Maismaal kõige laiemalt levinud loomaliigiks võib ilmselt pidada inimest. See ei tähenda aga kaugeltki, et oleme ainsad seiklushimulised ja kohanemisvõimelised loomad: koos meiega on peaaegu kõikjale levinud teisigi. Tuntuim näide on rott, kes inimesega kaasa reisides on põhjustanud katastroofi paljude maailma paikade loomastikule. Rotist ei jää selle poolest eriti maha ka siinse loo kangelane – koduvarblane. Mõnes vallutatud riigis kutsutakse teda halvustavalt lausa tiibadega rotiks.

Seda pisikest julget helepruuni linnukest on kohanud ilmselt kõik. Esimesena on ta kohal talvisel toidulaual, kõhklematult keksib ümber väljas einestavate inimeste, luba küsimata seab end sisse tihastele või kuldnokkadele ehitatud pesakastides. Koduvarblane (Passer domesticus) on maailmas enim levinud looduslik linnuliik.
Tema peamised vaenlased on kodukassid, aga ka röövlinnud ning paljud teised kiskluse läbi kõhtu täitvad loomad.

Eestis elab koduvarblase kõrval teinegi varblaseliik – põldvarblane (Passer montanus). Teda eristab koduvarblasest punakaspruun pealagi ja valkjashallid musta laiguga põsed. Põldvarblane on levinud peamiselt Euraasias. Inimeste lähedust naudib ta vähem kui koduvarblane. Enamasti eelistab ta pesitseda hõredamalt asustatud maapiirkondades.
Aasias on põldvarblane siiski laialt levinud ka linnalinnuna, täites sealt puuduva koduvarblase niði. Ida-Aasias, näiteks Hiinas ja Jaapanis koduvarblast ei kohta, ent põldvarblane on seal ammu tuntud asukas ning tähtis tegelane kohalikes müütides ja religioonis.
Siin artiklis tuleb juttu vaid koduvarblasest, keda nimetan lihtsuse mõttes edaspidi lihtsalt varblaseks.

Kust varblane pärit on, ei osata tänapäeval öelda. Ta on alati olnud seal, kus inimesed. Tema põliskodu arvatakse olevat Vahemere piirkond, kust ta koos inimesega on levinud mujale Euraasiasse ja Lähis-Itta. Neid alasid peetakse praegu varblase looduslikeks asualadeks.
Kuna aga inimene reisis kaugemalegi, ei jäänud ka varblane maha. Nüüdseks on ta vallutanud peaaegu kogu Ameerika, osa Lõuna-Aafrikat, Austraalia, Uus-Meremaa ja paljud saared.
Kas varblane saab tõesti hakkama kõikjal? Tegelikult mitte. Talle ei meeldi elada paksus metsas, avaratel rohumaadel ega kõrbetes.
Inimese lähedus tagab aga toimetuleku peaaegu igal pool. Koos meiega on varblased nii merd sõitnud kui ka seadnud end sisse suurlinnade asfaldidþunglites. Suurbritannias olevat üks varblasepaar leitud pesitsemas isegi 600 meetri sügavusel maapõues söekaevanduses, kus nad toitusid kaevurite jäetud toidupalakestest.

Miks on varblased head koloniseerijad? Varblased on agressiivsed linnud, kes ründavad ja tapavad toidu ja pesapaiga pärast võideldes endast väiksemaid ja isegi endaga sama suuri linde. Nad kaitsevad ägedalt pesapaigaks valitud territooriumi, purustades oma tugeva vindinokaga teisest liigist naabrite munad ja lõhkudes nende pesad.
Oma naabruses elavaid varblasi nad aga armastavad. Üheskoos on kergem vastu astuda vaenlastele ja leida toiduallikaid. Varblaste arvates näikse täiesti piisavat, kui maailmas leiduks vaid üks linnuliik – koduvarblane. Nii asendub paljudes maailma paikades varem kõlanud mitmekesine linnulaul vähehaaval üksluise säutsumisega. Pole siis ime, et inimene varblasi mitmel pool lausa surmavaenlaseks peab ning neid armutult hävitab.

Toidu suhtes pole varblane kuigi valiv. Sobivad viljaterad ja muud seemned, puuviljad, putukad. Kõhu saavad nad täis ka inimeste prügikastides. Väidetavalt kuulub varblase menüüsse koguni 830 toitu. Erinevalt paljudest linnuliikidest, kes inimese lähedust väldivad ja kellele sobilikud elupaigad seetõttu üha enam kokku kuivavad, armastab varblane elada just inimese läheduses, kus mõne toidupala pudenemises võib üsna kindel olla.

Varblaste eelis teiste linnuliikide ees on ka kiire paljunemine. Pesitsema hakkavad nad juba talve lõpus või varakevadel. Pesaehitus käib kähku: kulub vaid päev või paar. Ka vanu pesi taas kasutades hoiab varblane pesaehitusele kuluvat aega kokku. Igal pesitsushooajal kasvatavad nad üles kaks kuni viis pesakonda, aastas muneb emaslind keskmiselt paarkümmend muna. Pojad võivad suguküpseks saada juba neljakuuselt. Nii võib ühest linnupaarist mõne aastaga ilma erilise vaevata sigineda tuhandepealine linnuparv.

Uudishimu tuleb kasuks. Uute alade asustamine on alati suur proovikivi. Lind peab üles leidma toiduallikad, varjupaigad, pesitsuskohad ning ära tundma kiskjad ja konkurendid. See kõik nõuab paindlikku käitumist. Kes kohaneda ei suuda, uues kodus ellu ei jää.
Varblane kohaneb väga hästi ja suudab kiiresti uusi oskusi omandada. Näiteks on täheldatud, kuidas varblased poeuste avamiseks meelega liikumisandurite ees lendavad: poe põrandale võib ju olla pudenenud midagi suupärast.
Uuringud on näidanud, et värskemalt uutele aladele kolinud varblasepopulatsioonide linnud on julgemad ja hakkajamad kui nn. vanade populatsioonide omad. Küllap on julgus ja pealehakkamine sellised omadused, mida läheb pikalt ühel kohal elavatel lindudel vähem vaja, seetõttu need hääbuvad pisitasa. Veel enam, need omadused võivad väga stabiilses keskkonnas osutuda isegi kahjulikuks. Nagu öeldakse: uudishimu tapab kassi. Varblaste puhul on siis lugu vastupidi: kass tapab uudishimu. Uusi elupaiku koloniseerides seevastu tulevad uudishimu ja julgus kasuks ning nii kogunevadki sinna just kõige hakkajamad linnud.

Kaalukas sõna selle kohta, kas liik jääb uuel elualal püsima, on öelda parasiitidel. Varblaste vallutuste edu võtit võib otsida kahest parasiitidega seotud hüpoteesist.
Üks on nn. vaenlasest vabanemise hüpotees, mille järgi liigid on uutel aladel edukad seetõttu, et nad on oma vaenlased – parasiidid – endistele elualadele maha jätnud.
Teine on nn. uue relva hüpotees. Selle järgi võtavad invasiivsed liigid oma parasiidid endistelt elualadelt kaasa. Ise on nad nendega juba kohanenud, küll aga pole seda uue elupaiga kohalikud liigid. Nood jäävad uudsete haigustekitajatega hätta, ja invasiivne liik saab konkurentsieelise.
2011. aastal avaldatud paljude teadlaste põhjalik uurimus näitab, et varblaste edu tagab pigem esimene, vaenlasest vabanemise hüpotees. Varblaste põlisaladel neid kimbutanud vereparasiite ei leitud koloniseeritud aladel elavate varblaste verest, üleüldse kannatasid varblased seal parasiitide all vähem kui kohalikud linnud või põlisalade varblased. Nii on reisima minek varblastele igati kasulik: vanadest vaenlastest saadakse lahti, uued pole aga (veel) õppinud nende immuunkaitsest läbi murdma.
Võib siiski arvata, et varblase immuunsüsteemis on midagi erilist, mis võimaldab tal uutel aladel võrdlemisi muretult toime tulla. Miks ei võiks muidu sama lihtsasti levida teisedki linnud? Sellele küsimusele otsivad teadlased veel vastust.

Vallutusretked: Aafrika. Põhja-Aafrikat peetakse varblaste põliskoduks. Lõuna-Aafrikasse on ta aga jõudnud alles hiljaaegu ja seal peetakse teda sissetungijaks. Ometi on inimene ise ta sinna aidanud: kõrbes varblased hakkama ei saa, seega ei suudaks nad omal käel Aafrika põhjaosast lõunaossa levida.
Arvatakse, et Lõuna-Aafrikasse tõid varblase lemmikloomana Indiast pärit põllutöölised 19. sajandi lõpukümnendil. Eeldatavasti võisid mõned varblased sinna jõuda ka koos inimestega Niilust mööda laevatades. Varblaste asurkond Aafrikas laieneb iga aastaga. Mandri siseosas, näiteks Ugandas, kus teadlased veel mõned aastad tagasi varblasi ei märganud, on nad nüüd ennast mugavalt sisse seadnud ning valmis kohalike lindude elu põrguks muutma.

Austraaliasse toodi koduvarblane Suurbritanniast 1863. aastal. Esimene peatuspaik oli Melbourne, kuid nüüd on ta vallutanud kogu mandri idaosa. Lääneosast on teda siiani õnnestunud eemal hoida. Ilmselt mängib oma rolli kõrb Austraalia keskosas, aga kindlasti ka käsk hävitada kõik lääneosas silmatud varblased.

Uus-Meremaale toodi esimesed sada varblast vaid mõni aasta hiljem, aastail 1866–1870. Need saared meeldisid varblastele eriti: küllaldaselt toitu, sobilik kliima, vähe konkurente. Ja kiskjaid polnud peaaegu üldse: enne inimeste tulekut ei elanud Uus-Meremaal mitte ühtegi maismaaimetajaliiki ja koduloomana sisse toodud kassid polnud 19. sajandil jõudnud veel kuigi laialt levida.
Nii paljunesid varblased Uus-Meremaal meeletu kiirusega, hävitades justkui möödaminnes kohalikke liike. Juba 1880. aastatel nimetati neid seal katkuks. Varblastele hakati puistama mürgitatud toitu ning poisikestele maksti munade purustamise eest. Muidugi kannatasid nende meetmete all ka kohalikud linnuliigid.

Varblased Ameerikat avastamas. 200 aastat tagasi ei olnud Põhja-Ameerikas ühtegi varblast. Nüüd elab neid seal 150 miljonit.
Esimesed varblased toodi USA-sse 1850. aastal. New Yorgi Brooklyni linnajaos elanud Nicholas Pike tõi nad kohale Inglismaalt Liverpoolist, makstes nende transpordi eest soolast hinda. Eesmärk oli muuta kohalik loodus eurooplastele kodusemaks. Üksiti loodeti, et nad aitavad põllukahjureid hävitada.
Järgmistel aastakümnetel viidi varblased ka paljudesse teistesse osariikidesse. Siin-seal surid nad küll esialgu välja, kuid inimesed ei jätnud jonni – sisse toodi uued linnud, mõnes kohas lausa tuhandekaupa. Kuhu inimesed varblast meelega ei viinud, sinna jõudis ta varem või hiljem ise: kas vähehaaval oma levilat laiendades või reisides kaasa viljavankrites.
Millal saadi aru, et pruun linnuke võib kaasa tuua katastroofi mõõtu tagajärgi? Selleks ei kulunud kuigi palju aega. 1883. aastal ilmunud ajaleheartiklis on kirjutatud: „Väike varblane on kuulutatud lindpriiks ja teda võib tappa igal ajal. Nad toodi siia Euroopast mõned aastad tagasi, et hävitada putukaid, kuid selgus, et nad ei söögi putukaid. Nad ajavad minema kõik kohalikud laululinnud ega paku midagi asemele. Tapke nad kõik!”
Tõepoolest, põllumajandusaladel koosneb varblase menüü peamiselt koduloomade toidu ja sõnniku seest näpatud teradest ja seemnetest, vaid 4% toidust on putukad. Putukat peab ju taga ajama, aga muu toidu saab taluõuelt kerge vaevaga kätte. Samas on putukad varblaste menüüs siiski olulisel kohal, sest just seda toitu antakse kasvavatele poegadele.
Varblaste tapmise eest määrati vaevatasu, mis oli küll vaid mõned sendid linnu pealt. Seetõttu jäi see verine töö peamiselt lastele kommiraha teenimiseks. Lapsed tapsid miljoneid linde, kuid ometi kasvas nende arvukus kiiresti. 1900. aastate alguses jõuti järeldusele, et varblase toomine Ameerikasse on ornitoloogiaajaloo kõige laiduväärsem tegu.

Tänapäeval kahanevad varblaste populatsioonid siiski paljudes maailma osades. Põhjuseks peetakse toidunappust ja pesitsuspaikade vähesust. Hääbuvate talumajapidamiste tõttu on kadunud ka varblastele nii sobivad taluõued, kust on lihtne leida toitu ja varjualust. Monokultuuride kasvatamine ja mürkide tarvitus on järsult vähendanud putukate arvukust. Sadadel hektaritel laiuvad põllud ei paku pesitsusvõimalusi. Paraku ei maksa arvata, et varblaste arvukuse vähenemise tõttu paraneks koloniseeritud alade kohalike lindude käekäik: paljud neist kannatavad samadel põhjustel ning nende arvukus kahaneb koos varblaste omaga.
Mõnes kohas ollakse varblase kadumise pärast tõsiselt mures. Peamiselt on varblased kadumas suurlinnadest, nagu London, Edinburgh, Hamburg ja Pariis. Suurbritannias on nende arvukus kahanenud kohati 90%, üle riigi on viimastel aastakümnetel kadunud umbes 65% varblastest. Seetõttu on varblased seal arvatud kaitsealuste lindude hulka. Kadumise põhjust ei teata. Asi võib olla nii vähenenud putukate hulgas, keskkonnamürkides, haigustes, suurenenud kiskluses kui ka halvenenud pesitsusvõimalustes.

Kui varblane suurlinnadest kaob, on sellest tegelikult väga kahju. Linnaoludes saavad hakkama vaid vähesed linnuliigid ja nii kaotavad linlased koos varblasega suure osa sellestki vähesest loodusest, mida neil siiani on olnud võimalik nautida.
Samal ajal sirutab varblane oma tiibu uutel aladel, näiteks Kesk-Aafrikas, kus ta on kohalikele liikidele suur oht.
Ilmselt peakski leidma võimalusi kaitsta varblast linnades, püüdes samas takistada tema levikut veel vallutamata maapiirkondades. See pole lihtne ülesanne. Kõigist hädadest hoolimata tundub inimene varblast armastavat peaaegu sama palju kui varblane inimest ja nii täidame me käsikäes kogu maailma, hävitades üheskoos kohalikke liike ja nende elupaiku.

Loe varblaste kohta ka: Elts, Jaanus 2002. 2002. aasta lind varblane. – Eesti Loodus 2: 8–11

Tuul Sepp (1984) on Tartu ülikooli loomaökoloogia eriala doktorant, uurib lindude füsioloogiat, ökoloogiat, immunoloogiat ja käitumist.