Jõgeva ilmajaama kauaaegseid töötajaid ja praeguse LUSi ilmahuviliste sektsiooni koordinaatoreid Helle-Mare Raudseppa (HR) ja Laine Keppartit (LK) küsitlenud Helen Külvik

Jõgeva ilmajaamal on selle ajakirjanumbri ilmumise ajaks täitumas 90 aastat jaama rajamisest ja vaatlusridade algusest. Jõgeva on ilmselt ainus Eesti linn, mille mainimisel meenub kohe ilm. Ometi pole see ju kõige vanema ajalooga ilmajaam Eestis?

HR: Tõsi, Jõgeva 90 aastat regulaarseid meteoroloogilisi vaatlusi pole Eesti mõistes rekordiline. Juba 1865. aastast, mil rajati Tartu meteoroloogiaobservatoorium, algab Tartu regulaarne vaatlusrida. Tallinnal on ka ligi 200-aastane andmerida, milles olevad lüngad taastas Andres Tarand.
Ent Jõgeva vaatlusjaam sümboliseerib hästi aega, mil pärast Esimest maailmasõda, Eesti Vabariigi tekkides, hakati suure hooga vaatlusjaamade võrku laiendama ja uusi jaamu looma. Jõgeva maakonnas töötas kolm spetsialiseeritud ilmajaama: Tooma soojaam, Tiirikoja järvejaam ja Jõgeva agrometeoroloogiajaam.
Kõige varem alustati regulaarseid ilmavaatlusi Toomal, juba 1911. aastal. Eelmisel aastal tähistati suurejooneliselt soouuringute 100. aastapäeva (vt. ka Eesti Looduse 2010. aasta septembrinumbrit). Jõgeval alustati ilmavaatlusi 1922 ja aasta hiljem Tiirikojal Peipsi ääres.
LK: Jõgeva ilmavaatluste ajalugu on väga tihedalt seotud Jõgeva sordiaretuse instituudi ajalooga: see loodi 1920. aastal ja peaaegu kohe tekkis vajadus ilmaandmete järele. Vähem kui kahe aasta pärast asutatigi tolleaegse nimetusega sordikasvanduse juurde ilmajaam.

Miks koliti Eesti ainus agrometeoroloogiajaam 1964. aastal Kuusikult Jõgevale?
HR: 1960. aastate algul püüdis Kuusiku agrometeoroloogijaama juhataja Karl Põiklik leida jaamale paremat asukohta, et jaam paikneks kogu Eesti põllumajandusele iseloomulikumas kohas. Samuti mõjutas otsust sordiaretusjaama lähedus.
1964 kolitigi agrometeoroloogiajaam Kuusikult Jõgevale, Põiklik tõi Kuusikult kaasa mõned välja õppinud spetsialistid. Siin hakati kohe sordiaretusinstituudiga koostööd tegema. Ehitati uus kontorihoone, rajati uus meteoväljak Jõgeva linna äärde. 1964. aasta sügisest algasid agrometeoroloogilised vaatlused ja uuringud.
Vaadeldi näiteks talirukist külvist peale, selle arengut, rukki ja ristiku talvitumist, looduslikke puid-põõsaid, kultuurtaimi, nende fenofaase, kahjustusi jm. See oli nn. standardne agrometeoroloogia, kus võetakse arvesse kõiki meteonäitajaid ja nende mõju taimedele.
Need vaatlused on tegelikult kestnud tänini, viimased kümme aastat tänu sordiaretuse instituudile, kokku juba üle 45 aasta. Me jälgime näiteks, kuidas muld külmub ja sulab, milline on talvel mullatemperatuur ja talvituvate taimede seisund, kui paks on lumi põldudel jne. Suvel uuritakse, kuidas mõjub põud, liigniiskus, kuumus, öökülmad, üldse kogu ilmatingimuste kompleks taimede arengule, kasvule ja saagile.
Põiklik hakkas agrometeoroloogiajaama aina laiendama jaamana. Lisandusid uued vaatlused ümbruskonna põldudel, siis hakati laiendama mikrokliima vaatlusi ka Eestimaa looduslikult ja mullastikuliselt erinevatesse piirkondadesse. Näiteks Peipsi madalikul uurisime, miks sibulad ja kurgid seal nii hästi kasvavad, milline on sealne temperatuurirežiim.
1963–1964 kihutasime külgkorviga mootorrattaga Pärnu lahe äärde. Tegime mikrokliima profiilid mere äärest sisemaa poole, et uurida, kuidas muutub öökülmaoht sisemaa suunas. See oli oluline just soojalembeste kultuuride jaoks, sest sealgi kandis kasvatati palju kurke. Õpetasime kohalikud miinimumtermomeetrit lugema, mis muide pole üldse lihtne. Järgmisel aastal oli juba ekspeditsioon Saaremaale, seal uurisime samuti, kuidas kliima sisemaa suunas muutub.
Seejärel tuli suur lepinguline töö, tänapäevases mõistes projekt: uurida tervete tollaste rajoonide põllumajandusmaade agro- ja mikrokliimat. 1960. aastate lõpus kujuneski mikrokliima töögrupp välja.

Mida mikrokliima töögrupp uuris?
1968–1969 tegime väga põhjalikke vaatlusi Võrumaal. Seal uurisime erineva reljeefi ja mullastikuga, keerukate põllumajandustootmise tingimustes põlde. Näiteks künklikus maastikus tegime eraldi vaatlusi künka lael, nõlva ülaosas, keskosas, alaosas ja nõos ehk jalamil. Mida suurem on reljeefi erinevus, seda erilaadsemad on mullad ja mikrokliima. Tasandikulisel alal on muldade ja seega ka mikrokliima erinevused väiksemad.
1969. aastal saime juba mikrobussiga ekspeditsioonile sõita, praktikante oli abiks üle kogu Nõukogude Liidu. Vaatlusteks valiti välja tüüpilised maastikualad, näiteks Haanja kõrgustiku keskosa ja ääreosa. Üks peamine vaatluspaik oli Käätso küngas Haanja kõrgustikul, sinna saime endale ka eluruumid. Lõpuks hakkasid kohalikud seda mäge Ilmajaama mäeks kutsuma.
Suviti iga dekaadi lõpus sõitsime Jõgevalt välja põlde vaatama, põhjalikult uuriti mullaniiskust kõigil välja valitud tüüpilistel põldudel. See töö kestis tegelikult edasi kuni 1978. aastani.
Võrumaa uurimine jätkus, aga siis hakkasime juba ka Pärnumaad uurima, et võrrelda kuivendatud ja kuivendamata maid. See töö kulges koostöös Eesti agrometeoroloogia laboratooriumiga, mille töötajad aitasid meie kogutud andmestikku töödelda, juhendasid teaduslikku tööd. Hüdrometeoroloogia valitsus varustas meid seadmetega. Pärnus uurisime samamoodi eri muldasid, niiskus-, soojus- ja öökülmade režiimi.
LK: Koos mikrokliima uurimisega arendati välja tihe majandite vaatluspostide võrk. Vaatluspostide võrk oli suurim 1970.–1990. aastatel. Enamikus majandites oli üks inimene, mõnes suuremas ka mitu, kes meile vaatlusandmeid saatis. Need olid tavalised inimesed, paljud neist loodushuvilised, kes sageli niikuinii ilma vaatlesid. Majandid tasusid neile selle töö eest, nad said korralikud vaatlusriistad. Need vaatluspostid olid nagu väikesed ilmajaamad, kus mõõtmisi tehti üks kord päevas, hommikul kell kaheksa-üheksa aasta ringi.
Mikrokliima uurimine hõlmas eelkõige vegetatsiooniperioode, eriti öökülmade aega, mil meid huvitas muldade kevadine tahenemine, soojenemine ja muldade niiskus- ning öökülmaderežiim. Jaama töötajate ja vaatluspostide kogutud andmete põhjal kirjutati hulk artikleid.

Kes neist kogutud andmetest kasu said?
HR: Kogu info läks hüdrometeoroloogia valitsusse agrometeoroloogia osakonda kohe, kui olime ühe marsruutülevaatuse ära teinud. Mikrokliima andmed saatsime tavaliselt aasta lõpul aruannetena.
LK: Koostasime ka majanditele ülevaateid. Näiteks kui käisime marsruutülevaatusel ära, siis saatsime maakonnale tagasiside. Seda nimetati põllumajanduse teenindamiseks. Suhtlesime agronoomidega, ilmainfot kasutati majandites.
Praegu on need aruanded Tallinnas EMHI fondis. Suur osa mikrokliima andmetest on ka digiteeritud.

Aga 1990. aastatel Eesti iseseisvus ja põllumajandustegevus vähenes hoogsalt. Mis sai siis teie tööst ja Jõgeva jaamast?
HR: Eesti iseseisvudes majandid kaotati ja statsionaarne vaatlusvõrk hakkas vähenema. Oli tunda, et endist huvi ei olnud enam kellelgi.
LK: Eks asi oli ka selles, et talunikel ei olnud raha. Seda jätkus ainult kõige olulisemate tööde tegemiseks. Uutes oludes enam keegi selle töö eest ei maksnud ja paljud vaatlejad loobusid. Paljud olid siiski nõus tasuta seda tööd edasi tegema. Seetõttu loodi 2002. aastal Eesti loodusuurijate seltsi (LUS) juurde ilmahuviliste sektsioon, et selle kaudu saada raha põhikuludeks, näiteks telefoniarvete ja postimaksevahendite eest tasumiseks.

Kui palju neid vaatlejaid majandites oli?
HR: Meie hallata oli Jõgeva, Võru, Põlva, Tartu, Rakvere, Viljandi ja Pärnu rajoon, hiljem lisandus Paide rajoon.
Üldse oli eri nimetustega majandite vaatlusposte hüdrometeoroloogiavalitsusel üle 250. Meil oli kõige suurem võrk, ligi 160–170 posti. Ühes maakonnas oli keskmiselt üle 20 posti, Pärnumaal oli üksvahe kokku 40 vaatlusposti. Andmed töödeldi käsitsi, esialgu arvelaudadega, arvutati keskmised jne. Väikesed arvutid tulid alles 1980. aastatel.
Nüüd on neist majandite vaatluspostidest veel osa alles. LUSiga liitudes oli umbes 50 vaatlejat, aga peamiselt Jõgevamaal, ka Tartumaal, vähem mujal. Mõned on juurde ka tulnud. Aga varustus on vanaks jäänud. Praegu on veidi üle 60 vaatleja, kes Jõgevale andmeid saadavad. Umbes kümme neist mõõdavad ainult sademeid ja talvel ei tööta, lund ei mõõda. Tänapäeval töötavad enamik vabatahtlikult, aga osa saavad valdadest või mujalt asutustest väikest tasu.
LK: Palju vaatlejaid oleme saanud juurde äikesevaatlusvõrgust. Ilmavaatlus on selle poolest keerukas, et ilma peab iga päev vaatlema, lünki ei tohi jääda ja seetõttu ei pruugi see noorele inimesele sobida. Pere peab kindlasti vaatleja tööd toetama. Kiitust väärib ka koolide Globe’i projekt, ka sealtkaudu on meil tulnud uusi vaatlejaid. Kahjuks pole meil jõudu rohkem reklaami teha, et uusi liikmeid hõlmata.
Vaatlejatega ei suuda me pidada tihedamat kontakti, kui kord aastas saadame ühe aasta kokkuvõtte koos paari joonisega ja suvekuudel küsime telefonitsi sademete summasid, talvel lume paksust. Mõningatega kohtume ka suvel LUSi ilmahuviliste kokkutulekutel.

Mis neist vaatlejate saadetud andmetest saab?
LK: Vaatlejad saadavad meile andmed iga kuu lõpus. Siis tuleb need kriitiliselt üle kontrollida ja sisestada, nende põhjal koostame sademete jaotuse, lume paksuse, öökülmade, pakase jm. nähtuste leviku kaarte ja skeeme, mis on kasutusel agrometeorloogilistes ülevaadetes Jõgeva sordiaretuse instituudi kodulehel.
Kui oleme teinud terve aasta esialgse töötluse, saadame andmed Tartu ülikooli geograafia osakonda, LUS-i. Kes tahab, võib neid andmeid meilt küsida. Oleme andnud neid teaduritele, üliõpilastele, õpilastele, põllumeestele, omavalitsustele jt.
HR: Me leiame näiteks esimeste ja viimaste öökülmade kuupäevad ning aktiivse soojuse summad, keskmised temperatuurid, eri perioodide sademete summad, keskmised ja äärmused jne. Saadud andmed aitavad selgitada jooksva aasta omapära ja Eesti agrokliima iseärasusi. Me saame nende põhjal ise joonistada kliima- või mõne meteoelemendi kaarte. Mõnes maakonnas on EMHI-l ainult üksikud jaamad, nende põhjal ei saa lokaalseid järeldusi teha, kuigi see oleks vajalik.
LK: Meie eesmärk on juhendada ilmahuviliste tööd ja andmestik kokku koguda. Vaatlusvõrk oli ju olemas, see oleks muidu laiali vajunud, kui keegi poleks neid kogunud. Sellest oleks kahju olnud.

Kes tänapäeval agrometeoroloogiliste andmete vastu huvi tunneb?
LK: Huvitav on see, et just viimasel ajal on põllumehed märganud, et agrometeoroloogilisi andmeid on ikkagi vaja. Põllumehed muretsevad endale automaatilmajaamu. Ka see andmestik on vaja koondada. Osa neist jaamadest talvel ei tööta, sest on seotud eelkõige kartuli taimehaiguste uurimisega, leviku prognoosiga. Põhiline, mida mõõdetakse, on õhu ja mulla temperatuur, sademed ja niiskus.
Praegu tehakse vaatlusi projektipõhiselt. Projekte toetatakse PRIA kaudu.

Jõgeva on endale kuulsust kogunud külmalinnana. Siin on registreeritud kõigi aegade madalaim õhutemperatuur: –43,5 ºC 1940. aasta 17. jaanuaril. See polnud juhus, sest talvistel varahommikutel võib sageli raadiost kuulda, et öö kõige madalam õhutemperatuur on kirja pandud Jõgevalt. Kuidas suhtuvad Jõgeva elanikud külma linna kuvandisse?
LK: Pigem suhtutakse positiivselt, sest ikka tahetakse millegi poolest eristuda. Talvel on ju vähe üritusi, jääpurikafestival toob veidi vaheldust ja inimesi linna kokku. Ürituse eestvedaja on MTÜ Miinus 43,5. Festivalil toimub kas jääpurika sulatamis- või kasvatamisvõistlus, olenevalt ilmaoludest, mida parajasti teha saab.
HR: Teine püsiüritus on külma ennustamine. Tavaliselt on osalejaid üle saja, kord isegi üle 170 inimese. Aastal 2007/2008, kui alustasime, oli hästi soe talv. Siis tulid võitjaks koolilapsed, kes pakkusid väga vähe külma, sest temperatuur alla –14,7 ei langenudki. Ükski täiskasvanud inimene ei julgenud nii sooja talve pakkuda.
Seda, et Jõgeva on kõige külmemate talvedega paik Eestis, näitab seegi, et viimase 90 aasta jooksul on talve külmarekord registreeritud 35 korral Jõgeval. See on tunduvalt rohkem, kui kusagil mujal Eestis. Viimase kümnendi madalaim temperatuur on samuti Jõgeval mõõdetud.

Teada on, et Jõgeva ilmajaam asub ka mikrokliima poolest eriti külmas kohas: kontinentaalsele kliimale lisandub asukoht Pedja jõe lamedas orus, kuhu valgub raskem külm õhk kokku ning vaatlusväljak on avatud just põhja- ja idakaarde. Kas me võiksime oletada, et andmed oleksid teised, kui jaam paikneks näiteks Jõgeva linna kõrgemas keskosas?
HR: Jah, üsna kindlasti on see nii. Linnas on niikuinii alati soojem ja me teame, et vahe ilmajaamast saadud näidu ja Jõgeva kesklinnast saadud näidu vahel võib pakase korral olla kuni kolm kraadi.

Ilmaennustus on tõenäoliselt see, millega inimesed eelkõige ilmajaamu seostavad, ent see pole kindlasti ainus ilmajaamade eesmärk?
HR: Ilma ennustamisega tegelevad EMHI sünoptikud. Meteovaatlejate, automaatilmajaamade jooksvad andmed on neile täpsustusteks hädavajalikud. Meteoroloogide pikaajalise töö põhjal saab selgitada välja eri paikade kliima. Eri jaamade andmete järgi saab teha järeldusi, kuidas erineb kliima ja agrokliima Eestis.
Jõgeval on 1964. aastast alates arvutis igapäevased andmed, mille põhjal saab arvutada kõikumisi normist ehk pikaajalisest keskmisest, leida äärmusi. Andmete põhjal on võimalik leida väga palju näitajaid, mis kliima iseärasusi esile toovad: näiteks öökülmavabad perioodid, mitmesugused soojussummad, sademete summad, sajupäevade arvud jne.

Kuidas suhtute nn. rahvalike ilmaennustajate pikaajalistesse prognoosidesse, mida avaldatakse näiteks Maalehes? Teil on endal nii palju statistikat, millele tugineda – kas julgete kas või oma lõbuks oma kogemuse põhjal arvata, milline talv on tulekul?
LK: Ega me väga tõsiselt sellistesse prognoosidesse ei suhtu, kuid huvitume küll. Mitmed ilmatargad teevad ilmavaatlusi ja käivad ilmahuviliste kokkutulekutel. Ise me ilmaennustusega eriti ei tegele, aga eks me ikka võrdleme eelmiste aastate andmeid, otsime analoogi, vaatame, millise tõenäosusega mingisugune talv võib tulla.
Selle aasta talve ilma on küll valesti ennustatud, eksisid ka Euroopa mudelitele tuginevad sünopikud. Arvati ju, et tuleb varane ja lumerohke talv. Enamasti sünoptikud pikalt ette ei taha ilma ennustada, aga inimesi see huvitab. Paarinädalasi prognoose annavad Eesti kohta Peterburi ja Norra ilmaennustajad (vastavalt gismeteo.ru ja yr.no), mitme kuu prognoosi näeb Marko Kaasiku kodulehelt.

Helle-Mare Raudsepp on sündinud 1939. aastal Tallinnas, kasvanud Albus ja Viru-Jaagupis. Õppis Viru-Jaagupi põhikoolis, seejärel Rakvere pedagoogilises koolis. Pärast seda töötas kaks aastat õpetajana Tapa rajoonis. 1959–1964 õppis Tartu ülikoolis, mille lõpetas geograafi-klimatoloogina.
Seejärel töötas esialgu Kuusiku meteoroloogiajaamas; kui agrometeoroloogiajaam toodi üle Jõgevale, asus alates 1965. aasta lõpust inseneri-agrometeoroloogina tööle Jõgeva agrometeoroloogiajaama. Töötas palju aastaid jaama mikrokliima grupi juhina. Pärast agrometeoroloogiajaama muutmist meteojaamaks jäi pensionile ja on sellest ajast saadik tegutsenud LUS-i Jõgeva ilmahuvikeskuses.


Laine Keppart on sündinud 1954. aastal Koerus, kasvanud Kiltsis ja Jõgeval. 1972. aastal lõpetas Jõgeva keskkooli. Aastail 1972–1977 õppis Tartu ülikoolis bioloogiat, lõpetas botaanikuna, misjärel töötas paar aastat Tartu botaanikaaias.
Jõgeva agrometeoroloogiajaama suundus 1979. aastal, töötades mikrokliima uurimisgrupis. Alates 2003. aastast on töötanud Jõgeva sordiaretuse instituudi koosseisus agrometeoroloog-eksperdina ning koondanud ja töödelnud LUS-i ilmahuviliste saadetud kliimaandmeid.


Jõgeva meteoroloogiajaam asutati 11. jaanuaril 1922 Jõgeva sordiaretuse instituudi juurde. Toona 15. jaanuarist on saanud alguse pidevad vaatlusread.
1964. aastal toodi agrometeoroloogiajaam Kuusikult üle Jõgevale. Jaama tööprogrammi lisandusid põllukultuuride agrometeoroloogilised ning puude ja põõsaste fenoloogilised vaatlused. Olulisemad uurimisteemad olid rajoonide ja põldude mikrokliima, öökülmaohtlikkus, mulla veevarud, saagikuse sõltuvus ilmast. Kokku hõlmasid tööd üheksat rajooni ja jaamas töötas üle 20 inimese. Alates 1987 hakati ilmavaatlusi tegema kaheksa korda ööpäevas ja edastama sünoptilist informatsiooni.
Pärast Eesti taasiseseisvumist vähenes nii põllumajanduse kui ka Jõgeva agrometeoroloogiajaama tähtsus. 2001 lõpetas asutus töö agrometeoroloogiajaamana. 2003 hakkas Jõgeval tööle EMHI automaatilmajaam ning alates 2011. aastast on tööl vaid üks meteoroloog.


Kokkuvõte 2010–2011 talve ilmast
Ø Periood ööpäeva keskmise õhutemperatuuriga püsivalt alla 0 °C kujunes Jõgeva 1922–2010 keskmisega võrreldes nädal aega pikemaks: algas 23. novembril (keskmisest üks päev hiljem) ja lõppes 3. aprillil, keskmisest kaheksa päeva hiljem (# 1).
Ø 2010–2011 talve Eesti ametlik külmarekord registreeriti 18. veebruaril Jõhvis: –33,4 °C. Jõgeval oli samal ööl külma –33 °C. Erakordselt külm oli juba novembri lõpp, kui õhutemperatuur langes Ida-Eestis kohati alla –25 kraadi.
Ø –30-kraadist kõvemat pakast oli Jõgeval talve jooksul viiel ööl (veebruaris), –25-kraadist käredamat 13 ööl. Minimaalne õhutemperatuur langes talve jooksul alla –25 kraadi peaaegu kogu Eestis.
Ø Püsiv lumikate vältas keskmisest 39 päeva kauem: moodustus 24. novembri hommikuks (22 päeva tavalisest varem) ja lagunes 10. aprilliks, 17 päeva keskmisest hiljem. Detsembri esimese dekaadi algul ulatus lumikatte paksus Eestis enamjaolt üle 30 cm ja aastavahetuseks üle 50 cm. Üle poolemeetrine lumikate jäi püsima kolmeks kuuks. Lumekiht oli paksem Põhja- ja Kirde-Eestis.
Ø Lumikate moodustus sulale maale ja paksu lumikatte all ei külmunud muld kuigi palju kogu talve jooksul. Lumemineku ajaks oli muld sula ja enamasti ei jäänud vesi kauaks põllule püsima.
Ø Lume all ei olnud taimedel külmakahjustuse ohtu. Temperatuur püsis 3 cm sügavusel mullas nullkraadile lähedasena kogu talve vältel. Pikalt kestnud paksu lumikatte all hakkasid taimed hauduma ja tekkis rohkesti lumiseene kahjustusi.
Jõgeva meteoroloogiajaama ja Jõgeva sordiaretuse instituudi andmetel koostanud Laine Keppart


Meteoroloogia Eestis (www.emhi.ee)
Ilmavaatlusi hakati Eestis tegema juba 18. sajandi lõpul. Pikemad varajased vaatlusread pärinevad aastaist 1774–1777 ja 1785–1800 Tallinnast. 1805 alustati meteoroloogilisi vaatlusi Tallinna sadamas. Tartus alustati regulaarseid vaatlusi 19. sajandi algul.
Iseseisva teadusharuna sai meteoroloogia alguse aastal 1865, kui rajati Tartu ülikooli meteoroloogiaobservatoorium. Nõnda pandi alus tänini kestnud vaatluste reale.
Ilmaennustamine Eestis sai alguse Tartu observatooriumis 20. sajandi algul. Esimese maailmasõja päevil meteoajaamade tegevus soikus, vaatlustesse tekkisid lüngad. Eesti iseseisvuse ajal korraldati ilmajaamade võrk ümber, avati või taasavati mitu jaama.
Pärast Eesti NSV loomist 1940 korraldati hüdro-meteoroloogiateenistus taas ümber. 1941 loodi Nõukogude Eesti hüdrometeoroloogiateenistuse valitsus, millele anti üle kogu vaatlusjaamade võrk.
Teise maailmasõja päevil tsiviilasutusi ei teenindatud, ajakirjanduses keelati ilmateateid avaldada. 1944. aastani teenindati ainult sõjaväeosasid. 1945 hakati andma ilmaprognoose ka teistele tarbijatele.
1946 asutati ENSV hüdrometeoroloogia-teenistuse valitsus (HMTV). 1956 loodi Tallinna hüdrometeoroloogia observatoorium. 1983 asutati ENSV hüdrometeoroloogiakeskus. Tallinna hüdrometeoroloogia observatoorium ja Tallinna ilmajaam ühendati selle koosseisu.
1980. aastatel nimetati HTMV ümber Eesti vabariiklikuks hüdrometeoroloogia ja looduskeskkonna kontrolli valitsuseks. Kontrollima tuli hakata ka atmosfääri puhtust.
Tartus avati 1950. aastal Eesti teaduste akadeemia juures aktinomeetriajaam, praeguse nimetusega Tartu meteoroloogiajaam, mis kuulub maailma aktinomeetriliste baasjaamade hulka.
1966 asutati Eesti agrometeoroloogia laboratoorium, mis tegutses 1991. aastani, selle alusel loodud EMHI meteoroloogiliste teadusuuringute osakond töötas kuni aastani 2001.
Eesti taasiseseisvumise järel jätkas Eesti Vabariigi meteoroloogilist teenindamist 1. novembril 1991 loodud Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut (EMHI). Maailma meteoroloogiaorganisatsiooni liikmeks sai Eesti 1992.
Alates 2001. aastast on Eesti territooriumi kohal jälginud ilma, eeskätt pilvi ja tuult, Doppleri meteoradar, mis asub Harku aeroloogiajaamas. 2002. aastast on Eesti meteoroloogiajaamades paigaldatud ja katsetatud automaatjaamu.
Praegu on EMHI võrgus 99 vaatlusjaama ning vaatlusvõrgus täidetakse kaheksat vaatlusprogrammi.