Karl Reinhold Kupffer leidis Õisust kobarpea üle saja aasta tagasi (teated 1860. ja 1904. aastast). Paarikümne aasta eest ei õnnestunud viidatud kohast – järvest ida pool – taime leida. Et lähikonnas ei paistnud enam olevat ka kobarpeale sobivat kasvukohta, tunnistasime ta seal hävinuks. 1995. aastal avastas aga Maria Abakumova kobarpea Õisu järvest ja alevist lõuna pool. Tollal kasvas seal ainult kolm taime, neist vaid üks õitses. Hiljem oleme käinud seda leiukohta seiramas: taimede arv püsis sama kuni 2001. aastani. Siis leidis Marek Sammul seal juba kuus taime, neist kaks teistest mõni meeter eemal. See oli lootusrikas märk populatsiooni laienemisest.

Mullu suvisel seirekäigul panime samas paigas kirja jälle kuus taime. Ent otsustasime (Ene Hurt, Erich Kukk ja autor) seekord pisut laiemalt ringi vaadata. Lääne pool muutus mets aina niiskemaks ja mätlikumaks, paarisaja meetri järel oli raske uskuda oma silmi: olime sattunud sadade kobarpeataimede keskele. Nad kasvasid üksikute suurte mändidega madalsookaasikus, kus põõsarindeks tihe madala kase võsa, lepp, paakspuu ja üksikud kidurad kadakad. Õitsvaid taimi oli vähe – vahest iga kümnes –, kuid see-eest populatsioon tihe ja taimi eri suurusjärkudes. Kasvuala oli poolvarjuline, väga mätlik ja hoolimata kuivast suvest küllaltki märg. Madalamas ja märjemas kohas olid taimed väiksemad, kuid kasvasid tihedalt. Seal, kus mets muutus kõrgemaks ja kuivemaks, nägime veel üksikuid kõrgemaid taimi, nende seas rohkem õitsvaid.

Õisu selle suve leid rõõmustas, sest senine kobarpea leiukohtade inventeerimine on näidanud rohkem vastupidist suundumust: mõnes neist on vähenenud taimede arv, mõned hoopis kadunud. Ilmselt on Õisus siiski tegemist vanema seni teadmata leiukohaga, varem lähikonnas leitud üksikud taimed annavad pigem märku laienevast populatsioonist. Või kes teab?