Siin, meie maal elab kummaline rahvas: ühtaegu usklik ja uskmatu. Selles ei ole siiski midagi enneolematut. Nende hulgas, kes on juhitud eemale kristlusest ja seotusest kirikuga, hakkab vohama religiooni aseaine.
Midagi samasugust toimub ju ka metsas. Kui kellegi soov on põlismets maha raiuda ja sellest kasu lõigata, siis metsa asemel kasvab peagi jälle midagi. Arvuliselt on seda uut palju rohkem, kui enne oli suuri puid. Paraku kasvab aga võsa. See võsa ei paku varju ja soojustki annab ta mitu korda vähem kui mõni endise põlislaane tugev puu.
Kui Nõukogude Liidus asuti kirikuid lammutama, vaimulikke kiusama ja asumisele saatma, koguduseliikmeid hirmutama, siis samal ajal hakati leiutama asendust kirikule. Kopeeriti kirikut ja rahvale püüti äravõetu asemele anda midagi sellesarnast. Eestlastele tähendas see poolesaja-aasta pikkust juurte lõhkumist ja ateistlikku ajuloputust, ent nii mõnigi teine NSVL maa kannatas meist ligi 30 aastat kauem.
Üks on selge: võsa ja vanade põlispuude kännud on soodus paik kõiksuguse kummalise tärkamiseks ja arenguks, sest see ala on tuultele valla. Tavaliselt on need uued õpetused, milles kasutatakse pisut müstilist sõnavara ja milles on kristlusest (või teadusest) tuttavad sõnad kokku segatud mõistetega teistest religioonidest: inglid, vaimud, (jumalikud, elavate ja surnute) energiad, kirgastumine, meditatsioon, palve jne.

Kui vaadata naiivse astroloogia võidukäiku meie maal, siis tundub, et rumalus valitseb vägevalt. Olen kohanud inimesi, oma ala tipptegijaid, kes küsivad pendlikeerutajatelt kopsaka raha eest nõu iga oma järgmise liigutuse ja otsuse jaoks. Nad ripuvad ise pendlite otsas ja kulutavad tuhandeid, et oma elu „õigesti” elada.
Miks valivad paljud kiriku asemel mõne uue „vaimse õpetuse”? Põhjusi võib olla erisuguseid ja nende hulgas ka pettumus kirikus, kuna sealt ei ole abi leitud. Vaimulik pole osanud ära kuulata ega nõu anda. Samas võib paljusid hoida kirikust eemal hirm saada naerualuseks. Kirik ei ole populaarne ja seal käijad on veidrad. Normaalsed sinna ei lähe. Nii arvatakse.
Ent inimestelt, kes on tulnud Tallinna Jaani kirikusse leeri, olen ikka ja jälle kuulnud: „Olin kindel, et kirikus tehakse ajuloputust ja ajatakse vana ja eluvõõrast juttu.” Nende suureks imestuseks on nad aga saanud hoopis midagi elulähedast ja huvitavat ning seda, mis aitab elada.
Uute õpetuste loosungid võivad olla paljutõotavad. Kui lubatakse vabastada kõigest halvast, saada oma elu tasakaalu ja tagasi hea tervis, siis selle nimel ühinetakse kursustega ja ollakse nõus korralikult maksma. Uue õpetuse kuulutajad kõnelevad tulijatele esmalt lihtsate sõnadega sellest, kui vaene on inimese elu ilma vaimsuseta. Nad tõotavad kiiret vaimset arengut, ent kui esimene kursus lõppeb, saab selgeks, et see on alles esimene samm põhjatu vaimsuse rajal. Nüüd tuleb teha teine ja siis kolmas jne. Üllataval kombel saab aga peagi selgeks, et kõik sõltub sinust endast: sellest, mida teed, ja eriti sellest, kuidas mõtled. Seetõttu asutakse eri mooduste ja võtete abil ennast muutma – ikka aina vaimsemaks. Peagi ei puuduta jalad enam maad. Ollakse väga vaimne ja kõneldakse keerulist juttu. Tuntakse end paljudest paremana. Otsitakse suure energiaga paiku ja hoitakse eemale inimestest, kes kulukatel kursustel ja harjutustel kogutud energia võiksid ära röövida. Valitakse kohta ja seltskonda.
Vanad keldi kristlased teadsid, et vaimsust ei tule otsida mingitest erilistest kohtadest, vaid see on Jumala and. Olen kohanud inimesi, kes pole iial jõudnud oma maamajast palju kaugemale, aga säravad Jumala armust. Olen kohanud inimesi, kes on igal aastal teinud mõne palverännaku maailma eri religioonide pühapaikadesse, aga nad on täis upsakust ja keerulisi sõnu.
Võiks tuua veel hulga põhjusi, miks paljud otsivad vaimsust, kirgastumist jms. väljastpoolt kirikut. Nende hulgas on kindlasti ka praegusaegse inimese soov kõike kiiresti kätte saada. Kas või vasktraadi abil või energiasammast puudutades. Aega ju pole. Aega on vähe. Telefon muudkui heliseb. Sõnumid sajavad sisse. Ei ole aega süveneda. Tahaks tervist ning vaimsust, ja kähku.
Lõpetan vana looga õpetajast ja kiirustajast. Õpetaja õpetas õpilastele vaikset kulgemist, kui tuppa tormas vihmast märg närviline mees. Ta teatas, et tahab ilmutust ja kiiresti. Ta lisas, et tal on raha ja ta maksab ja et tal pole küll aega õpetaja jalgade ees päevi ja kuid istuda. „Mille kohta sa ilmutust tahad?” küsis õpetaja mehelt. „Noo, ikka enda kohta,” vastas rikas mees. „Mine siis välja, seisa selle koha peale, kus selle maja kaks katusepoolt kokku jooksevad, tõsta käed ja nägu taeva poole ja seisa seal.” „Aga väljas sajab vihma, nagu oavarrest tuleb, ja selles kohas on veevool eriti tugev,” teatas kiire ilmutuse otsija. „Jah, ma tean seda, aga kui tahad kiiret ilmutust, siis pead just seal seisma.” Mees tuli poole tunni pärast tagasi. Oli väga märg ja värises külmast. Ta ütles: „Sa petsid mind. Ma ei saanud mingit ilmutust. Tundsin end seal krae vahele voolava külma vihma käes tõelise tolana.”
Õpetaja naeratas ja ütles: „Sa said ju ilmutuse.”