Uut aastat on paslik alustada oma naba vaatlusega. Ükskord kutsuti mind kooliõpilastele Eesti Loodusest rääkima. Olin üsna nõutu. Mida öelda? Tegu on Eesti prestiižseima ajakirjaga, otsetkui kõigi teiste ajakirjade vanaisaga – see on niigi teada. Ka meie teemaderingi – loodus, inimene looduses ja loodus inimeses, tegelikult kõik, mis jääb järele, kui fast-food’i-ajakirjanduse klantspudi minema pühkida – teab iga eestlane ilmselt juba sellest ajast, kui ta veel laua alt läbi kõndis.
Kuna meil ilmub tihti artikleid, mida sobib kasutada kooliõppes, siis tundsin, justkui peaksin lastele tutvustama õpikut. Kujutlege ise: tunni lõppedes käsib õpetaja lastel veel klassiruumi jääda, sisse astub üks võõras onu, teeb targa näo, joonistab tahvlile raamatu kujutise ja ütleb pühaliku häälega: „Kas te teate, lapsed, mis asi see on? See on õpik ...”
Säherduse hirmsa mõttepildi peale ei osanud teha muud, kui koostasin teooria selle kohta, mille poolest erinevad kooliõpik ja ajakiri Eesti Loodus. Seda siis lastele tutvustasingi.
Esiteks – võib-olla kõige tähtsam –, Eesti Loodust lugeda ei ole kohustuslik. Niisama hästi võib loodust tundma õppida sajal muul viisil, milleks inimene on märksa paremini kohastunud. Eesti Loodus on privileeg, mitte taak. Eks ole seda tegelikult ka õpikud, aga miskipärast tehakse tihtipeale kõik, et tõestada lastele vastupidist.

Teiseks – mis on otseselt seotud esimese punktiga –, Eesti Loodus ei esita n.-ö. kindlaid tõdesid. Kooliõpikusse jõuab tavaliselt vaid teaduse kvintessents, teadmised, mille on alates avastajast läbi seedinud paljud asjatundjad, ning nende tõesust, aga ka tähtsust igast küljest kaalunud. Ja hulk toimetajaid arusaadavamaks nämmutanud (uskuge, see on raske töö iseenesest!). Paratamatu ja üldse mitte traagiline on siinjuures see, et siis, kui viimane vagun jaama jõuab (s.t. mingi teave õpikusse), on vedur tavaliselt juba jaamast kaugel (s.t. teadlaste ettekujutus sellest teemast juba suuresti muutunud). Eesti Loodus on selles rongis vast üks keskmisi vaguneid, aga tihtigi lausa eesotsas.
Ja kolmandaks: Eesti Loodust saab teha igaüks ise. Võta fotoaparaat, mine metsa (milline paljutähenduslik fraas eestlasele!) ja saada oma kõige põnevam tähelepanek meile! Või tee samasugune seiklus läbi virtuaalmaailmas. Eesti Loodus polegi niivõrd ajakirjandus tavapärases mõistes, kuivõrd almanahh, mida on oodatud kokku panema võimalikult paljud: nii teadlased, muidu teadjad kui ka äsja ärganud teadmishimulised.
Kui ma olin oma vaimustava kõne lõpetanud, vaatasid lapsed mind uimasevõitu kalasilmadega. Polnud võimalik välja lugeda, kas ja mida nad mu suurest teooriast olid taibanud (üldjuhul tähendab see, et mitte midagi). Eks raske päev oli seljataga ja õu oma tuhande mõtte ja toimetusega ootas kärsitult.
Aga tegelikult ka, kirjutage meile! Uurimusi, arutelusid, mõtisklusi, reportaaže, tähelepanekuid, fotolugusid – kas või ideid, mille kohta tahaksite Eesti Loodusest lugeda. Tehke ajalugu!