Raplamaa ja kogu Kesk-Eesti pole ilmselt esimene piirkond, mida matkasõber oma sihiks valiks. Ometigi on siingi põnevaid paiku, kaitstavaid alasid ja retkelisi ootavaid radu. Üks selline avastamata paik on Eidapere kandis asuv Mukri raba koos väikese matkarajaga.

Mukri raba asub Lõuna-Raplamaal Kehtna vallas, lähim alevik on Eidapere. Raba võeti kaitse alla 1992. aastal. Mukri maastikukaitseala oma praegustes piirides loodi 2001. aastal. Kaitseala pindala on 2147 ha, sellest raba 2095 ha.
Siinse kaitseala siht on kaitsta Mukri ja Ellamaa rabasid, sealseid ohustatud elupaiku ning kaitsealuseid liike. Kaitsealale jäävad I ja II kaitsekategooria linnuliikide must-toonekure ja metsise elupaigad, samuti kasvab siin mitut liiki kaitstavaid taimi vööthuul-sõrmkäpp, kahelehine käokeel, väike ja valge vesiroos.
Kaitsealal on kaks sihtkaitsevööndit – Mukri ja Oinamurru – ja üks piiranguvöönd. Oinamurru sihtkaitsevööndis lastakse metsal kui ökosüsteemil areneda omasoodu, looduslikult. Mukri sihtkaitsevöönd on hooldatav ala.

Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele.
Mukri raba on kujunema hakanud preboriaalse kliimastaadiumi lõpul (umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi) järve soostumisel ning on Eesti vanimaid soid. Raba ehk kõrgsoo on soo arengu viimane staadium. Seega on kõik rabad sood, aga kõik sood ei ole rabad.
Raba on liigivaene, kuid väga stabiilne kooslus – põhjuseks suur isereguleeruvus ja suhteline autonoomsus ümbritsevate alade aine- ja energiaringe suhtes. See tuleneb suurel määral turbasammaldest, kes toituvad sadeveest ning suudavad palju vett vastu võtta ja endas hoida. Raba on suur veereservuaar. Enamik veest on aga seisev ning sisaldab vähe mineraalaineid ja hapnikku. Humiinainete sisalduse tõttu on rabavesi pruunikas ja happelise reaktsiooniga. Just vähese mineraalainesisalduse tõttu ei kustuta rabavesi hästi janu, ehkki on puhas ja seda võib juua.

Raba kummub ümbrusest kõrgemale justkui kummuli keeratud kauss. Rabanõlv on vahel nii järsk, et rabasse minek on kui mäkketõus, rabast väljatulek seevastu mõnus jalutuskäik allamäge. Mõnes rabas on nõlv järsem, mõnes laugem. Nõlvale eelneb jalam ja järgneb platoo ehk lava. Mukri rabas on rabanõlv selgelt tuntav Vändra-poolsest otsast retke alustades.
Raba saab kogu vee ainult sademetest. Väiksemaid rabaveekogusid nimetatakse älvesteks, suuremaid laugasteks. Laukad võivad olla ühe kuni kolme meetri sügavused ja „kõva” põhjata, sest põhjas on turvas. Sageli on lauka servad alt tühjad, nii et ohutum on laukasse mitte ujuma minna. Nii älved kui laukad on tavaliselt pikliku kujuga, nende pikitelg on rabapinna kallakusega risti.
Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Turvas. Turvast peetakse Eestis taastuvaks loodusvaraks. Turba moodustavad veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas osaliselt lagunenud taimejäänused, rabas peamiselt turbasamblad. Eestis kasvab 37 liiki turbasamblaid. Turbasammaldel on varred, oksad ja lehed, kuid puuduvad juured. Taim kasvab ladvaosast juurde ja samas ajal alumine ots kõduneb, moodustades turba. Kõik vajalikud mineraalained saavad turbasamblad sadeveest ja tolmust.
Turbasamblavaip kasvab igal aastal keskmiselt ühe sentimeetri võrra paksemaks. Samal ajal tekib alaosas turvast juurde üks millimeeter. Seega kulub meetritüseduse turbakihi tekkeks umbes tuhat aastat. Turbasambla lehtedes on rakud, mis kuival ajal on täidetud õhuga ning veerohkel ajal veega. Vesi võib turbasambla kaalust hõlmata umbes 9/10. Turbasamblaid on kasutatud ka vati ja marli asemel, sest nad on steriilsed: baktereid seal peaaegu pole.
Mukri rabas on turbalasundi paksus 5,7–8,5 m. Turvast on siin varutud 1920.–1950. aastatel, sellest annavad tunnistust säilinud väikesed turbaaugud ja -aunad laudtee kõrval, samuti kraavid raba Eidapere-poolsemas osas. Turvast kasutati kütteks ja loomadele allapanuks.

Kodu lindudele. Mukri raba pakub toitumis-, puhke- ja pesitsuspaiku mitut liiki lindudele. Kõige arvukam liik on metskiur. Ehkki suure osas raba pindalast hõlmab puisraba, leidub eluruumi ka Eestis eelkõige lagerabadel pesitsevale rüüdile. Mukri rabas pesitseb hinnanguliselt 10–15 rüüdipaari. Tüüpilistest sooliikidest võib siin kohata tetre, sookurge, mudatildrit, heletildrit ja hallõgijat.
Laugastike arvukaim veelind on sõtkas. Rohkesti elab siin sinikael-parte ja piilparte. Laugastikes pesitsevad kalakajakad ja linavästrikud. Soo märjemates osades tegutsevad sookiur, kiivitaja ja punajalg-tilder. Puisrabas võib kohata veel kägu, metsvinti, punaselg-õgijat, öösorri jt. liike. Haruldasematest liikidest tuleb mainida männi-käbilindu, must-toonekurge jt. Rände ajal peatuvad rabal rabahaned ja suur-laukhaned.
Suurtest sõralistest elutsevad Mukri rabas põder ja metssiga. Raba pakub põtradele kaitset suvise parmurünnaku eest metsas. Rabaveekogudest leiab ta ka meelepärast toitu, näiteks mitmesuguseid veetaimi, eriti vesiroosi lehti. Metssead eelistavad eri taimede maa-aluseid osi
Selgrootute uuringuid pole Mukri rabas tehtud.

Mänd on ellujääja. Rabas kasvav jändrik mänd ja männimetsa mastimänd on üks liik – harilik mänd. Raba toitainevaeses ja seisva veega keskkonnas on ta jäänud väga kiduraks, samas näitab see aga tema visadust ja võimet kasvada väga kehvades oludes. Puudest suudavad äärmuslikes rabaoludes kasvada veel vaid sookask ja vaevakask.
Seisva ja hapnikuvaese või sootuks hapnikuvaba vee tõttu on rabamändide juurestik mandunud, sageli paralleelne maapinnaga, sest vähesed toitained on just turba ülemistes kihtides. Juured asuvad sageli vaid 20 cm sügavuses turbakihis. Mõnikord on juure tipp kasvanud ülespoole tagasi. Paarisentimeetrise läbimõõduga männi vanus võib küündida paarisaja aastani või enamgi.
Kõrgemad männid ja kaskede rohkus rabas osutavad parematele kasvutingimustele: sissetulev oja, kust lisandub toitaineid, kuivenduskraav, mineraalmaa lähedus vms.

Inimese jäetud jäljed. Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.
Raba läänekalda lähedal paikneva Reonda küla ümbruses on arvukalt murru-lõpulisi kohanimesid: Tagamurru, Mikumurru, Mesimurru, Matsimurru, Oinamurru jt. Nimed tulenevad siinses kandis kasutatud omapärasest aletamisviisist: oja kaldamail otsiti valgelepik, raiuti see karusekuus (15. juuli – 15. august) rinnakõrguselt maha ja jäeti siis aastaks seisma. Selle ajaga mädanesid lepad niivõrd, et maaharimisega sai algust teha. Sellist raadamisviisi nimetati murruks. Et valge lepp kasvab viljakal pinnasel ja raiumisaeg oli valitud selline, et puu ei annaks juurevõsusid, peegeldab see kohalike inimeste head loodusetundmist.
Omaette väärtus ja ka mälestus möödanikust on mitu metsavahikohta raba ümbruse metsamaadel: Rukkimäe, Aaso ja Tipassilla. Kel on sügavam huvi Mukri lähiümbruse koduloo kohta, võib vaadata Eidapere virtuaalmuuseumi [1].

Mukri rabarajale saab minna üle soo kulgeva tee pealt kolmest kohast: kahelt poolt raja otstest ja ka umbes torni kohalt raja keskelt. Keskelt juhatab teeotsa kätte sild üle kraavi koos rajale viitava sildiga. Raja kogupikkus on umbes 2,4 km. Enamjaolt on rada kaetud männilaastudega, märjemate kohtade ületamiseks on ehitatud laudtee.
Raja Vändra-poolsesse otsa, raba idakaldale, on RMK (tollane Käru metskond) ja Kehtna vallavalitsus rajanud pikniku- ja parkimisplatsi. See on üks koht, kust võiks matka alustada. Raja alguseks on üle laiendatud kraavi viiv sild, rajale viitav silt puudub.
Teine ots on Eidapere pool, kust esimese puidust stendi juures metsasihile pöörates on umbes 20 meetri pärast sild üle kraavi. See on raja algus, viit puudub. Kui matka alustada Eidapere poolt, kulgeb rada esmalt läbi siirdesoomänniku, ületades mitu kuivenduskraavi, ning jõuab esimeste laugasteni. Siin saab jalgu puhata, uudistada õõtsikut, imetleda värvikirevat turbasamblavaipa ja kevadisel ajal ubalehe imekauneid õisi. Rada jätkub laugaste ja älveste vahel. Rabas liikudes pole mõistlik astuda turbasamblale, sest sammal „ei kanna”.
Kui liikluses kehtib reegel, et punane tuli keelab ja roheline lubab, siis rabas on vastupidi: rohelist värvi turbasamblad kasvavad vesisemates kasvukohtades ning neile astudes leiate end üsna kindlalt veest. Punased turbasamblad kasvavad kuivemates kohtades ning kannavad pisut, kuid ka neile astudes tuleb olla väga ettevaatlik. Siinkohal on paslik meenutada, et selle reegli kehtivust ei tohi katsetada rabaraja kõrval, vaid kusagil eemal ning kindlasti mitte üksi rabas olles.
Taim, kellele rabas liikudes võib aga alati toetuda, on tupp-villpea ja ka teised sama perekonna liigid. Tupp-villpea valgeid juukseid, mis on tema viljade levimist soodustavad karvad, teavad ilmselt paljud, sest suvel ja sügisel on ju rappa sagedamini asja: valmivad rabamurakad, mustikad, hiljem ka jõhvikad. Taime varakevadel, aprillis-mais, puhkevaid õisikuid on näinud ilmselt vähesed. Villpea hakkab õitsema paarikümneaastasena ning parimasse ikka jõuab umbes viiekümneselt [2].
Laugaste vahel vonklev laudtee jõuab Mukri rabajärve äärde, kus juulis-augustis saab imetleda kümneid ja kümneid vesiroose, soopihla ja võrdlemisi vähe tuntud rabakat. Järve äärest kulgeb üks laudtee haru torni juurde, teine haru viib rabast välja. Selle kõrval näeb ka turbatootmise märke: turbaaunu ja -auke.
See, kes valib pikema raja, jõuab peagi vaatetornini, mis avati 2007. aasta suve lõpul. Puidust vaatetorn on 14 meetrit kõrge. Rauast kandealus – vaivundament – rammiti 7,5 meetri sügavusele rabapinnasesse, kuni paekihini. Mukri vaatetorn on seni ainus omataoline Raplamaal.
Rada jätkub laugaste ja älveste vahel. Kui retke vältel pole olnud mahti, siis on nüüd viimane aeg otsida üles väikesekasvuline ümaralehine huulhein, Darwini lemmik – putuktoiduline taim, kes näärmekarvadega lehtede abil püüab väikeseid putukaid, et pisutki korvata toitainevaegust. Et mitte samblasse uppuda, kasvatab huulhein igal aastal uue lehekodariku. Huulheina lehti on kasutatud tuulest ja külmast pragunenud huulte raviks, siit ilmselt ka taime nimi. Ühtlasi aitab huulhein ravida mitmesuguseid nahahaigusi: ohatist, soolatüükaid jne. Taimel on tugev bakterivastane toime.
Pärast kõige märjema rabaosa läbimist võiks sobitada tutvust meie neljanda kaseliigiga – vaevakasega. See väiksekasvuline puu küündib Mukris vaid põlveni, lehtede läbimõõt on vaid 0,5–1 cm. Edasi liikudes näeme, et puud on muutunud kõrgemaks ning peagi ootab ees laskumine mäest, mis on tegelikult raba nõlv.
Tähelepanelik loodusesõber märkab rööbiti nõlvaga kulgevat rada, mis ristub matkaja teega. See rada on loomade tallatud. Mõned sammud läbi metsa ja ongi rada läbi. Raja lõpus oleva piknikupaiga kõrvale on kaevatud tiik, mille ääres saab silmitseda põnevat vee-elustikku. Kuna raja Eidapere-poolses otsas pole parkimisplatsi, soovitame autoga tulijail jätta auto just siia ning jalutada mööda teed tagasi umbes kilomeeter, et pöörata metsa ja alustada matka.
Suurematest teedest küll pisut kõrvalejääv, aga siiski hästi ligipääsetav, pikkuselt sobilik väikesele ja suurele, kaunis kõigil aastaaegadel – just selline on Mukri rabarada. Mukri maastikukaitsealast vaid veidi lääne pool, Rapla- ja Pärnumaa piiril asub teine kaitseala – Taarikõnnu looduskaitseala. Matkarada seal küll pole, ent seegi on ilus kant.

1. Eidapere Virtuaalmuuseumi album. – http://eidapereraamatukogu.kehtna.ee/album/
2. Kuresoo, Rein jt. (koost.) 2005. Eesti elusloodus. Varrak, Tallinn.
3. Orru, Mall 1992. Eesti turbavarud. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.
4. Paidla, Arvi 1991. Raplamaa. Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn.

Reet Kristian (1961) on keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist.
Kalev Tihkan (1961) on keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskaitsebioloog.