Moon kui sümbol on jäädvustunud eri kultuurides. Vana-Kreekas oli see une ja surma sümbol, Hiinas seostati moonitaimega ilu, üksildust ja rahulikkust. Arvatavasti on just moonikupar andnud ainest nii kõristi kui ka pipratoosi leiutajaile.

Seemnete rikkalikus maailmas ei saa mooniseemned hoobelda suurusega, sest nende läbimõõt küünib kõigest millimeetrini. Väiksus korvatakse aga rohkusega: ühes kupras võib olla kuni kaks tuhat seemet.

Õli on mooniseemnete põhiväärtus. Mooniseemneid on mitut värvi: siniseid, halle, kollaseid ja valgeid. Nende peamine biokeemiline väärtus seisneb õlikülluses. Mooniõli saadakse valgetest ja kollastest seemnetest. Sõltuvalt sordist, kasvutingimustest ja teistestki näitajatest varieerub seemnete õlisisaldus küllaltki suurtes piirides – 20–50%. Mooniõli muudab eriti hinnatavaks selle rasvhappeline koostis: lõviosa (kuni 90%) neis leiduvatest rasvhapetest on küllastumata, kusjuures eriti palju on just polüküllastamata rasvhappeid. Sellest põhjendus, miks magunaõli on ühtviisi nõutud nii inimtoiduks kui ka eri tööstusvaldkondades. Külmpressimisel saadud heledam õli läheb toiduks, kuumtöötlusel saadav tumedam õli kõlbab kunstnikele õlivärvide valmistamiseks, sest kuivab kiiresti ja ei tumene. Mooniõli kasutavad ka kosmeetikatoodete valmistajad. Ammustel aegadel hinnati magunaõli soodsa põletusmaterjalina, sest see andis õlilambis hästi valgust ja eraldas vähe suitsu.

Õliküllusest sugeneb seemnete kalorirohkus: sajagrammine seemneports annaks tarbijale ligi pool tuhat kilokalorit. Tõsi, vaevalt keegi nii suurtes kogustes neid seemneid sööb, see poleks ka tervisele soodne. Peale õli on moonide eluringi jätkajate koostises veel rohkesti valke, mille sisaldus on eri sorti magunaseemnetes üsna püsiv, jäädes ligikaudu 20% piiridesse. Just valgurikkuse tõttu sobivad õlipressimisjäätmed hästi loomasöödaks. Püsiva hulga väide ei kehti aga süsivesikute suhtes: õlirikastes seemnetes on süsivesikuid vähe, õlivaestes märksa rohkem. Keemilistest elementidest sisaldavad loo peategelased märkimisväärselt kaaliumi, magneesiumi ja fosforit, mikroelementidest tuleb toonitada olulist raua- ja tsingisisaldust.

Mooniseemned kui toidulisand. Tumedad tervikseemned on kasutusel toiduainetööstuses, neid puistatakse kondiitritoodetele ja lisatakse küpsetistele. Just kuumuses omandavad mooniseemned erilise röstitud pähkleid meenutava aroomi ja kergelt magusa maitse. Õlimaguna seemnetest valmistatud toidud on aukohal paljude maade rahvusköökides. Kui meie puutume magunaseemnetega kokku peamiselt moonisaiu, moonirulle ja präänikuid süües, siis mujal maailmas on kulinaaria valdkonnas leitud neile erisuguseid rakendusi.

Indias näiteks segatakse kokku maitsestatud jogurt ja mooniseemned ning saadakse erilise maitsega kaste. Aasia maades lisatakse neid seemneid küllaltki suurtes kogustes ka kõikvõimalikele küpsetistele. Ladina-Ameerikas kasutatakse mooniseemneid rohkesti Colombias, kus nad kuuluvad lausa kohustuslikuna mitmesuguste puuviljakookide koostisesse. Euroopa köögitraditsioonis hindavad mooniseemneid eriti austerlased (struudlites, nuudlites, klimpides) ja sakslased (kastmetes).

Kui meie arusaamade kohaselt sobivad kõnealused seemned peamiselt magustoitudesse, siis mujal kasutatakse neid ka lihatoitude, kalaroogade, mereandide, makaroni- ja muude taimtoitude ning erisuguste kastmete valmistamisel.

Kas mooniseemned sisaldavad narkoaineid? Mooniseemnete kohta küsitakse alatasa, kas nende sööja saab narkootilisi aineid või mitte. Esmalt peaks märkima, et narkootilise toimega alkaloide sisaldab moonide piimmahl, mida küpsetes seemnetes ei leidu. Teiseks, õlimaguna sordiaretustöö tõttu on alkaloidide sisaldus eri moonisortides tervikuna tunduvalt vähenenud. Et õlimaguna kasvatajad koguvad mooniseemneid, siis on aretustöö tulemusena muudetud kupra seinad võimalikult õhukeseks. Oopiumimoonil, vastupidi, on kupra seinad üsna paksud, sest sinna tehaksegi sisselõiked alkaloide sisaldava piimmahla kogumiseks. Kolmandaks, meil müüdavad mooniseemned on kasvatatud lähipiirkonnas, kus kliima ei soosi alkaloididerohkust taime piimmahlas. Niisiis peaks olema selge, et moonisaiade või -rullide söömine inimest narkomaaniks ei muuda.

Lõpetuseks veel: mooniseemneid kasutatakse rohkesti ka Aasia maade rahvameditsiinis. Tavaliselt tehakse mooniseemnetest teed, mida soovitatakse juua peamiselt kahel juhul. Esiteks erisuguste kõhuhädade – seedehäirete, kõhulahtisuse, soolegaaside jms. korral, ning teiseks, närvilisuse ja unetuse puhul. Kuid tasub teada, et igasugune juhuslik iseravimine taimsete teedega on tervisele ohtlik, sest ei teata koguseid, toimeainete sisaldust, ravikuuri kestvust, organismi eripära jne. Seetõttu on parem endaga mitte katsetada.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor. Biokeemikuna avaldanud palju artikleid toidu ja toitumise teemal.