Kevad käes ja suvi tulekul, seega on õige aeg fotokott selga ja statiiv kätte võtta ning minna heinamaal või metsas õitsevaid taimi pildistama. Millist tehnikat kasutada, kuidas valgust sättida või pildi kompositsiooni kujundada, et lihtsalt hea ülesvõtte asemel saaksime suurepärase taimefoto?

Fotokotti peaksime kindlasti panema kaamera ning objektiivid 20 mm lainurkobjektiivist kuni 400 mm teleobjektiivini, samuti välklambi koos hajutiga, otsest päikesevalgust mahendava hajuti, reflektoreid, vaherõngaid, välklambi pikenduskaabli ning loomulikult filme. Võib tekkida küsimus, kas sellisest rikkalikust varustusest läheb tõesti kõike vaja. Proovin õigustada fototarvikute otstarbekust.

Üks taimede pildistamise eesmärke võiks olla jutustada oma piltidega lugu. Pole vahet, kas fotografeerite võililledest kolletavat heinamaad, kevadist õitsevat raba või kuldkingadega kaetud metsaalust: piltjutustusel olgu sissejuhatus, sisu ja kokkuvõte. Õitsemist saab ju pildistada väga mitut moodi: üldvaade võilillepõllust, lähivõte mett korjavast kimalasest, fragment õie kroonlehest jne.

Sissejuhatuseks sobiksid üldplaanid: kolletav võilillepõld maikuiselt helesinise taevaga, rabamändide vahel õitsevad sookailud, kauni kuldkinga kogumik varasuvises metsas jpm. Üldplaanide pildistamiseks kõlbab mõni väiksema fookuskaugusega objektiiv, kas 20 mm lainurkobjektiiv või 24–85 mm suumobjektiiv. Viimase eelis on eelkõige töötamise mugavus: et kadreerida, tuleb vaid objektiivi fookuskaugust muuta. Fikseeritud fookuskaugusega objektiive kasutades peab pildi teistsuguseks kadreerimiseks kas objektiivi vahetama või oma asukohta muutma.

Nii nagu lähipildistamisel, on ka üldplaanide puhul oluline teravussügavus. Peab siiski tõdema, et lühikese fookuskaugusega objektiivide korral ei ole probleem nii suur kui lähipildistamiseks kasutatavate 100 mm ja suurema fookuskaugusega objektiivide puhul.

Tähtis on jälgida, et objektiivi ees olevad ning kaugustesse jäävad objektid oleksid fookuses. Seda aitab kontrollida paljudel peegelkaameratel olev teravussügavuse kontrolli nupp, mis sulgeb objektiivi ava pildistaja valitud väärtuse järgi. Tavaliselt piisab selliseid ülesvõtteid tehes avaväärtusest 11.

Sissejuhatavaid üldplaane rikastab taimede mitmekesine ümbrus. Võililledest kolletaval heinamaal on see üksluine ning seetõttu võiks siin luua hoopis lõpmatuse tunde: silmapiirini ulatuv õitemeri annab selleks hea võimaluse. Teine lugu on aga metsa all kasvavate taimedega, kes asuvad puude ja põõsaste all või mahalangenud puidu vahel. Niisugustest lisadest ei maksa heituda, vaid kasutage neid pildi kadreerimisel. Mahalangenud puu, oksarisu või puutüved ainult rikastavad ülesvõtet. Samas ei tohiks nende komponentide lisamisega ka liiale minna, muidu ei tarvitse vaataja aru saada, kas pildistasite mahalangenud metsakuiva või seal vahel õitsevaid lilli.

Pildiloo järgmine osa on sisu, jutustuse põhiosa. Nüüd on aeg minna suurtelt plaanidelt lähivõteteni. Siin saab fantaasial vabalt lennata lasta. Lähivõte ei tähenda ainult taime õie või tolmuka jäädvustamist, ka terve taim võib kaadrisse jääda. Kasutan lähipildistamisel põhiliselt 70–200 mm suumobjektiivi, kuid mõnikord ka 300 mm ja 400 mm teleobjektiive. Koos kahe 25 mm vaherõngaga on need asendamatud vahendid taimi pildistades. 100 mm makroobjektiivi läheb vaja üpris harva, üksnes mõningate detailide, nagu tolmukate ja väikeste taimeõite esiletoomiseks. Pikematel teleobjektiividel on vaateväli väiksem ja tausta jääb pildile vähem ning kas või väikese võttenurga muutmise teel saab pilti lihtsustada ja objekti esile tõsta.

Vaherõngad võimaldavad teravustada lähemalt, kui objektiivi lähim teravustamiskaugus lubab. Näiteks 400 mm objektiivi lähim teravustamiskaugus on 3,5 meetrit, kuid lisades kaks 25 mm vaherõngast, saab teravustada objektist kuni 1,5 meetri kauguselt (täpsemalt oleneb see objektiivist). Ent nii väheneb tunduvalt objektiivi niigi väike teravussügavus, mis tuleb siinjuures aga kasuks. Kasutades üsna lahtist ava (5,6 või 8), on pildistatav taim koos kõikide osadega fookuses, kuid taust muutub häguseks. Kuna teleobjektiivid võimaldavad pildistada kaugemalt kui 50 või 100 mm objektiivid, on ava 4 või 5,6 piisav, et objekt jäädvustuks selgelt. 100 või 50 mm makroobjektiiviga ei saa nii head tausta: kui tahate sama kadreeringut, peate olema objektile märksa lähemal, mistõttu tekib konflikt taime ja tausta teravuse vahel. Selleks, et taime kõik osad oleksid fookuses, tuleb ava vähendada, mis suurendab teravussügavust ning muudab ka taustal olevad komponendid segavalt detailsemateks.

Parimal juhul eristub pildistatav taim selgelt taustast. Pange ka tähele, et tausta toonid oleksid ühtlased: taevas ei tohiks seguneda taustal oleva taimestikuga. Taevast saab edukalt taustana kasutada, kui see on pilvitu, päikese loojangu või tõusu ajal. Tähtis on ka taime kontrastsus keskkonna või tausta suhtes. Kõige parem oleks, kui taime õied on tausta suhtes heledamad, värvikad. Kontrastsust saab reflektorite, hajutite või välklambi abil suurendada.

Et muuta jutustust huvitavamaks, võib pildistada ka õie eri osi: tolmukaid, emakat, kroonlehti jne. Eelkõige tuleb leida huvitav kompositsioon. Üks moodus on kasutada selektiivset fookustamist ja väikest teravussügavust. Nüüd saab ideaalseid pilte makroobjektiivi abil. Avage objektiivi diafragma nii palju kui võimalik (f 2.8 paljudel makroobjektiividel) ning fookustage mõne kaadri kesk- või tagaosas olevale tolmukale, kroonlehe fragmendile, emakasuudmele jne., ülejäänud kaader jääb häguseks. Proovige ka pildistada õisi eri nurkade alt: otse ülevalt, küljelt või isegi altpoolt. Kindlasti kadreerige pilt nii, et olulised või erksamad detailid oleksid silmapaistvad.

Fotokoti ülejäänud sisu aitab valgusega manipuleerida. Kõige rohkem, õigemini peaaegu kogu aeg, läheb lillede pildistajal vaja hajutit ja reflektoreid. Väga harva juhtub, et valgustingimused on ideaalsed. Sageli kasvavad vajalikud taimed puude ja teiste taimede varjus, otsese päikese käes või metsakõdu vahel. Varjulises kohas aitavad reflektorid, mille abil suunatakse päikesevalgus taimedele, et värve erksamaks muuta. Kasutada võib nii hõbedast reflektorit, mis muudab päikesevalguse külmaks sinakaks valgusvihuks, või siis kuldset, mis annab pildile tunduvalt soojema ilme. Millist reflektorit tarvitada, seda peab fotograaf ise katsetama.

Heinamaal, otsese päikese käes peab aga valgust hajutama, et pehmendada varje ning muuta värve erksamaks. Selge päikesepaisteline ilm ei ole lähipildistamiseks ideaalne, kuid hajuti kasutamine muudab selle märksa sobivamaks.

Välklamp aitab varjus kasvavate taimede õisi paremini esile tuua. Sageli domineerib kunstlik valgus päevavalguse üle ning see annab pildile ebaloomuliku ja kunstliku mulje. Välklamp peaks hoopis päevavalgust täiendama. Selleks tuleb välklambi valgust hajutada. Igaüks võib ise meisterdada hajuti või kasutada päikesevalguse hajutit: asetage hajuti taimele nii lähedale kui võimalik ja vaadake, et see kaadrisse ei jää. Välklamp peaks hajutist olema vähemalt kaks korda kaugemal kui hajuti pildistatavast objektist, seega ligikaudu pool meetrit. Seadistage välklambi hajutusnurk kõige laiemaks (17 või 24 mm), vähendage välgu võimsust 1,7 korda ning pildistage. Välklambi kaugus ja suur hajutusnurk on vajalikud selleks, et valgusvihk läbiks hajutit võimalikult suurelt pinnalt: nii saab pehme valguse. Kui välklamp on hajutist vaid mõne sentimeetri kaugusel, siis sellist mõju ei saavutata.

Oma välklambi hajuti valmistasin nn. ümbriku tugevdajast, väga kergest, poolläbipaistvast 31 x 21,5 cm suurusest plastist. Selle kinnitan klambritega välklambi ette umbes 20 cm kaugusele. Kui välklambi hajutusnurk on 24 mm, siis läbib valgus hajutit kogu selle pinna ulatuses. Proovivõtted on näidanud, et niimoodi võib objekti valgustada kuni 1,5 m kauguselt, mis väiksemate hajutitega pole võimalik.

Kui pildiloo põhiosa on ära räägitud, siis kokkuvõtte tegemiseks peate oma lemmikkohale tagasi pöörduma mõne aja pärast, kui rabas on marjad küpsed, võilillepõld muutunud hallide “langevarjude” kogumikuks või kuldkingadel valminud seemnekuprad. Nõnda panete oma jutustusele väärika punkti.

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostööd Eesti ja välismaa väljaannetega.