Olen lapsena palju mooni söönud. Muidugi mitte seda valget kleepuvat mahla, mis käed kibedaks parkis: aitas korrast-paarist, et edaspidi hoiduda muljumast taime mahlakaid lehti ja varsi. Meie mooniaeg algas siis, kui kuprad pruunikaks tõmbusid ja oma katusealused luugid avasid – selleks ajaks oli kurjus magunast koos valge piimmahlaga taandunud.

Suure sõja järgsetel aastatel maailma avastanud põlvkond ei osanud unistada kirevas pakendis krõpsudest ega kokakoolast, kommi ostmiseks polnud enamikul meist raha. Ega seepärast veel maiuseta jäädud, elu ise õpetas loodust paremini tundma ja sealt meelepärast leidma: oskasime varakevadel vahtra peenikeste okste otsast magusaid tilku püüda, suvel mungalille ja iminõgese õitest mesinestet imeda, piimjuure mahlakad varred muu rohu seast üles otsida. Ja moone jagus igasse aeda – erepunaseid, roosasid, lillaõielisi. Nad külvasid end ise. Millalgi siginesid aga meie aeda, lausa peenrale, veel isevärki moonid, kelle õied olid küll kahvatumad, ent see-eest kuprad kogukad ning seemned märksa suuremad ja õlirikkamad kui metsikutel ilumoonidel. Seeme oli pärit Jõgevalt, sort kandis nime ‘Jõgeva hall’. See oli õlimoon, mida külvati küll saia jaoks, aga välja kukkus enamasti nii, et seemnete valmimise aegu oli lastel üsna tihti asja moonipeenra juurde.

Tänapäeval aedades moone peaaegu ei kasvatata. Ei tohi ega julge. Sest see, millest me lastena ise teadmata, ent enesestmõistetavalt hoiduda oskasime, köidab nüüd eluheidikute meeli. Kuigi meie laiuskraadil kasvavad ilu- ja õlimoonid sisaldavad vägiainet kaduvväikesel hulgal, püüavad sõltlased sealt siiski midagi välja imeda.

Joodiksohvrid tekitavad iga päev liiklusõnnetusi, seades ohtu nii enda kui ka teiste elu. Ometi pole selle pahe väljajuurimiseks tuldud mõttele autoliiklus ära keelata. Tuumaenergia tohutu jõud peidab endas ohtu kogu inimkonnale, juhul kui see peaks sattuma rumalate, hoolimatute või pahatahtlike inimeste meelevalda. Sellegipoolest ei ole õnnestunud ja arvatavasti ei õnnestugi ära keelata selle energia tootmist. Loodus on loonud teiste sekka mürgiseid ja hullutava mõjuga taimi. Neidki ei saa ära keelata, aga nende kasvatamine on muutunud väga tülikaks.

Moon ei ole süüdi selles, et tema rohelistes soontes voolav piimmahl kannab väge, mille abil mõistusega inimene oskab leevendada kannataja valu, ent mis võtab aru sootuks neilt, kel seda niigi napib.