegutsenud: teevad õppepäevi ja koosolekuid ning peavad loomakarja. Projekti loomadega on see häda, et üksi riigiasutus ei taha neid oma arvele jätta. Ei osata vist amortisatsiooni arvutada. Toimib see mehhanism, et need antakse üle mittetulundusühingutele, kes loomad omakorda edasi annavad.

Lisaks on siin ka mitmeid talupidajate seltse, kelle nõupäevadel olen osalenud. Muidugi püüame arendada ka kohalikku käsitööd ja sellega seoses toetada lambakasvatust jne.

Kui palju neid kuulsaid ðoti mägiveiseid on?

Raske öelda, neid on nüüd segatud ka herefordiga. Mägiveis on hea pioneertõug, mis niidu korda teeb, sest ta sööb kõike. Teised on natuke valivamad. Kui niit korras, saab juba peenemaid lihatõuge kasutada. Meil on siin ka limusiine ja aberdeen-anguseid. Suvel käib siin söömas ka nudipäiseid maatõugu veiseid. Ühel aastal olid maatõugu veised karjamaal ilma pullita ning neile hakkas üks veetlev mägiveisepull Frank kangesti meeldima. Nii et nüüd on ka maatõu ja mägiveise ristandeid. Räägitakse, et lätlased aretavad juba oma lihaveise tõugu. Eks meilgi ole aeg sellega tegelema hakata.

Saavutasime mägiveistega esimest korda olukorra, kus Eestist eksporditi elusloomi Lätti. Meie veterinaariaamet ei osanudki alguses öelda, mis pabereid elusate loomade väljaviimiseks tarvis on: siiani polnud keegi elusaid veiseid eksportinud. Ekspordi suurendamine on ka riigi seisukohast oluline näitaja.

Tundub, et Matsalu piirkonnas on inimesed looduskaitsega rahul ja teevad hea meelega koostööd. Või pole see nii?

Kui makstakse, siis ollakse rahul küll. Aga alati võib inimestele tunduda, et asi pole demokraatlik. Näiteks kuulutame küll ajalehes toetustest, kuid mõni ei loe lehte ja talle jääb pärast tunne, et ta on mängust välja jäetud. Keegi oli kurtnud, et toome väljastpoolt loomi sisse, aga omadel inimestel ei lase karjatada. See tundus mulle pärast seda kümmet aastat, mil oleme loomakasvatust toetanud, nii naljakas – ikka leidub veel mõni, kes oleks nagu praegu ärganud. Pole parata, inimestel on palju muresid ja neist kõige lihtsam ongi nii lahti saada, et kellelegi pahasti öelda.

Võib öelda, et oleme saavutanud olukorra, kus looduskaitse pole enam vaenlane number üks – kui kõik on halvasti ja kedagi vaja selles süüdistada, siis pole looduskaitse enam esimene valik. Eks see on ka üks ühiskondliku kokkuleppe tahkudest.

Enamiku Mandri-Eesti mõistes pole siin kandis õiget mastimetsa, aga midagi siiski on. Kas teil ka metsa varastatakse, nagu mujal kombeks?

Selliseid vargusi, millega oleks tekitatud arvestatav keskkonnakahju, pole olnud. Matsalu metsadest on ju vaid 0,9 protsenti okaspuu enamusega. 1990-ndate alguses kadusid mõnest kohast ilusad tammed, aga tundub, et meie jändrik tamm ei ole eriti väärtuslik kaubaartikkel ja enam pole selliseid salajasi kadumisi märgatud. Mõnes kohas võiks halli leppa isegi rohkem raiuda, kui seadus lubab. Meie metsad on enamasti liigniisked ja puude kättesaamine võib olla keeruline.

Kas Sul endal jääb aega ka teadusega tegeleda?

Oleme viimasel ajal kogunud Matsalust tõesti huvitavaid andmeid nahkhiirte kohta, korrastanud talvituskeldreid ja teinud riiklikku seiret.

Tegelen võimaluse korral ka juba ülikooli ajast tekkinud huvialaga – kalade parasiitidega. Tartu lähedal Ilmatsalu karpkalakasvanduses oli mitu aastat tagasi suur haiguspuhang, mille tekitajaks osutus väga huvitav organism – Dermocystidium cyprini.

On selgunud, et see organismide rühm on taksonoomiliselt lähedane nii seentele kui ka loomadele. Olen leidnud üksikuid selle perekonna liike ka looduslikest vetest ja uurin nende morfoloogiat, mis on väga põnev. Kuna Matsalus ei ole mul piisavalt tehnilisi võimalusi, siis külastan uue leiu puhul Helsingi ülikooli kolleegi Marketta Pekkarist, kellega oleme koos ka viimased teadusartiklid kirjutanud.

Kui aga rääkida niitudest, siis näeksin hea meelega Eesti bioloogide hulgas suuremat teaduslikku huvi niitude mitmekesisuse kompleksse käsitluse vastu. Ei ole piisav, kui räägime ainult linnuliikidest või taimeliikidest ruutmeetril, tuleks põhjalikumalt uurida ka selgrootuid ja seeni ning nende seoseid niitmise ja karjatamisega ning ka liikide omavahelist mõju. Ühesõnaga – pärandkooslusi tuleks uurida ökoloogiliselt.

Mida peaks veel tegema, et pärandkooslusi juurde tuleks: raha ju mingil määral riik toetusteks jagab ning president annab auraha. Kas midagi oleks veel tarvis teha?

Tähtis polegi niivõrd raha, kui toetus ja tähelepanu. Tähtsate pärandkoosluste säilitamine on üks meie olulisemaid ülesandeid, mis esivanemad on meile pärandanud. See on meie rahvuse pärand. Nii nagu räägitakse rahvariietest või regivärsist või rahvustoitudest, nii on ka meie niidud tähtsad, et säilitada rahvuse identiteet. Läänemaa neiu on tikkinud lilli oma seelikule puisniidult, kunstnikud on kujutanud maalidel imeilusaid kadakasi karjamaid… Kui see kõik kaob, kaotame sideme eelnevate põlvedega. Ehk ei suuda me kõiki niite hoida, kuid looduskaitseala, mille ülesanne on kaitsta pärandkooslusi, peaks saama piisavalt toetust, et seda vähemalt siin säilitada.

Kas inimesed tulevadki ise raha küsima või tuleb teha ka kihutustööd?

Alguses nägime päris suurt vaeva, et niitude hooldajaid leida. Aleks Lotman ja Gunnar Polmaga käisid juba 1994. aastal talust talusse, et tegijaid leida. Praegu on aga huvi nii suur, et kindlasti kõigile soovijaile ja kõigile inventeeritud niitudele raha ei jätku. Peame tegema valusaid otsuseid ja pingsalt kaaluma iga hooldatava hektari väärtust ning hindama tehtud töö kvaliteeti rangelt.

Kihutustööd tuleb meil praegu teha suvitajate hulgas, kes on kas uued maaomanikud või jäänud mingil muul põhjusel kõrvale üldisest niitude taastamise meelsusest.

Paljud inimesed on öelnud, et nad enam ei peakski loomi, kui poleks looduskaitsetoetust. Paljud tahavad teada, kas nende töö tulemusel on ka huvitavaid taimi ja linde niidule elama asunud. Soovitakse taastada kiviaedu ja muuta põllud uuesti niitudeks, uurida ajalugu, korrastada ujumiskohti, taastada vanu ehitisi jne. Kahjuks ei ole võimalik kõiki vajalikke tegevusi toetada ning kõigile ei jätku selgitamiseks piisavalt aega, sest ööpäev on teadagi lühike.

Kui palju peaks raha olema, et seda küll saaks?

Meile eraldatud neljast miljonist kroonist läks sel aastal veidi üle kolmesaja tuhande käibemaksu tasumiseks. Kui see oleks olnud meie kasutada, oleksime saanud kõik sel aastal taotletud hoolduse tähtsatel niitudel tehtud. Kui aga küsida, kui palju on vaja raha selleks, et taastada Matsalu nägu kaitseala loomise aegse seisuga, siis võime teha sellise arvutuse: Matsalu niitude vööndisse on arvatud 7500 hektarit aru-, loo-, ranna-, soo- ja luhaniite, lisaks ligi 600 hektarit endiseid puisniite. Kui arvestame, et keskmiselt kulub niidu hoolduseks (arvestades osa niitude taastamist jne.) tuhat krooni hektari kohta, siis saame tulemuseks 8,1 miljonit. Kui see raha oleks meil täna võtta, ei saaks me seda ikkagi kasutada, sest veel ei ole piisavalt tegijaid.

Tegijate puudumine on ka mitmel pool mujal probleemiks. Palju siin Matsalus annaks veel majandajaid juurde leida, kui raha oleks piisavalt?

On piirkondi, kus külad on hakanud aktiivselt tegutsema. Püütakse leida ise võimalusi tehnikat hankida, talguid korraldada, matkaradu teha jne. Maastikuhooldus ja looduse seisund on saanud küla kogukonnale tähtsaks. Seetõttu olengi väga huvitatud külade ühistegevuse arendamisest.

Tänu mitmele välisprojektile oleme saanud piirkonda toetada nn. projekti loomadega. Need väikesed karjad on nüüd kenasti kasvanud ja igal aastal kasvab karjatatava ala pind kiiresti. Kuna loomad vajavad ka heina, siis suureneb ka niidetav ala. Arvan, et mõne aasta pärast tuleme toime juba kohalike tegijatega ega vaja enam suviseid „külaliskarju“.

Matsalu laidudel olla vahvaid metsikuid lambaid.

No meil on ikka kultuurseid lambaid ka. Liia ja Sõmeri saarele viiakse juba mitmendat aastat kolmkümmend-nelikümmend talulammast suveks. Esimesel aastal oli probleeme sügisel lammaste kättesaamisega. Lammaste laidudele viimisest oli juba nii palju aastaid möödas, et enam ei mäletatudki, kuidas täpselt seda vanasti tehti. Sel aastal läks aga kõik sujuvalt. Võib öelda, et vana traditsioon on taastatud.

Kumari laiul on meil samuti mõned lambad. Euroopa moodsa looduskaitse terminoloogia alusel võib seda nimetada “dedomestikeerimiseks” ehk metsistamiseks. Tänapäeval on selline looduskaitsevõte väga populaarne Hollandis, Taanis ja Saksamaal ja nüüd siis isegi Lätis. Sellistes piirkondades, kus on vaja taastada loodus või hooldada ulatuslikke rohumaid, ehitatakse võimas tara ning valitakse välja vähenõudlikud koduloomad. Need jäävad alale elama, nagu oleksid metsikud loomad. Ei anta juurde sööta ega tõrjuta haigusi.

Kas rahajaotamise korraldust tuleks ka muuta?

Alati ja kõike saaks paremini, kui oskaks. Ei tahaks seda tegevust rahajaotamiseks nimetada. Selle raha eest tehakse ju väga palju vajalikku. Alati tundub, et raha antakse ebaõiglaselt. Mõni luhaosa on siledam kui teine, mõni karjamaa on lopsakama rohuga kui teine. Mõni niitja saab teha tööd kodu juures, teine peab aga sõitma paarkümmend kilomeetrit, et töötandrile jõuda.

Oled pärandkoosluste eest hoolitsemise kõrvalt ka kohaliku seltsielu taastanud. Tänasel naistepäeva laupäeval on hea küsida, kuidas Matsalu naisseltsil läheb.

Kui siia elama tulin, siis alguses polnud mul tööd, aga oli palju vaba aega ning nii asutasingi 1995. aastal Matsalu naisseltsi. Selgus, et Läänemaal on üldse vähe seltse ning püüdsin siin üles otsida neid teisi ühinguid. Nii sattusin Kodukandi liikumise juhatusse. Mõistsin, kui suur roll on tegelikult kohalikus elus seltsidel. Juba ärkamisajal olid ju kõik need pasunakoorid ja perenaiste keedukursused kohaks, kus uus info levis.

Meie naisselts teeb rahvariideid, vahel laulame ja käime võimlemas. Meil on välja töötatud oma küla traditsioonid. Kujundame praegu oma küla keskust. Tegime sinna kiige: olen kogu aeg arvanud, et kui kiik kiigub, siis küla süda tuksub.

Plaanime teha oma küla arengukava.

Meie naisselts on teinud ka botaanilisi retki ja õpetanud inimesi taimi tundma. Lisaks veel oskused taimi kasutada. See on väga oluline lõputu haridustöö, et inimesed tunneksid, kes nende ümber elavad. Kui juba taimi ja linde tuntakse, siis saadakse ka aru, millest me räägime. Looduskaitse ei saa olla rühm inimesi, kes kaitsevad midagi täiesti arusaamatut. Peame loodusest ühtmoodi aru saama. Asi see miljonile inimesele tavalisemad taimed ja loomad selgeks õpetada! Selleks korraldame ka giidide koolitusi.

Kas põllupidajatel on siin kandis ka omi ühinguid?

Väinamere projekti raames käisid esimesed hakkajad talupidajad Rootsis kogemusi omandamas ja pärast tagasi jõudes asutasid oma ühingu, mis kannab nime Väinamere Pärandkoosluste Hoidjad. Uus Lihula vallavanem Tiit Madisson kuulub ka sellesse ühingusse ning teab väga hästi pärandkoosluste väärtust. Väinamere ühing on päris aktiivselt tegutsenud: teevad õppepäevi ja koosolekuid ning peavad loomakarja. Projekti loomadega on see häda, et üksi riigiasutus ei taha neid oma arvele jätta. Ei osata vist amortisatsiooni arvutada. Toimib see mehhanism, et need antakse üle mittetulundusühingutele, kes loomad omakorda edasi annavad.

Lisaks on siin ka mitmeid talupidajate seltse, kelle nõupäevadel olen osalenud. Muidugi püüame arendada ka kohalikku käsitööd ja sellega seoses toetada lambakasvatust jne.

Kui palju neid kuulsaid ðoti mägiveiseid on?

Raske öelda, neid on nüüd segatud ka herefordiga. Mägiveis on hea pioneertõug, mis niidu korda teeb, sest ta sööb kõike. Teised on natuke valivamad. Kui niit korras, saab juba peenemaid lihatõuge kasutada. Meil on siin ka limusiine ja aberdeen-anguseid. Suvel käib siin söömas ka nudipäiseid maatõugu veiseid. Ühel aastal olid maatõugu veised karjamaal ilma pullita ning neile hakkas üks veetlev mägiveisepull Frank kangesti meeldima. Nii et nüüd on ka maatõu ja mägiveise ristandeid. Räägitakse, et lätlased aretavad juba oma lihaveise tõugu. Eks meilgi ole aeg sellega tegelema hakata.

Saavutasime mägiveistega esimest korda olukorra, kus Eestist eksporditi elusloomi Lätti. Meie veterinaariaamet ei osanudki alguses öelda, mis pabereid elusate loomade väljaviimiseks tarvis on: siiani polnud keegi elusaid veiseid eksportinud. Ekspordi suurendamine on ka riigi seisukohast oluline näitaja.

Tundub, et Matsalu piirkonnas on inimesed looduskaitsega rahul ja teevad hea meelega koostööd. Või pole see nii?

Kui makstakse, siis ollakse rahul küll. Aga alati võib inimestele tunduda, et asi pole demokraatlik. Näiteks kuulutame küll ajalehes toetustest, kuid mõni ei loe lehte ja talle jääb pärast tunne, et ta on mängust välja jäetud. Keegi oli kurtnud, et toome väljastpoolt loomi sisse, aga omadel inimestel ei lase karjatada. See tundus mulle pärast seda kümmet aastat, mil oleme loomakasvatust toetanud, nii naljakas – ikka leidub veel mõni, kes oleks nagu praegu ärganud. Pole parata, inimestel on palju muresid ja neist kõige lihtsam ongi nii lahti saada, et kellelegi pahasti öelda.

Võib öelda, et oleme saavutanud olukorra, kus looduskaitse pole enam vaenlane number üks – kui kõik on halvasti ja kedagi vaja selles süüdistada, siis pole looduskaitse enam esimene valik. Eks see on ka üks ühiskondliku kokkuleppe tahkudest.

Enamiku Mandri-Eesti mõistes pole siin kandis õiget mastimetsa, aga midagi siiski on. Kas teil ka metsa varastatakse, nagu mujal kombeks?

Selliseid vargusi, millega oleks tekitatud arvestatav keskkonnakahju, pole olnud. Matsalu metsadest on ju vaid 0,9 protsenti okaspuu enamusega. 1990-ndate alguses kadusid mõnest kohast ilusad tammed, aga tundub, et meie jändrik tamm ei ole eriti väärtuslik kaubaartikkel ja enam pole selliseid salajasi kadumisi märgatud. Mõnes kohas võiks halli leppa isegi rohkem raiuda, kui seadus lubab. Meie metsad on enamasti liigniisked ja puude kättesaamine võib olla keeruline.

Kas Sul endal jääb aega ka teadusega tegeleda?

Oleme viimasel ajal kogunud Matsalust tõesti huvitavaid andmeid nahkhiirte kohta, korrastanud talvituskeldreid ja teinud riiklikku seiret.

Tegelen võimaluse korral ka juba ülikooli ajast tekkinud huvialaga – kalade parasiitidega. Tartu lähedal Ilmatsalu karpkalakasvanduses oli mitu aastat tagasi suur haiguspuhang, mille tekitajaks osutus väga huvitav organism – Dermocystidium cyprini.

On selgunud, et see organismide rühm on taksonoomiliselt lähedane nii seentele kui ka loomadele. Olen leidnud üksikuid selle perekonna liike ka looduslikest vetest ja uurin nende morfoloogiat, mis on väga põnev. Kuna Matsalus ei ole mul piisavalt tehnilisi võimalusi, siis külastan uue leiu puhul Helsingi ülikooli kolleegi Marketta Pekkarist, kellega oleme koos ka viimased teadusartiklid kirjutanud.

Kui aga rääkida niitudest, siis näeksin hea meelega Eesti bioloogide hulgas suuremat teaduslikku huvi niitude mitmekesisuse kompleksse käsitluse vastu. Ei ole piisav, kui räägime ainult linnuliikidest või taimeliikidest ruutmeetril, tuleks põhjalikumalt uurida ka selgrootuid ja seeni ning nende seoseid niitmise ja karjatamisega ning ka liikide omavahelist mõju. Ühesõnaga – pärandkooslusi tuleks uurida ökoloogiliselt.

Mida peaks veel tegema, et pärandkooslusi juurde tuleks: raha ju mingil määral riik toetusteks jagab ning president annab auraha. Kas midagi oleks veel tarvis teha?

Tähtis polegi niivõrd raha, kui toetus ja tähelepanu. Tähtsate pärandkoosluste säilitamine on üks meie olulisemaid ülesandeid, mis esivanemad on meile pärandanud. See on meie rahvuse pärand. Nii nagu räägitakse rahvariietest või regivärsist või rahvustoitudest, nii on ka meie niidud tähtsad, et säilitada rahvuse identiteet. Läänemaa neiu on tikkinud lilli oma seelikule puisniidult, kunstnikud on kujutanud maalidel imeilusaid kadakasi karjamaid… Kui see kõik kaob, kaotame sideme eelnevate põlvedega. Ehk ei suuda me kõiki niite hoida, kuid looduskaitseala, mille ülesanne on kaitsta pärandkooslusi, peaks saama piisavalt toetust, et seda vähemalt siin säilitada.

Kas inimesed tulevadki ise raha küsima või tuleb teha ka kihutustööd?

Alguses nägime päris suurt vaeva, et niitude hooldajaid leida. Aleks Lotman ja Gunnar Polmaga käisid juba 1994. aastal talust talusse, et tegijaid leida. Praegu on aga huvi nii suur, et kindlasti kõigile soovijaile ja kõigile inventeeritud niitudele raha ei jätku. Peame tegema valusaid otsuseid ja pingsalt kaaluma iga hooldatava hektari väärtust ning hindama tehtud töö kvaliteeti rangelt.

Kihutustööd tuleb meil praegu teha suvitajate hulgas, kes on kas uued maaomanikud või jäänud mingil muul põhjusel kõrvale üldisest niitude taastamise meelsusest.

Paljud inimesed on öelnud, et nad enam ei peakski loomi, kui poleks looduskaitsetoetust. Paljud tahavad teada, kas nende töö tulemusel on ka huvitavaid taimi ja linde niidule elama asunud. Soovitakse taastada kiviaedu ja muuta põllud uuesti niitudeks, uurida ajalugu, korrastada ujumiskohti, taastada vanu ehitisi jne. Kahjuks ei ole võimalik kõiki vajalikke tegevusi toetada ning kõigile ei jätku selgitamiseks piisavalt aega, sest ööpäev on teadagi lühike.

Kui palju peaks raha olema, et seda küll saaks?

Meile eraldatud neljast miljonist kroonist läks sel aastal veidi üle kolmesaja tuhande käibemaksu tasumiseks. Kui see oleks olnud meie kasutada, oleksime saanud kõik sel aastal taotletud hoolduse tähtsatel niitudel tehtud. Kui aga küsida, kui palju on vaja raha selleks, et taastada Matsalu nägu kaitseala loomise aegse seisuga, siis võime teha sellise arvutuse: Matsalu niitude vööndisse on arvatud 7500 hektarit aru-, loo-, ranna-, soo- ja luhaniite, lisaks ligi 600 hektarit endiseid puisniite. Kui arvestame, et keskmiselt kulub niidu hoolduseks (arvestades osa niitude taastamist jne.) tuhat krooni hektari kohta, siis saame tulemuseks 8,1 miljonit. Kui see raha oleks meil täna võtta, ei saaks me seda ikkagi kasutada, sest veel ei ole piisavalt tegijaid.

Tegijate puudumine on ka mitmel pool mujal probleemiks. Palju siin Matsalus annaks veel majandajaid juurde leida, kui raha oleks piisavalt?

On piirkondi, kus külad on hakanud aktiivselt tegutsema. Püütakse leida ise võimalusi tehnikat hankida, talguid korraldada, matkaradu teha jne. Maastikuhooldus ja looduse seisund on saanud küla kogukonnale tähtsaks. Seetõttu olengi väga huvitatud külade ühistegevuse arendamisest.

Tänu mitmele välisprojektile oleme saanud piirkonda toetada nn. projekti loomadega. Need väikesed karjad on nüüd kenasti kasvanud ja igal aastal kasvab karjatatava ala pind kiiresti. Kuna loomad vajavad ka heina, siis suureneb ka niidetav ala. Arvan, et mõne aasta pärast tuleme toime juba kohalike tegijatega ega vaja enam suviseid „külaliskarju“.

Matsalu laidudel olla vahvaid metsikuid lambaid.

No meil on ikka kultuurseid lambaid ka. Liia ja Sõmeri saarele viiakse juba mitmendat aastat kolmkümmend-nelikümmend talulammast suveks. Esimesel aastal oli probleeme sügisel lammaste kättesaamisega. Lammaste laidudele viimisest oli juba nii palju aastaid möödas, et enam ei mäletatudki, kuidas täpselt seda vanasti tehti. Sel aastal läks aga kõik sujuvalt. Võib öelda, et vana traditsioon on taastatud.

Kumari laiul on meil samuti mõned lambad. Euroopa moodsa looduskaitse terminoloogia alusel võib seda nimetada “dedomestikeerimiseks” ehk metsistamiseks. Tänapäeval on selline looduskaitsevõte väga populaarne Hollandis, Taanis ja Saksamaal ja nüüd siis isegi Lätis. Sellistes piirkondades, kus on vaja taastada loodus või hooldada ulatuslikke rohumaid, ehitatakse võimas tara ning valitakse välja vähenõudlikud koduloomad. Need jäävad alale elama, nagu oleksid metsikud loomad. Ei anta juurde sööta ega tõrjuta haigusi.

Kas rahajaotamise korraldust tuleks ka muuta?

Alati ja kõike saaks paremini, kui oskaks. Ei tahaks seda tegevust rahajaotamiseks nimetada. Selle raha eest tehakse ju väga palju vajalikku. Alati tundub, et raha antakse ebaõiglaselt. Mõni luhaosa on siledam kui teine, mõni karjamaa on lopsakama rohuga kui teine. Mõni niitja saab teha tööd kodu juures, teine peab aga sõitma paarkümmend kilomeetrit, et töötandrile jõuda.

Oled pärandkoosluste eest hoolitsemise kõrvalt ka kohaliku seltsielu taastanud. Tänasel naistepäeva laupäeval on hea küsida, kuidas Matsalu naisseltsil läheb.

Kui siia elama tulin, siis alguses polnud mul tööd, aga oli palju vaba aega ning nii asutasingi 1995. aastal Matsalu naisseltsi. Selgus, et Läänemaal on üldse vähe seltse ning püüdsin siin üles otsida neid teisi ühinguid. Nii sattusin Kodukandi liikumise juhatusse. Mõistsin, kui suur roll on tegelikult kohalikus elus seltsidel. Juba ärkamisajal olid ju kõik need pasunakoorid ja perenaiste keedukursused kohaks, kus uus info levis.

Meie naisselts teeb rahvariideid, vahel laulame ja käime võimlemas. Meil on välja töötatud oma küla traditsioonid. Kujundame praegu oma küla keskust. Tegime sinna kiige: olen kogu aeg arvanud, et kui kiik kiigub, siis küla süda tuksub.

Plaanime teha oma küla arengukava.

Meie naisselts on teinud ka botaanilisi retki ja õpetanud inimesi taimi tundma. Lisaks veel oskused taimi kasutada. See on väga oluline lõputu haridustöö, et inimesed tunneksid, kes nende ümber elavad. Kui juba taimi ja linde tuntakse, siis saadakse ka aru, millest me räägime. Looduskaitse ei saa olla rühm inimesi, kes kaitsevad midagi täiesti arusaamatut. Peame loodusest ühtmoodi aru saama. Asi see miljonile inimesele tavalisemad taimed ja loomad selgeks õpetada! Selleks korraldame ka giidide koolitusi.

Kas põllupidajatel on siin kandis ka omi ühinguid?

Väinamere projekti raames käisid esimesed hakkajad talupidajad Rootsis kogemusi omandamas ja pärast tagasi jõudes asutasid oma ühingu, mis kannab nime Väinamere Pärandkoosluste Hoidjad. Uus Lihula vallavanem Tiit Madisson kuulub ka sellesse ühingusse ning teab väga hästi pärandkoosluste väärtust. Väinamere ühing on päris aktiivselt tegutsenud: teevad õppepäevi ja koosolekuid ning peavad loomakarja. Projekti loomadega on see häda, et üksi riigiasutus ei taha neid oma arvele jätta. Ei osata vist amortisatsiooni arvutada. Toimib see mehhanism, et need antakse üle mittetulundusühingutele, kes loomad omakorda edasi annavad.

Lisaks on siin ka mitmeid talupidajate seltse, kelle nõupäevadel olen osalenud. Muidugi püüame arendada ka kohalikku käsitööd ja sellega seoses toetada lambakasvatust jne.

Kui palju neid kuulsaid ðoti mägiveiseid on?

Raske öelda, neid on nüüd segatud ka herefordiga. Mägiveis on hea pioneertõug, mis niidu korda teeb, sest ta sööb kõike. Teised on natuke valivamad. Kui niit korras, saab juba peenemaid lihatõuge kasutada. Meil on siin ka limusiine ja aberdeen-anguseid. Suvel käib siin söömas ka nudipäiseid maatõugu veiseid. Ühel aastal olid maatõugu veised karjamaal ilma pullita ning neile hakkas üks veetlev mägiveisepull Frank kangesti meeldima. Nii et nüüd on ka maatõu ja mägiveise ristandeid. Räägitakse, et lätlased aretavad juba oma lihaveise tõugu. Eks meilgi ole aeg sellega tegelema hakata.

Saavutasime mägiveistega esimest korda olukorra, kus Eestist eksporditi elusloomi Lätti. Meie veterinaariaamet ei osanudki alguses öelda, mis pabereid elusate loomade väljaviimiseks tarvis on: siiani polnud keegi elusaid veiseid eksportinud. Ekspordi suurendamine on ka riigi seisukohast oluline näitaja.

Tundub, et Matsalu piirkonnas on inimesed looduskaitsega rahul ja teevad hea meelega koostööd. Või pole see nii?

Kui makstakse, siis ollakse rahul küll. Aga alati võib inimestele tunduda, et asi pole demokraatlik. Näiteks kuulutame küll ajalehes toetustest, kuid mõni ei loe lehte ja talle jääb pärast tunne, et ta on mängust välja jäetud. Keegi oli kurtnud, et toome väljastpoolt loomi sisse, aga omadel inimestel ei lase karjatada. See tundus mulle pärast seda kümmet aastat, mil oleme loomakasvatust toetanud, nii naljakas – ikka leidub veel mõni, kes oleks nagu praegu ärganud. Pole parata, inimestel on palju muresid ja neist kõige lihtsam ongi nii lahti saada, et kellelegi pahasti öelda.

Võib öelda, et oleme saavutanud olukorra, kus looduskaitse pole enam vaenlane number üks – kui kõik on halvasti ja kedagi vaja selles süüdistada, siis pole looduskaitse enam esimene valik. Eks see on ka üks ühiskondliku kokkuleppe tahkudest.

Enamiku Mandri-Eesti mõistes pole siin kandis õiget mastimetsa, aga midagi siiski on. Kas teil ka metsa varastatakse, nagu mujal kombeks?

Selliseid vargusi, millega oleks tekitatud arvestatav keskkonnakahju, pole olnud. Matsalu metsadest on ju vaid 0,9 protsenti okaspuu enamusega. 1990-ndate alguses kadusid mõnest kohast ilusad tammed, aga tundub, et meie jändrik tamm ei ole eriti väärtuslik kaubaartikkel ja enam pole selliseid salajasi kadumisi märgatud. Mõnes kohas võiks halli leppa isegi rohkem raiuda, kui seadus lubab. Meie metsad on enamasti liigniisked ja puude kättesaamine võib olla keeruline.

Kas Sul endal jääb aega ka teadusega tegeleda?

Oleme viimasel ajal kogunud Matsalust tõesti huvitavaid andmeid nahkhiirte kohta, korrastanud talvituskeldreid ja teinud riiklikku seiret.

Tegelen võimaluse korral ka juba ülikooli ajast tekkinud huvialaga – kalade parasiitidega. Tartu lähedal Ilmatsalu karpkalakasvanduses oli mitu aastat tagasi suur haiguspuhang, mille tekitajaks osutus väga huvitav organism – Dermocystidium cyprini.

On selgunud, et see organismide rühm on taksonoomiliselt lähedane nii seentele kui ka loomadele. Olen leidnud üksikuid selle perekonna liike ka looduslikest vetest ja uurin nende morfoloogiat, mis on väga põnev. Kuna Matsalus ei ole mul piisavalt tehnilisi võimalusi, siis külastan uue leiu puhul Helsingi ülikooli kolleegi Marketta Pekkarist, kellega oleme koos ka viimased teadusartiklid kirjutanud.

Kui aga rääkida niitudest, siis näeksin hea meelega Eesti bioloogide hulgas suuremat teaduslikku huvi niitude mitmekesisuse kompleksse käsitluse vastu. Ei ole piisav, kui räägime ainult linnuliikidest või taimeliikidest ruutmeetril, tuleks põhjalikumalt uurida ka selgrootuid ja seeni ning nende seoseid niitmise ja karjatamisega ning ka liikide omavahelist mõju. Ühesõnaga – pärandkooslusi tuleks uurida ökoloogiliselt.

Mida peaks veel tegema, et pärandkooslusi juurde tuleks: raha ju mingil määral riik toetusteks jagab ning president annab auraha. Kas midagi oleks veel tarvis teha?

Tähtis polegi niivõrd raha, kui toetus ja tähelepanu. Tähtsate pärandkoosluste säilitamine on üks meie olulisemaid ülesandeid, mis esivanemad on meile pärandanud. See on meie rahvuse pärand. Nii nagu räägitakse rahvariietest või regivärsist või rahvustoitudest, nii on ka meie niidud tähtsad, et säilitada rahvuse identiteet. Läänemaa neiu on tikkinud lilli oma seelikule puisniidult, kunstnikud on kujutanud maalidel imeilusaid kadakasi karjamaid… Kui see kõik kaob, kaotame sideme eelnevate põlvedega. Ehk ei suuda me kõiki niite hoida, kuid looduskaitseala, mille ülesanne on kaitsta pärandkooslusi, peaks saama piisavalt toetust, et seda vähemalt siin säilitada.