Eesti uhkeimat loodusmonumenti, Põhja-Eesti paekallast teame-tunneme eelkõige kaugele merele, otse jalge ees avanevale rannajoonele ja seda ääristavale lopsakale metsaribale avanevate kaunite vaadete tõttu. Tavaliselt on näha ka püstine paesein selle ülemisel serval ja siit jugadena laskuvad veenired. Paejärsakust allapoole jääv osa on meie silmade eest enamasti varjatud. Ainult Pakri pangale siirdudes võime tutvuda ka aluspõhja alumiste kihtidega, mujal teavad nende üksikuid avanemiskohti üksnes asjatundjad ning ligipääs neile on sageli keeruline. Aluspõhi on nii varjatud seetõttu, et paekihtidest allpool lasuvad kivimid on tunduvalt pehmemad ja varisevad kergesti laugeks rusunõlvaks, kattudes kiiresti mulla ja taimestikuga.

Eesti riikliku kunstimuuseumi ehitustööd Kadrioru lõunaserval tõid tallinlastele ja teistele huvilistele suurepärase vaate aluspõhjale mõneks ajaks lausa koju kätte: rajatav kaarjas paeseinasüvend pakkus võrratu vertikaalläbilõike Eesti Ordoviitsiumi alumise osa moodustavatest aluspõhjakihtidest, kusjuures kivimid on veel pinnalt murenemata. Mujal võib sellist vaatepilti näha haruharva.

Süvendi ülaosas avaneb paekalda tavapärane lubjakiviserv. Selle ülemine kolmveerandik – Lasnamäe lademe ehituslubjakivi – on meie tähtsaim killustikutooraine. Tugevamatest kihtidest murtud kivist on laotud ka iidse Tallinna müürid. Allpool sisaldab lubjakivi rohkem savi ja kaotab oma väärtuse maavarana. Paekihi all püüab pilku rohelise mineraaliga – glaukoniidiga – rikastunud kiht: ülal lubjasegusem ja kahvatutoonilisem, allosas savikam ja tumedam. Sellele materjalile pole veel kasutust leitud. Ka kivimi tekkelugu pole siiani lõplikult lahendatud. Selle all läbib paljandiseina õhukese triibuna valkjashall Varangu kihistu savi, mis sisaldab rohkesti glaukoniitliiva üksikuid teri. Tallinna kohal on see kiht vaid paarkümmend sentimeetrit paks, ida pool suureneb see kolme meetrini. Selle all silmame mitme meetri paksust ðokolaadpruuni kihti – üht põnevamat lasundit Eesti aluspõhjas. Kivimiliselt on see kõvastunud savi, teaduskeeles argilliit ehk kiltsavi (vananenud nimetusega diktüoneemakilt), mis sisaldab 12–17% orgaanilist ainet ja süttib soodsates oludes põlema. Peale selle võib kiltsavi süttida iseeneslikult, eriti pärast kobestamist, kui rohkesti õhuhapnikku pääseb kivimile ligi. Nii tekkis Maardu karjäärides fosforiidi kaevandamisel aastaid tagasi arvukalt põlemiskoldeid, mida oli raske kustutada. Peale selle sisaldab argilliit mitmeid mikrolisandeid, mis põhjavette sattudes või kivimit kobestades tekitavad reostust. Niisuguse massiivse püstseinana võis kiltsavi näha üksnes Kadrioru süvendi seinas, mujal pudeneb see ku

Süvendi ülaosas avaneb paekalda tavapärane lubjakiviserv. Selle ülemine kolmveerandik – Lasnamäe lademe ehituslubjakivi – on meie tähtsaim killustikutooraine. Tugevamatest kihtidest murtud kivist on laotud ka iidse Tallinna müürid. Allpool sisaldab lubjakivi rohkem savi ja kaotab oma väärtuse maavarana. Paekihi all püüab pilku rohelise mineraaliga – glaukoniidiga – rikastunud kiht: ülal lubjasegusem ja kahvatutoonilisem, allosas savikam ja tumedam. Sellele materjalile pole veel kasutust leitud. Ka kivimi tekkelugu pole siiani lõplikult lahendatud. Selle all läbib paljandiseina õhukese triibuna valkjashall Varangu kihistu savi, mis sisaldab rohkesti glaukoniitliiva üksikuid teri. Tallinna kohal on see kiht vaid paarkümmend sentimeetrit paks, ida pool suureneb see kolme meetrini. Selle all silmame mitme meetri paksust ðokolaadpruuni kihti – üht põnevamat lasundit Eesti aluspõhjas. Kivimiliselt on see kõvastunud savi, teaduskeeles argilliit ehk kiltsavi (vananenud nimetusega diktüoneemakilt), mis sisaldab 12–17% orgaanilist ainet ja süttib soodsates oludes põlema. Peale selle võib kiltsavi süttida iseeneslikult, eriti pärast kobestamist, kui rohkesti õhuhapnikku pääseb kivimile ligi. Nii tekkis Maardu karjäärides fosforiidi kaevandamisel aastaid tagasi arvukalt põlemiskoldeid, mida oli raske kustutada. Peale selle sisaldab argilliit mitmeid mikrolisandeid, mis põhjavette sattudes või kivimit kobestades tekitavad reostust. Niisuguse massiivse püstseinana võis kiltsavi näha üksnes Kadrioru süvendi seinas, mujal pudeneb see kuivades kiiresti

Süvendi ülaosas avaneb paekalda tavapärane lubjakiviserv. Selle ülemine kolmveerandik – Lasnamäe lademe ehituslubjakivi – on meie tähtsaim killustikutooraine. Tugevamatest kihtidest murtud kivist on laotud ka iidse Tallinna müürid. Allpool sisaldab lubjakivi rohkem savi ja kaotab oma väärtuse maavarana. Paekihi all püüab pilku rohelise mineraaliga – glaukoniidiga – rikastunud kiht: ülal lubjasegusem ja kahvatutoonilisem, allosas savikam ja tumedam. Sellele materjalile pole veel kasutust leitud. Ka kivimi tekkelugu pole siiani lõplikult lahendatud. Selle all läbib paljandiseina õhukese triibuna valkjashall Varangu kihistu savi, mis sisaldab rohkesti glaukoniitliiva üksikuid teri. Tallinna kohal on see kiht vaid paarkümmend sentimeetrit paks, ida pool suureneb see kolme meetrini. Selle all silmame mitme meetri paksust ðokolaadpruuni kihti – üht põnevamat lasundit Eesti aluspõhjas. Kivimiliselt on see kõvastunud savi, teaduskeeles argilliit ehk kiltsavi (vananenud nimetusega diktüoneemakilt), mis sisaldab 12–17% orgaanilist ainet ja süttib soodsates oludes põlema. Peale selle võib kiltsavi süttida iseeneslikult, eriti pärast kobestamist, kui rohkesti õhuhapnikku pääseb kivimile ligi. Nii tekkis Maardu karjäärides fosforiidi kaevandamisel aastaid tagasi arvukalt põlemiskoldeid, mida oli raske kustutada. Peale selle sisaldab argilliit mitmeid mikrolisandeid, mis põhjavette sattudes või kivimit kobestades tekitavad reostust. Niisuguse massiivse püstseinana võis kiltsavi näha üksnes Kadrioru süvendi seinas, mujal pudeneb see kuivades kiiresti plaatjaks killustikuks, mis vertikaalpinnal ei püsi.

Kiltsavi alt leiame rusketoonilise pudeda fosforiidikihi, mis on Kadriorus vaid pool meetrit paks. Kätte võttes näib ta jämedateralise liivana, kuid tähelepanelikul vaatlusel näeme, et see koosneb karbiliivast – kunagiste merekarpide purustatud tükikestest. See ongi Eesti biogeense fosforiidi eripära.

Süvendi põhjakihtides jätkub mõne meetri ulatuses peenemateraline heledatooniline liivakivi, mis sisaldab üksikuid tumeda kiltsavi vahekihte ja fosfaatkarbikeste osakesi. Ühel tasemel muutub alumine liivakivi aga järsult kollakast halliks, tähistades põhjavee algset püsitaset süvendis: veealuses liivakivis on pigmenteerivad rauaoksiidid täielikult taandatud hallitoonilisteks.

Enn Pirrus (1935) on geoloog, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor.