Avastasime oma maakohas Karulas majaseina najale toetatud vanast roostes torust rasvatihase pesa. Toru on kahemeetrine ja 10 cm läbimõõduga. Kuna pesa asub maapinnal, on tihasel pesale maandudes ja sealt lahkudes vaja lennata kahe meetri jagu püstsuunas – samuti koorunud poegadel! See tundub kaunis veider. Samuti tundub imelik leiu aeg ja munade arv: veebist leidsin, et rasvatihane muneb märtsis 6–12 muna, siin pesas arvan nägevat vähemalt 18 tükki. Fotod on aga tehtud mullu juuli alguses.
Kuna päike oli eelmisel suvel väga karm ning ka õhk palav, siis on karta, et metalltorus oli päikese käes väga kuum. Paraku leidsingi paar nädalat hiljem viis linnupoega surnuna pesalt. Kas mõni üldse ellu jäi ja torust välja sai, ei oska öelda: vahepeal käisime linnas ning olukord ei olnud kogu aeg pilgu all.
TOOMAS PÄÄSUKE
Kommenteerib linnuökoloog Marko Mägi:
Pesa asukohas pole midagi harukordset, seda enam, et toru on räästa all ja vihma eest kaitstud. Tegu on ju suluspesitsejaga. Lendamiseks on torus ruumi piisavalt, kuigi tiivaotsad käivad ilmselt hoogsalt vastu toru seina. Olen ka ise ühe samasuguse pesa leidnud samalaadsest torust, mis on aastaid olnud kasutuses aiapostina.
Kurna suurusest: juhul, kui tegu on ühe linnu kurnaga, on tegu märkimisväärse saavutusega. Oma 15 tihaseuuringu aasta jooksul pole ma nii suurt kurna veel kohanud. Kirjanduse andmetel on rasvatihase suurim kurn 16 muna. Üht sellist olen aastaid tagasi ka ise näinud.
Pigem kaldun aga arvama, et pesas olid vähemalt kahe linnu munad. Osa mune võib olla pärit varasemast, võib-olla isegi eelmisel aastal hüljatud kurnast. Vastuse oleks saanud ilmselt poegade koorudes: suure tõenäosusega ei koorunud hüljatud kurna munadest poegi, samuti eelmise hooaja munadest.
Üsna tõenäoliselt surid pesas olnud pojad tõesti kuumastressi tõttu: metalltorus tõuseb päikese käes temperatuur märksa kõrgemale kui looduslikes õõnsustes, kus puidust seinad pakuvad paremat kaitset nii kuuma kui ka külma eest.
Võib tekkida küsimus, miks munes tihane metalltorusse, kus järglased on suvepalavaga suures ohus. Paraku lähtub tihane oma instinktidest ning ei oska kuigi hästi teha vahet, kas õõnsuse seinad on puidust või metallist, peaasi, et õõnsuse suurus oleks pesitsuseks sobiv. Metalltorudega pole linnud lihtsalt kohastunud: inimene on need kasutusele võtnud evolutsioonilises ajaskaalas ju alles väga hiljuti. Säärast nähtust, kus olend langetab otsuse tema evolutsioonis välja kujunenud optimaalsete näitajate põhjal, mis aga mingil põhjusel (nt. kiire keskkonnamuutuse tõttu) pole enam optimaalsed, nimetatakse ökoloogiliseks lõksuks.
Ökoloogilise lõksuna suluspesitsevatele värvulistele võivad toimida näiteks isegi pesakastid, mis on seatud üles paikadesse, kus toitu napib. Saatuslik eksitus avastatakse alles poegi toites. Samamoodi võivad tänapäeval linnad toimida ökoloogilise lõksuna inimestele.
|