Eesti on omapärane maa. Selle loodust, kauneid naisi, kultuuri ja muudki on paljud ülistanud. Mina seda tohutut vaimustust ei jaga. Olen näinud kõrgemaid mägesid, laiemaid jõgesid, suuremaid metsi ja paksemat lund. Siiski on Eestimaa sedavõrd huvitav ja nauditav, et veeta võimalikult palju aega looduses ning oma emotsioone teistega jagada.

Tekstikast
Uues artiklisarjas kirjutab kogenud matkajuht Tõnu Jürgenson matkamisest ja põnevatest rännakupaikadest Eestis. Tõnu Jürgenson on looduses toimetulekust kirjutanud rohkesti artikleid ja raamatu “Matkates neljal aastaajal”, jaganud saates „Osoon” ja Vikerraadio „Huvitaja” eetris nõuandeid, korraldanud arvukalt kursusi huvirühmadele, lastele, koolinoortele ning koolitanud tulevasi noorsootöötajaid ja EMÜ-s neli aastat loodusturismi üliõpilasi. Hiljuti hakkas koolitama vaegnägijaid, õpetades neile matkamist ja looduses hakkamasaamist.
Igal aastal teeb Tõnu Jürgenson mitu matka põhjamaadesse. Need on tavaliselt tublisti üle saja kilomeetri pikkused pikamaa-matkad, mis kestavad nädal kuni paar ning kogu varustus tuleb ise kaasa vedada. Eriliselt on teda võlunud tundra, nii lihtsalt lage tundra, metsatundra kui ka mägitundra. Sellistes kohtades võib vabalt liikuda nädala, enne kui mõnd teist seljakotiga matkaselli kohtab.
Siinses artiklis tutvustab matkamees pisut iseennast ja viib lugeja esimesele retkele Koiva männikutesse.



Kunagi üheksakümnendate teisel poolel hakkas mind köitma sõpradega looduses käimine. See muutus tavaks: igal nädalavahetusel läksin metsa. Üsna varsti ei rahuldanud mind enam kusagil metsaservas jõe ääres lõkketegemine ega grillimine. Loodus tundus nii põnev, et tahtsin seal veeta kõik vabad päevad.
Kuna olin mõnda aega olnud elukutseline sõjaväelane ja kuulunud Kaitseliidu ridadesse, siis oli mul looduses toimetulekuks küllaltki palju kogemusi ja oskusi: õppuste ajal olin veetnud hulk päevi metsade keskel ja nii mõnegi toimetulekunipi selgeks saanud. Aastaid käisin metsas nii, et ehitasin endale Saksa sõjaväe telkmantlist varjualuse ja ööbisin selle all, suu ja silmad kõikvõimalikke putukaid täis.
Kui oli selgeks saanud, et ei ole kehva ilma, vaid puudulik varustus, hakkasin oma matkavarustust täiendama. Peagi oli minu seljakott täis kõike vajalikku, millega võis loodusesse minna, tundmata hirmu ilmataadi vingerpusside ees. Minus tärkas soov end üha uuesti proovile panna ja avastada uusi kohti.
Seni olin võtnud ette lühemaid retki ja teinud laagri ümbruses ainult mõne kilomeetri pikkuseid ringe. Nüüd tahtsin enamat, tahtsin matkata. Matk tähendas mulle rännakut, kus tuli paar korda väljas ööbida ja kui võimalik, siis laagrikohta vahetada. Peagi ei piisanud enam puhkepäevadest, tuli ka reedene päev appi võtta. Püstitasin eesmärgi minna juba vähemalt reede õhtul loodusesse ning laupäeval ja pühapäeval ringi liikuda. Edaspidi tegin põhimõttelise otsuse, et kasutan reedest päeva enda jaoks, mitte mammona teenimiseks.

Aastate jooksul sai matkamisest elustiil. Seadsin sihiks põhjalikult kogu Eestimaa läbi matkata ja läbi uurida. Hakkasin järjekindlalt, Regio maanteeatlase järgi läbi käima kõiki kaitsealuseid piirkondi. Kui regulaarühendusega saartel käidud, tahtsin uurida Eesti väikesaari ja rannajoont. Suhtlesin paadiomanikega, kes mind lahkelt saartele viisid, võimaluse korral kasutasin süsta, et ise kohale sõuda. Seda avastamisrõõmu on õnneks jagunud tänini.
Võimalust mööda matkasin ka kanuuga jõgedel, aga veematkadest ei kujunenud minu lemmikretki. Seljakotiga matkamine köitis rohkem. Nii hakkasin ette võtma pikemaid rännakuid Eesti suurematele kaitsealadele, kus liikusin kolm kuni seitse päeva järjest ringi, valdavalt sügisel, talvel ja kevadel. Suvised retked jäid mere lähedale ja muudel aastaaegadel sisemaale.
Suvine matkamine tundus mulle keeruline, kurnav ja tüütu, sest pidi pingsalt mõtlema toidule, puhtale joogiveele ja putukatele. Sügisel, talvel ja kevadel saab joogiveena kasutada telkmantlisse kogunenud vihmavett ning jaheda ilmaga saab kaasa võtta hoopis suurema valiku sööki kui kuumadel suvepäevadel.
Kuna matkasin aasta ringi, siis märkasin eri aastaaegade võlusid looduses ja muutuste kulgu. Loodust saabki minu arust tundma õppida kahte moodi. Üks võimalus on õppida ja omandada looduse kohta akadeemilised teadmised, teine moodus on minna looduse keskele ja püüda mõista loodust tunnetuslikult. Kindlasti ei välista üks teist: koos toimivad need kõige paremini.
Olen juba kolmteist aastat pidanud arvestust oma käikude üle. Igal aastal veedan looduses matkates ja seal ööbides 160–190 päeva.

Minu matkakursused ei ole ellujäämise kursused, vaid ettevalmistus looduses toimetulekuks. Ellujäämist looduses pean toimetulekuoskuse vastandiks. Ellujäämisoskust on vaja siis, kui inimene on looduses meelevaldselt, vastu oma tahtmist ja ilma vajalike vahenditeta. Toimetulek looduses on oskus, mis kulub ära vabatahtlikul rännakul, kus on olemas kõik vajalik selles keskkonnas viibimiseks.
Loengutel räägin, kuidas õigesti magamiskotti kasutada või mis on kihiline riietumine jne. Kõigil neljal aastaajal saab mis tahes ilmaga muuta looduses olemist nauditavaks, vaja on teadmisi, kuidas seda teha.
Kuigi mulle meeldib talvel matkata ja looduses ööbida, ei ole ma üliinimene: külmus, palavus, niiskus ja tuul mõjutavad mindki. Olen ööbinud välioludes 34-kraadise pakasega, ilma et oleks hakanud külm. Seda peab julgema proovida ja teadma mõningaid nippe.
Tegelikult kardan külma sedavõrd, et väldin kuumast leiliruumist lumme sukeldumist, aga ka külma dušši. Kuid ma tean, mida ja kuidas tuleb teha, et ennast ka külmas keskkonnas hästi tunda.

Mõni pikem talvine nädalavahetus tasuks veeta Lõuna-Eestis kauni Koiva jõe lähedal, kus asuvad Eestimaa ühed kaunimad männikud: Koiva ja Oore männikud. RMK on sinna rajanud mitu laagriplatsi, kus kindlasti tasuks ilusa talveilmaga peatuda ja lõket teha. Piirkonda tasuks minna mitmeks päevaks, et saada sealsest loodusest põhjalikum ülevaade.
Koiva ja Oore männikute piirkonnas on otstarbekate vahedega mitu telkimiskohta, mille vahel liikudes saab teha mõnusa paaripäevase matka kolmnurgas Tellingumäe, Kõrgeperve ja Alumati. Laagripaiku ei ole keeruline leida, sest mitmesse kohta on pandud suunavaid silte.

Tellingumäe plats on avar ja valge. Kes ei viitsi telki püstitada, võib öö mööda saata puukuuri lakapealsel. Künkal asub kõrge vaatetorn, kust avaneb suursugune vaade Lõuna-Eestile ja Põhja-Lätile. Eri aastaaegadel on huvitav vaadata, kuidas muutub Mustjõe lammiala, mil moel vesi koguneb ja kaob vana jõe sängidest, millised värvid looduses vahelduvad jne.
Telkimiskoha lähedalt metsast võib leida jälgi vanadest kaevikutest ja punkritest. Need on üsna hästi säilinud, kuna tegelikke lahinguid siin ei peetud. Laagripaigas on katusealune laud, nõnda saab seal keha kinnitada ka kerge vihma korral, kui pole külgtuult. Kohti, kus saab lõket teha, on mitu; üks võimas lõkkesõõr on kohane jaani- või volbritule tegemiseks.
Mustjõeni on laagriplatsilt mõnisada meetrit. Siinsamas on kahekilomeetrine tähistatud jalgrada, mis teeb tiiru ümber Tellingumäe, nõnda saab tutvuda mitme pärandkultuuriobjektiga, nagu Taheva mõisa heinaküüni vare ja jahilasketiir, kikkapuu istandik, põlised ja vaigutatud männid [1].

Alumati lõkkepaika jõuab matkaja, liikudes Tellingumäe telkimiskohast mööda metsateid loode poole. See romantiline laagriplats asub samanimelise väikese metsajärve ääres, kuid paika on keeruline leida, kuna künkad varjavad hästi laagripaika ja järve ennast.
Siinses laagripaigas suuremale telgile naljalt tasast kohta ei ole, sest maapind on kõikjal kaldu. Sellepärast on siia ehitatud korralik palkidest puukuur, mille lakapealsele mahub neli inimest ilusasti magama. Lõkkease on üsna järve kalda lähedal kõrgema künka varjus, seega tuleb arvestada, et vähimagi tuulevirve korral keerutab suits kogu aeg ringiratast, otsides endale uut ohvrit, kelle silmad kibedaks teha.
Lõkkepaiga eraldatuse tõttu ei satu siia juhuslikke inimesi. Nii saab siin näha rohkesti linde, eriti meeldivad üllatajad on õhtusel ajal kakud. Kakulised on üsna uudishimulikud: nii mõnigi kord on mõni kakk end lähedal seisva puu oksale sisse seadnud ja tükk aega vaikselt lõkke ääres toimetavat matkaseltskonda jälginud.
Alumati lõkkekohta ilmestab maaliline valgusrikas mets. Lumega kahjuks seda ilu ei märka. Sügisesel ajal saavad korilased siilt kindlasti rikkaliku seenesaagi.
Alumatilt on hea liikuda Kõrgeperve lõkkepaika. Metsateed on äärmiselt ilusad, valgusrohked ja metsaalune kaetud imeilusa samblavaibaga. Olen püüdnud teadlikult vältida kauni samblavaiba peal kõndimist, kuna see jätab paratamatult jälje pikaks ajaks.

Kõrgeperve lõkkekoht asub otse Koiva jõe kõrgel kaldal. Kuna paik asub jõekäänakus, kulutab vesi pidevalt kallast. Esimest korda käisin seal 2001. aastal ja siis oli kallas praegusega võrreldes ligikaudu viis-kuus meetrit Lätile lähemal. Samuti on olnud huvitav jälgida, kuidas eri aastaaegadel muutub jõe veetase. Kevadise suurvee ajal on vesi ühel korral tõusnud isegi nii palju, et jõudis lõkkekohani, ent suvel on kalda kõrgus veepinnast mitu meetrit.
Kõrgeperve lõkkekoht on samuti valgusrohke ja avar ning ümbrus väga maaliline. Seal on mõnus istuda ja vaadata, kuidas Koiva voolab. Kui liikuda allavoolu, siis natuke vähem kui kilomeetri pärast jõuab jalutaja järgmise lõkkepaigani, mis peaks olema valla rajatud. Videvikus võib siingi kohtuda mõne kakuga ja muljeid vahetada. Arvukalt elab siin ka rähne, kes ei lase end samuti matkajatest häirida ja tulevad tihtilugu üsna lähedale toksima.
Ehkki Kõrgeperve laagripaik asub üsna metsatee ääres, on liiklejaid vähe. Nii mõnedki möödujad tulevad lõkkepaika nautima kaunist vaadet Koivale, ent nende uudistajatega ega ka samal platsil grillijate ja laagrilistega pole mul olnud ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit.

Kaitseala ja haruldused. Kõrgeperve laagrikoht ning kogu Koiva jõe kallas ja Mustjõe alamjooks, sh. Tellingumäe telkimiskoht, jäävad Koiva-Mustjõe maastikukaitseala territooriumile. Kaitseala keskmes on Koiva jõgi ja Mustjõgi oma arvukate lisaojadega. Paljud kaitsealused liigid, nagu rukkirääk, rohunepp, jäälind, hink, võldas, jõesilm, paksukojaline jõekarp, rabakiil, eremiitpõrnikas jt., on siin leidnud elupaiga.
Eremiitpõrnika levila põhjapiir kulgeb huvitaval kombel üsna täpselt piki Eesti–Läti piiri ning ainus koht, kus seda omalaadset mardikat Eestis leida võib, ongi Koiva jõgikonna puisniidud [3]. Koiva puisniitudelt pärinevad ka harvad männisinelase, reliktse mardika leiud [2]. See putukas on taigaliik, elutseb eelkõige vanades männikutes ja puisniitude vanadel puudel.
Kõrgemäelt Tellingumäeni, ehkki küll vastupidises suunas, kulgeb kaks tähistatud matkarada: lühem, 18-kilomeetrine on jalgrattaring, mis algab ja lõpeb Tellingumäe lõkkepaiga lähedalt. Rattarada kulgeb samamoodi eeskätt Koiva männikutes, mööda vanu teid, teeb põike mitme pärandkultuuriobjekti juurde, nagu Taheva mõisa hooned ja metsakuivenduskraavid.
Teine, pikem rada, on nn. Läti–Eesti ühisrada, mis tutvustab piiriäärse ala pärandkultuuriobjekte. See 60-kilomeetrine rada algab Tellingumäe parklast, kulgeb piki Koiva jõe põhjakallast ja lõpeb Olinase külas Lätimaal. Mõlema pärandkultuuriraja kohta saab põhjalikumalt lugeda Eesti Looduse 2011. aasta jaanuarinumbrist [1].
Maastikutõukeratta- ja tõukekelguhuvilisena olen Koiva männikutes tihti kasutanud just neid liikumisvahendeid. Talvel on tõukekelguga päris huvitav mööda Koiva jääd ja sealseid metsateid sõita. Plaanides minna jõele sõitma, tuleb veenduda jää kandvuses, et jääl liikumisest üllatuslikult allveeorienteerumine ei saaks. Tegevust Koiva männikutes igatahes jagub, tasub vaid loovus appi võtta.

Kuidas kohale jõuda? Otstarbekas on jätta auto Tellingumäele ja siis Kõrgepervelt sinna otse mööda metsateed tagasi jalutada. Bussiga sõitjad peaksid Valga–Võru liinil väljuma Laanemetsa või Taheva peatuses ja suunduma lõuna poole.
Kasuks tuleb ka piirkonna kaart. Selle saab printida näiteks RMK kodulehelt. Häid kaarte, kus on isegi metsasihid peal, müüakse ka raamatupoodides. Abi on koguni maanteede atlasest. Kohalejõudmise juhendid ja täpsema info leiab huviline RMK kodulehelt.


1. Kusmin, Jürgen 2011.Vana Liivimaa pärandkultuur Koiva kallastel. – Eesti Loodus 62 (1): 40–43.
2. Süda, Ilmar 2006. Männisinelane. – Eesti Loodus 58 (2): 86–88.
3. Süda, Ilmar 2006. Eremiitpõrnikas – kas Eestis tõesti Koiva-kandi erak? – Eesti Loodus 57 (11): 582–584.


Tõnu Jürgenson (1974) on matkajuht ja koolitaja.