End üldiselt mitteusklikeks pidavate eestlaste seas on vaimsuse valdkonda kuuluvad ideed väga levinud. Mitme rahvusvahelise uuringu põhjal [1] on Eestis traditsiooniliste religioonide järgijaid vähe, samas on siin palju neid, kes usuvad vaimudesse-hingedesse või üleloomulike võimetega inimestesse.
Loomade hinge olemasolusse usub 84% eestlastest, kellest suuremal osal ei ole (uue) vaimsuse õpetustega mingit kokkupuudet [2]. Samas kuuluvad sellised tõekspidamised siiski vaimse maailmapildi juurde.
Vaimsed ideed avalduvad erisugustes eluvaldkondades ning neid ühise nimetuse alla koondada on keeruline. Enamasti pakuvad vaimsed õpetused mingi raami, kuidas mõista elu või elus ette tulevat, või annavad selgituse, kuidas miski töötab, miks on miski oluline.
Peale konkreetsete õpetuste tähendab vaimsete ideede järgimine sageli avatust, vaimsuse järgijad otsivad enda jaoks tähenduslikku ja püüdlevad maailma suurema mõtestatuse poole. New Age’i ideedele toetuv vaimsus rõhutabki üldpõhimõttena inimese enda rolli otsingutes, kasutades küll näiteks raamatute või loengute abi. Vaimsus ei tähenda vaid mingit kindlalt piiritletud praktikat, nagu meditatsioon, vaid on pigem kui filter, mille toel inimelu või ka loodus ja looduses käimine võib saada sügavama mõtte.
Seda laadi tähenduslikkuse otsingu nii looduses kui ka elus laiemalt võtab hästi kokku üks internetifoorumis osaleja oma postituses: „Olen eneseotsimise teedel ja sooviks leida suunda või rada, mida hingeliselt valida. Üks tuttav väega inimene soovitas mul selleks käia läbi erinevad kultusekohad ja pühapaigad Eestis, kuhu koondunud vägi ja pühadus, et tajuda ja tunnetada ümbritsevat ning leida endale see õige koht ja suund. Olen viibinud praeguseks paljudes kirikutes ja hiites, istunud ohvrikivide manu ja kastnud silmi allikais. Igal sellisel paigal on oma võlu, oma hing või energia, oma jõud ja kutse. Kuid ma ei ole veel suutnud leida sellist, mis oleks just taoline, kuhu jääda soovikski, mille embus mind haaraks ja endaga seoks. Seetõttu palun abi Teilt, kallid foorumikasutajad, saamaks infot paikadest, mis Eestis leiduvad ja kuhu võiksin oma sammud seada, et seal rahulikult mõtiskleda ning ümbritsevat tajuda.”
Tsitaat näitab, kui oluliseks peetakse eneseotsingutel loodust, millega seostatakse tänapäeval sageli nii rahvatraditsioonilist kui ka uusvaimset tähendust.
Suhestus loodusega: kuidas saab miski pühaks või eriliseks? Eestlaste eneseteadvuses sageli ilmnev arusaam eestlastest kui loodusrahvast toetub paljus müüdile maalähedasest taluinimesest. Praegusaegse inimese loodusega suhestumise viisid on aga näilisest traditsioonilisusest hoolimata siiski nüüdisaegsed. Talurahvas ei läinud põhjuseta metsa jalutama, suhtumine loodusesse oli pragmaatiline ning loodus oma võimsuse ja jõupositsiooniga mõjus sageli ka hirmutavalt: põud hävitab vilja, hunt murrab karja.
Praegu tähendab „looduses käimine” sageli jalutuskäiku pargis või tähistatud matkarajal, et „ammutada sealt energiat ja rahu”. Kuigi looduse tähenduslikkuse puhul peetakse silmas tavasid, lähtub see siiski praegusaegsete inimeste vajadustest.
Sellist looduse kohandamist ja mõtestamist tuleb ette küllalt sageli. Näiteks hiiepaikade korrastamine, tähistus ning tutvustamine seob ajaloo, identiteedi- ja pühaduseotsingud loodusega, kuid seab pühaduse keskmesse ajaloosideme ning looduse üldise hingestatuse.
Peale selle on Eesti maastikku hakanud ilmestama sootuks senitundmatud sihtmärgid: energiasambad ja väerajad. Otepää energiasammas, esimene omasuguste seas, koondab uusi väärtusi ilmseimalt: selles peituv „vaimne väärtus” tõi esile kohaliku looduse „seniavastamata” aspekti ja ühtlasi andis väikelinnale juurde köitva turismiobjekti.
Viimase kümne aasta jooksul on energiasambaid tähistatud ka Tuhala nõiakaevu juures, energia- ja väeradasid rajatud Elvasse ja Porkunisse, Kirna mõisast on kujunenud aga energiahuviliste armastatud sihtpaik. Need on vaid mõned näited, kuidas loodust uut moodi mõtestada.
Veesoontest feng shui’ni. Energiasambad kätkevad endas looduse vaimset ja füüsilist olemust. Veesoonte otsingud pajuvitsa, painutatud traatide või pendli abil lähtuvad praktilisest vajadusest leida sobilik kaevukoht. Sedasorti abivahendite seotus nähtamatute (energeetiliste) jõududega nii looduses kui ka inimeses on avardanud nende kasutusviise. Nõnda on neid püütud rakendada näiteks maa sees olevate torude ja elektriliinide, pommi või muu ohtliku eseme leidmiseks, kuid ka selleks, et langetada elus olulisi otsuseid. Õpetus, kus tõde ilmub kosmose ja maa-aluste kiirguste mõjuväljas ning pigem vaistu ja alateadvuse kaudu, laiendab looduse kui tänapäeva väärtusskaalal ühe olulisima ressursi tarvituspiire.
Rahvaluule arhiivi talletuste andmetel on kaevukoha määramisel kasutatud mitmesuguseid võtteid. Teated viitavad näiteks eriliste võimetega inimestele – kaevuvõtjatele. Ehkki kaevuvõtjad tegutsesid kui professionaalid, on arhiivitekstid mitmel puhul maininud nende meetodite ebatavalisust. Samas kajastavad need vaid vee leidmise vajadust, mitte üldisemat elukeskkonna kvaliteeti, rääkimata selle seosest vaimse mõõtmega.
Kui kaevu hakati kaema, siis olid selleks niisugused inimesed, kes tunnivad taevasi märkisid, kus kohal vesi ligidal oli. See laskis seliti ree peale ja vahtis ülesse, teised vedasid rege edasi; kus kohal taeva märgid olid, sinna laskis seisma jäeda ja kaevu kaeva; seal pidi siis vesi ligi olema. H II 74, 826 (12) < Torma, Avinurme.
Elumaja asukohaks sobiva paiga valik näitab looduse ja inimasustuse vahekordi. Arhiivipärimuses tulevad esile eelkõige praktilised vajadused ning ohud. Hea paik oli päikesele avatud kõrgem ning kuivem koht. Tulekahju, suurimat hädaohtu varale, püüti vältida aga sellega, et hoiduti maja ehitamast punaste sipelgate elukohta.
Tänapäeval peetakse kodu valikul oluliseks tervise hoidu ja „head aurat”, mis viitab soovile elukohta laiemalt ja vaimselt mõtestada. Siinjuures on huvitav jälgida, kuidas veesoonte puhul on rõhk kaevukohtade otsingult kandunud tervisekahjulike tegurite selgitamisele. Küllap on meist paljud kuulnud, kuidas sõrmuse, traadist nurgikute või varraste abil otsitakse kodudes erilisi kohti, et selgitada või leida füüsiliste vaevuste, halbade unenägude või laste öise rahutuse põhjusi. Inimeste huvi on toonud tööturule ka elukutselised vitsamehed, kes on oma teadmised saanud enamasti erisugustelt pendli-, energia- ja muudelt esoteerikakursustelt. Arvestades veesooni või maakoorelõhesid, selgitavad nad tasu eest välja mitu olulist aspekti, mida kodu rajamisel või elu paremaks muutmisel arvesse võtta. Nende õpetuste järgi saadakse vaevustest jagu küll kile, fooliumi või erilise vaiba asetamisega voodi alla; maakiirguste vastu on soovitatud aga eri viisil paigutatud metallarmatuuri.
„Meie elu muutis vasktraat, vaat selline peenike nagu siin maas. Siis öeldakse, ah ära jama, räägi kuidas on! Me ei oska kohe näha seda seost. Me kodu traaditasime ära Rein Weberi õpetuse järgi. Muutsime kodu fooni. Kodu muutus paremaks, meie saime sellest juurde, sellest hakkas lähtuma teistsugune signaal. Tõmbasime teistsuguseid asju ligi” (vestlusest abielupaariga, kes vasktraadi abil jõudis otsuseni loobuda varasemast ametist ning pühenduda meelepärasele koolitustööle vaimsete õpetuste ja feng shui alal).
Feng shui seostab eluruumid inimese elus toimuvaga: näiteks armastuse või jõukuse tsoonide kindlakstegemine ning nende eest hoolitsemine lubab kontrollida ühtaegu ruumi ja elu. Kui feng shui energiad on „leitud”, võivad inimesed end kodus mugavalt tunda ning samas loota, et feng shui tasakaal aitab eluga paremini toime tulla.
Nagu näha, seob siin uusvaimne õpetus rahvatraditsiooni teadusesarnaste mõistetega. Ollakse seisukohal, et seeläbi saavutatakse rakenduslikult oluline tulemus: viis, kuidas keskkonda, sealhulgas loodust mõista ning ka ära kasutada.
Energia mõiste. Energia nii füüsikalise, mõõdetava nähtuse kui ka elujõu ja tervise tähistajana seab keskmesse inimese: meie kehalised tajud viitavad paiga erilisele mõjule. Kui kõrgeid puid vaadates ei hakkaks pea ringi käima või kusagil paigal seistes ei hakkaks jalgades sipelgad jooksma, ei tekiks silda nähtava ja nähtamatu vahel ning paiga mõju jääks kindlaks tegemata. Teisest vaatenurgast võib väita, et koolis õpitud teadmised elektri ning muude kiirguste olemusest on andnud ettekujutuse, mille kaudu selgitatakse looduses ning inimkehas toimuvat. Nende teadmisteta jääks paljud kehalised tajud teadvustamata või vähemalt nimetamata. Nõiakaevu energiasamba juures tajutakse kiirgusnähtusele omast soojust, käte surinat ning särtsumist, maakiirgusi maandatakse samamoodi kui elektrisüsteemi.
Tuhala nõiakaevu ja energiasammaste hea peremees Ants Talioja tugineb pendlimeeste mõõtmistulemustele ja on seadnud tugevamad energiasambad Ångströmi skaalal ritta: „Neli tükki [energiasammast] on 18 000 ångströmi, üks on 19 000, Otepää oma on 14 000 ja Kirna mõisa pargi omad ei ületa 14 000. Aga üks sama võimas energiasammas on Prantsusmaal Lourdesi koopas. Rein Hanstein käis seal ja mõõtis selle ära: ta ei olegi nii võimas, kui siin on üks” (vestlusest Ants Taliojaga).
Olgu öeldud, et Kirna mõisa on sageli tutvustatud kui üht viiest kõige võimsamast energeetilisest paigast maailmas. Huvitaval kombel ei ole Tuhala energiasammas koondanud enda ümber nii arvukalt tervenemise ning vaimse ärkamise lugusid kui Kirna mõisapargi pingid. Põhjus on ilmselt nende valdajate erisugustes tõlgendustes. Kui Tuhala energiasammas seostub loodusliku karstiala omapäraga, siis Kirna mõisa perenaine Helle Anniko viitab ennekõike esoteerilistele kategooriatele. Tema meelest ilmneb Kirna mõisa mõju maakoorelõhede, seal elanud munkade ning kosmilise, maavälise elu koostoimes. Ka tervis on neis tõlgendustes holistliku vaatenurga kaudu määratletav. See määratlus sisaldab küll tervendust käte ja pendliga, kuid peab samavõrra oluliseks inimese mõtlemise ning suhete muutumist.
Vaimsuse suhe teadusega. Vaimsed õpetused laenavad meelsasti mõisteid teadustekstidest: näiteks viitab praegusajal Eestiski leviv „kvantmüstika” kvantfüüsikale. Samuti võetakse üle struktuuride või institutsioonide nimetusi: Eestis tegutsevad biosensoorse psühholoogia instituut või intuitiivteaduste kool. Selline mõistete ja elementide kasutus näitab eelkõige teaduse mõjukat positsiooni: teaduse mõisted või institutsioonid mõjuvad usaldusväärselt ning teaduslikkuse sildi omistamine aitab vaimseid õpetusi kaalukamana näidata. Näiteks „kvanttehnoloogial” põhinevad kvantripatsid või terved praktikad, nagu kvantpuudutus, on õpetajate väitel just „kvant-lähenemise” tõttu märksa tõhusamad kui traditsioonilisemad energia ja puudutusega ravimise viisid (nagu reiki).
Vaimsuse suhe teadusega on aga keerulisem kui vaid elementide laenamine. Vaimsed õpetajad – gurud – on sageli teaduse suhtes heatahtlikult üleolevad, väites, et „laboris pipetiga töötavad silmaklapistatud (loodus)teadlased on kaotanud oskuse näha laiemaid seoseid”. Vaimsed õpetajad mõtlevad enda sõnul vabalt ja järgivad vaistu, mis aitab nende loodud teooriates jõuda „päris” teadusest aastakümneid ette.
Sellisel retoorikal on pikk ajalugu. Juba Lääne esoteerika esiema Helena Blavatsky ühendas 19. sajandi lõpul oma õpetustes religioosse, filosoofilise ja (loodus)teadusliku aspekti. Sel viisil lõi ta enda väitel „kõrgema” teaduse vormi: „vaimse teaduse”, mis on võimeline seletama tavateaduse jaoks mõistetamatuid nähtusi.
Tuleb tunnistada, et Blavatsky mahukatest töödest ja utoopilistest ideedest võib hea tahte korral leida ka väiteid, mida teadus on tõepoolest hiljem kinnitanud. Näiteks kirjutas ta, et aatomit saab jagada omakorda veelgi väiksemateks osakesteks.
Nii Blavatsky kui ka paljud teised vaimsed õpetajad järgivad oma väidete tõestamisel teadusliku arutluse loogikat ja julgustavad inimesi leidma „oma tõde”. Juba 1889. aastal sõnastas Blavatsky hiljem teosoofia ühingu motoks kujunenud põhimõtte: „ükski religioon ei ole kõrgem kui tõde”.
Uue vaimsuse järgijad näevad sageli end „otsijatena” ning uusvaimsest vaatenurgast on teadus nende jaoks üks ekspertsüsteem, mis kehtib kõrvuti ning võrdsena teiste religioossete ja vaimsete õpetustega.
Kantud demokraatliku pluralismi ideest, rõhutab uue vaimsuse keskne põhimõte, et igaüks otsustab ise oma intellektuaalsele arusaamale või sisetundele toetudes, mis on tema jaoks õige. Teaduse domineeriva positsiooni tunnistamine tundub seetõttu uue vaimsuse järgijatele nüüdismaailma sobimatu. Vaimne otsija näeb end kui tõelist skeptikut, kes ei usu pimesi teadust, vaid leiab oma tõe. Selleks võib olla teadus, vaimne-esoteeriline õpetus või mingi sisemisel äratundmisel rajanev arusaam. Seetõttu ei järgi vaimsed õpetused üldiselt müütilisi või religioosseid-dogmaatilisi seletusskeeme, kus maailma „käivitaja” on tavainimesele hoomamatu kõrgem jõud. Vastupidi, nähtusi selgitatakse näiteks mõõteriistade ja empiiriliste andmete abil.
Hea näide on eespool kirjeldatud Ångströmi skaala, mis aitab energiasambaid mõõta ja reastada, samuti saab näiteks Hartmanni võresid või bioenergiaid „teaduslikult” kontrollida pendli või muu mõõteriistaga. Nähtusi selgitatakse isegi rõhutatult ratsionaalselt, kasutades selleks ka teadustermineid. Näiteks Kirna mõisas tervendavad inimesi erilised energiad ning igaüks teeb ise otsuse neid energiaid kasutada; see ei ole tingimata seletamatu ime või kõrgema jõu armulikkus, mis pingil istuja terveks ravib.
Tõsiteadus jääb kaugeks. Loodusteadusliku tausta või teaduslik-materialistliku mõtlemisviisiga inimestele võib vaimse lisandiga „rahvateaduse” menu võrreldes „päris” teadusega tunduda mõistetamatu.
Ilmselt on selle üks põhjus, et niisugune „vaimne teadus” on teaduskaugele inimesele siiski mõneti aru- ja kättesaadavam. Nüüdisaegne teoreetiline füüsika või analüütiline filosoofia ei vasta tavalise inimese jaoks arusaadavalt küsimustele maailma olemuse või elu mõtte kohta. Ilma taustateadmisteta jääb teadus paljudele kaugeks, peaaegu kättesaamatuks, muutudes paradoksaalselt omamoodi „esoteerikaks” (selle algses tähenduses).
Mitmesugused teaduslikkusele apelleerivad vaimsed õpetused suudavad paljude inimeste jaoks kirjeldada maailmas toimuvat mõistetavamalt või lihtsalt põnevamalt. Näiteks pakuvad müstikud haaravat meelelahutust, ärgitades kuulajaid-lugejaid juurdlema püramiidide ehitamise või kadunud Atlantise tsivilisatsiooni üle.
Uus vaimsus rõhutab inimese enda rolli tõe leidmisel. Siinjuures peetakse teaduse eeskujul olulisimaks katsetamist ja seda, kuidas nähtuste olemusest aru saadakse, ehkki leitud selgitus võib sageli toetuda „pseudoteadusele” või väljamõeldud traditsioonile.
Samas võib just õpetuste aluseks olev otsimise ja avastamise loogika olla tänapäeva inimeste jaoks sobiv: see asjaolu aitaks selgitada vaimsuse teemade populaarsust Eestis võrreldes näiteks traditsiooniliste religioonidega.
Kasutades sageli teaduslikku sõnavara ja rõhutades „taasleitud” traditsiooni, vahendavad seesugused õpetused loodust, maailma ja elu läbi uusvaimse filtri. Vaimsuse järgijad tunnevad, et nad suudavad nende ideede abil ümbritsevat paremini mõista ning veelgi enam, ka enda kasuks rakendada. Nõnda kasutataksegi ära looduse jõude, kui käiakse end Kirna mõisapargis „energiaga” ravimas, või teadust, kui kantakse „kvanttehnoloogiat” kvantripatsina kaelas.
1. Eurostat 2005. Eurobarometer 225: Social values, Science & Technology – http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_225_report_en.pdf
2. Saar Poll 2010. Küsitlusuuring „Uus vaimsus 2010”.
Marko Uibu (1983) on Tartu ülikooli religiooniantropoloogia doktorant, uurib uue vaimsuse ideid ja praktikate tähendust ning rolli ühiskonnas.
Kristel Kivari (1975) on Tartu ülikooli folkloristika eriala doktorant, uurib kultuuri ja looduse kokkupuutepunkte energiasammaste ja maaenergiate kontseptsioonides.
|