Suurem osa meist on metsarännakutel märganud puul toksimas kirjut rähni. Enamasti on see suur-kirjurähn, kuid mitte alati. Eestis tegutseb neli liiki kirjurähne: peale suur-kirjurähni pesitseb vanades lepikutes või muudes pehastunud puujuppidest rikastes metsades varblasest pisut kogukam väike-kirjurähn, Lõuna-Eesti iidseid lehtpuuparke asustab lõunapoolse levikuga uustulnuk tamme-kirjurähn ning neljas ongi siinse jutu peategelane.
Valgeselg-kirjurähn on meil vähelevinud teise kaitsekategooria rähniliik, kelle arvukus arvatakse veelgi kahanevat. Teda kohtab harva, kuid kes teab ... Tihti võib valgeselga ekslikult pidada tavaliseks suur-kirjurähniks. Linnud on ühte mõõtu, esmapilgul ka ühesuguse sulemustriga. Ainult tähelepanelikum silmitsemine toob nähtavale erinevused: valgeselg-kirjurähni selg on toredasti valgelaiguline, ent suur-kirjurähnil on valged latakad vaid kummagi tiivanuki lähedal, jättes selja keskosa mustaks. Pealegi ilutseb haruldasema suguvenna kõhul must viirutus, mida suur-kirjurähnil pole.
Erinevalt suur-kirjurähnidest vajavad valgeseljad elupaigaks vanu metsi, kus surnud ja pehkinud lehtpuud pole erand. Just need, ajale jalgu jäänud puud pakuvad linnule rikkalikku toidulauda: söögipoolist otsides võivad valgeseljad mädanenud puutüükalt suurema osa allesjäänud koorest laastupuruna laiali peksta. Paraku jäävad surnud puud, millel majanduslikku väärtust enam pole, jalgu ka metsamehele. Metsamehe ja valgeselja arusaam kvaliteetsest metsast erineb seega suuresti. Arvata võib, kelle arvamus mõjule pääseb. Huvitaval kombel aitavad koprad – metsamehe vaenlased – valgeselg-kirjurähni: üleujutuse tagajärjel surevad puud ning rähnil on taas tüükaid, millelt laastude lennates kõhutäidet otsida.
Märtsis, kui päev on juba pikem ja päiksekaar kõrgem, alustavad valgeseljad, nii nagu teisedki rähnid, pesitsustegevust. Esmalt valib rähn pesitsusala, mida kuulutab liigikaaslastele mõne kuivanud puu oksal või tüvel seda nokaga kiiresti pekstes – trummeldades. Eriti hoogsalt trummeldatakse aprillis, mil algab ka pesaehitus. Pesakoobas raiutakse lehtpuusse. Kevadel metsas ringi liikudes võib leida tumedal metsapinnal kergesti silmatorkavat heledat puupuru. Siis tasub pilk üles suunata, ehk leiab tüvesse raiutud lennuava. Puukoopas, rähnide majapidamises, vajab hoolt ja armastust tavaliselt neli-viis lumivalget muna.
Üldjuhul vaiksed kirjurähnid muutuvad kevaditi häälekamaks, nagu ikka lindudel kombeks. Siis võib metsades kuulda kilkamist meenutavaid häälitsusi. Need on omased kõikidele kirjurähnidele. Enamasti väljendatakse nõnda ärevust, näiteks siis, kui hõivatud pesitsusterritooriumile on sattunud võõras liigikaaslane. Kogenumad linnuvaatlejad suudavad kilkamise ja isegi trummeldamise järgi rähniliike eristada.
Haudeperioodil on rähnid vaiksed. Kui pesapuu all krõbistada, ilmub vanalind pesakoopa äärele ja vaatleb hoolega ümbrust. Nähes, et inimene ohtu ei kujuta, kaob ta uuesti puusse hauduma. Pärast 14–16 päeva pikkust haudeperioodi kooruvad tibud, kes juba titepõlvest peale annavad hommikust õhtuni kestva kõva kisaga teada oma näljast. Tibude sirgudes jääb kodu neile kitsaks ning elujõulisemad tulevad toidupalakest ootama pesakoopa lennuavale. Siis on kisa kuulda mitmekümne meetri kaugusele. Sel ajal, juuni alguses, ongi käes aeg teha esimene tutvumisretk oma kodumetsa, et hinnata selle kvaliteeti rähnipilgu läbi.
Vaata Eesti rähnide pilte ja eristustunnuseid:
Lõhmus, Asko 1999. Rähnide kevad. – Eesti Loodus 50 (2/3): 66–70. www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9903/rahnid.html
Teiste rähnide kohta:
Kolmvarvas-rähn: Zaèek, Sven 2006. Laanerähn – põlismetsa asukas. – Eesti Loodus 57 (1): 46–47.
Tamme-kirjurähn: Kinks, Riho 2008. Väikese Punamütsikese vallutusretk Maarjamaal. – Eesti Loodus 59 (3): 142–145.
Musträhn: Zaèek, Sven 2009. Heal lapsel mitu nime. – Eesti Loodus 60 (5): 240–242.
Margus Muts (1978) on linnuhuvilisest loodusfotograaf.
|