Leonardo da Vinci on kirjutanud: „Teooria ilma praktikata on nagu laev ilma kompassita” [2]. Ka kõikvõimalikke ideid ja ettekujutusi maailma asjadest peaks olema võimalik praktikas testida.
René Descartes [1] alustas ligi 375 aastat tagasi ilmunud raamatu „Arutlus meetodist” esimest peatükki lausega: „Terve mõistus on kõigi inimestel olevate asjade seas kõige võrdsemalt jagunenud, kuna igaüks arvab, et tal on seda nii rikkalikult, et isegi need, kes on harva rahul kõige muuga, ei soovi tavaliselt seda võimet arendada paremaks, kui see neil juba on.”

Eksperiment „Tervenemine vaimu läbi” on pealkirja poolest inspireeritud Stefan Zweigi samanimelisest jutustusest, Carl Sagani raamatust „Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses”, Charles Darwini jt. loodusteadlaste töödest, Thomas More’i „Utoopiast” ning filmist „Mehed ei nuta”. Tingimused on järgmised:
1) asustada erisuguseid „vaimseid” võimeid reklaaminud vabatahtlikud teatud ajaks ühekaupa isoleeritud maalappidele parasvöötmes;
2) tagada igaühele kaev või allikas, hektar maad, väike osmik, mille sahvrites leidub pisut viljajääke, keldrinurgas mõned vanad kartulipabulad ja muud taolist;
3) võimaldada kauplusauto käike ning maksta kõigile kord kuus miinimumpensioni;
4) võimaldada müüa oma põllunduse saadusi tarbijaühistule;
5) kaasa võib igaüks võtta piiratud koguses oma lemmikobjekte ja -õpetusi;
6) jälgida katsealuste käitumist ning anda arstiabi füüsiliselt või vaimselt murdunud isenditele.
7) kontrollrühmana asustada samadel tingimustel samasse piirkonda mõned maavanaemad.
Osalejatel ei tulegi teha muud, kui rajada õitsev majapidamine, rakendades oma „vaimseid” õpetusi või lihtsat elutarkust. Pehmema variandina võib teha ka mõtteeksperimendi.

Pildike tõsielust. Üle tosina aasta eest olin tunnistaja, kuidas Saatse lähedal Perdaku külas pääses lehm aedikust lahti ning võttis suuna Venemaa poole, teel põlluvilja tallates. Lehma peatas minu laste Seto vaarema, haarates loomal otsustavalt sarvest. Sellele haprale naisele tavatsesid kuuletuda peaaegu kõik elusolendid.
Pühade ajal käis ta kirikus ja „matusõ pääl”, argielu oli aga praktiline: igasuguseid „tühikargajaid” ta oma maalapi ligi ei lasknud. Seevastu traktorist põllurammuga oli peaaegu alati teretulnud. Suur pere oli toidetud ning elu turvaline: maasikad põllul, voblad kuivamas, kartulid keldris, lehm Kauni kaunis ja koer Muki valvas. Vaarema oskas kirjutada vaid oma allkirja, kuid tema järeltulijad õpivad veel praegugi tema vaiba- ja vöökudumiskunsti.
Soovides kõigile tervenemist vaimu läbi, teen kummarduse vanematele, vanavanematele ja vanavanavanematele ja nende eellastele, kes kunagi väga ammu läitsid selle terve mõistuse leegi, mis särab ja annab sooja ka 21. sajandil. Kui keegi taas mõne „vaimse õpetuse” eest raha küsima tuleb, tasub appi võtta kaine mõistus ja kujutleda, mida maavanaema oleks selles olukorras teinud.

1. Descartes, René 1637. Discours de la méthode pour bien conduire sa raison, et chercher la vérité dans les sciences plus la dioptrique, les meteors et la geometrie qui sont effais de cete methode. Paris, De l’Imprimerie de Ian Maire.
2. Richter, Irma Anne 1952. Notebooks of Leonardo da Vinci. London, New York, Oxford University Press.