Olen tahtnud ammu pasknääridega lähemat tutvust sobitada. Ühel sügisel võtsingi kätte ja korjasin neile meeleheaks kotitäie tammetõrusid ning hakkasin neid talve saabudes varje ette poetama.
Kostilisi ei tulnud kaua oodata. Sõna levis linnurahva seas kiiresti ja peagi võis neid toimetamas näha lausa kümnekesi koos. Nende tegemisi oli ääretult põnev jälgida. Kõige enam hämmastas mind see, millise kiiruse ja osavusega käib pasknääril libeda ja kiusliku tõru lahtimuukimine! Raks-raks-raks! ja oligi esimene tõrupool noka vahel. See asetati hoolikalt enda kõrvale oksale ootama, kuni ka teine tõrupool kestast käes.
Kui juhtuski selline lugu, et libe tõru küüniste vahelt minema lupsas ja lumme kadus, ei lastud kallil kraamil sugugi raisku minna. Näär sukeldus tõru järele ja kühveldas selle noka abil välja, nii et lund lendas laias kaares kahele poole. Nii mitmelgi korral ei suutnud ma nende kavalust ja osavust nähes naeru pidada.
Fotopisikusse nakatusin kümmekond aastat tagasi, kui said tehtud esimesed klõpsud Zenidiga. Praegu on minu kaaslaseks Canon 50D ja kuna eelkõige kutsuvad mind metsa neljajalgsed ja tiivulised, leiab kõige enam kasutust 300 mm teleobjektiiv.
Vestlus loodusega tekitab hea tunde isegi siis, kui ei õnnestu ühtegi pilti kinni püüda. Aga kui on õnnestunud üht-teist ka mälukaardile talletada, siis on rõõm seda suurem, ning veel suurem, kui seda hetke saab ka teistega jagada.
Canon 50D, 300 mm, ava 4,5, säri 1/320, ISO 2000.