Esimest korda nägin iilekstamme 2007. aastal Edela-Kuramaal. Ilmar Graudinš tutvustas teda kui Püreneedest pärit liiki; tema Grobiņa linna aias on seda liiki tamm vastu pidanud kümme aastat.

Tegelikult tundub uskumatu, et see soojalembene tammeliik võiks meie lähikonnas kasvada. Iilekstamm ehk vahemere tamm (Quercus ilex) kuulub parimal juhul taimede külmakindluse 7. kliimatsooni; madalaim temperatuur, mida ta talub, on 18 °C. Seega võiks tal pisikese põõsana seal Kuramaa soojas nurgas isegi pisut lootust olla. Teada on näiteks ka põõsasjas iilekstamm Wrocławi botaanikaaias: seal lagunes tema kasvuhoone ära, aga iilekstamm jäi sellest hoolimata ellu.
Siiski on iilekstamm ennekõike lähistroopiliste vahemereliste igihaljaste metsade tunnusliik. Muide, praeguse arvamuse järgi polegi igihaljad iilekstammemetsad tõenäoliselt arenenud looduslikul teel, vaid pigem inimese mõjul kujunenud kooslus. Looduslike koosluste vahetudes lisandub mingi aja pärast heitlehiseid liike, näiteks karvane tamm (Quercus pubescens).

Iilekstamme looduslik levik. Igihalja iilekstamme soojusnõudlust iseloomustab hästi Krki saar Aadria meres. Enamasti on saar kaetud heitlehiste humalpöögisegametsadega, too igihaljas tamm ilmub nähtavale alles lõunaserva kaljunõlvadel.
Meile lähim pideva areaali piir ulatub Aadria mere põhjarannikule. Kirde-Itaalias Duino linna lähedal asuval matkarajal on levinud soojemale Kesk-Euroopale omane, näiteks Balatoni-äärseid metsi meenutav õissaare, musta männi ja parukapuu mets. Kuid siin-seal lisandub vahemerelisi nüansse: peale tihedate iilekstamme kogumike laialehised fillüüread (Phillyrea latifolia) ja kareda smiilaksi (Smilax aspera) rippuvad kardinad.
Enamjaolt hoidub iilekstamm oma areaalis rannikulähedastele aladele: Provence, Itaalia ja Aadria mere ümbrus, Kreeka, Türgi, kaasa arvatud tolle Musta mere rannik. Levila ulatub Liibanoni ja Liibüani, hõlmates ulatuslikult Tuneesia, Alžeeria ja Maroko põhjaosa.
Peale selle kasvab iilekstamm suuremas osas Pürenee poolsaarest, muu hulgas kaugel sisemaal, ning Edela-Prantsusmaal. Üldjuhul ei taha ta kasvada merepinnast üle 600 meetri kõrgemal, ent näiteks Apenniinides võib teda leida kuni 1500 meetri kõrguselt mägedest. Kultuuri viiduna ja seal kodunenuna on vahemere tamm laialt levinud Inglismaa lõunarannikul.
Sellel kirjul levikukaardil on üks erandlik laiguke Põhja-Itaalias, kus Garda järv lõikub jääaegsete liustike lihvitud fjordikeelena Alpidesse. Mäed, mille suhteline kõrgus on suisa üle 2000 meetri, loovad suurejoonelise kõrgusvööndilisuse. Järve kaldal vohavad troopikale omaselt palmid, kuid ülal kuusemetsade vöötme kohal laiuvad mäginiidud.
Muide, Garda ümbruse elanikud näikse kuusest ja ka kasest väga lugu pidavat. Sestap haljendavad järveäärsetes aedades kanaari datlipalmide ja õlipuude kõrval kodused kuused ja kased. Vaatepilt on äärmiselt veider.
Garda järve ääres leidub suurepäraseid lähisvahemerelisi segametsi, näiteks Vigilio poolsaarel, mis meid mullu võlus eeskätt vanade õlipuude ja ohtrate täies õies lillatavate juudapuudega. Harilik juudapuu (Cercis siliquastrum) on levinud kitsa ribana piki Alpide lõunajalamit, jõudes siin oma areaali põhjapiirile.
Suurepärase kliimaga Garda kaldad on üsna üleasustatud. Ehitamisest on pääsenud vaid järsud nõlvad. Neid jagub õnneks ohtralt ja nii näeb kõikjal taustaks rohelist metsapanoraami. Üks väheseid tasasema ala loodusmaastiku oaase asub järve läänekaldal Manerbas. Kohatine paeplatoo käpalisterikaste puisniitudega, kus domineeris karvane tamm, meenutas suuresti Lääne-Eesti kauneimaid paiku.
Kõrge panga rusukalde metsas andsid tooni humalpöögid (Ostrya carpinifolia) ja õissaared (Fraxinus ornus), samuti nägime tärpentinipistaatsiaid (Pistacia terebinthus), loorbereid, ruskuseid ja palju teisi liike. Tasapisi pangapealsed puisniidud kahjuks võsastuvad. Üks jõulisi pealetungijaid on ka iilekstamm.
Omapärane iilekstammede kasvuala jääb päris Garda põhjatippu Rivasse: põõsad-puukesed klammerduvad kõrgele, peagu püstloodsele lubjakiviseinale. Võis eeldada, et olime jõudnud iilekstamme loodusliku levila põhjaservale. Kuid tõeline üllatus oli alles varuks.

Tenno järve kaldail. Itaalia Alpidesse, Trento provintsi Tenno järve äärde viis meid soov näha kastanimetsi. Garda järve pind asub vaid 64 meetrit merepinnast kõrgemal. Need alad on harilikule kastanipuule (Castanea sativa) liiga soojad. Tema tahab seal Alpide lõunanõlvul jahedamat ning ilmub taimkattesse alates 400–500 meetri kõrgusel.
Liinibuss vuras mööda looklevaid mägiteid, üha terrassistatud nõlvu pidi üles. Sarca oru tasandik ja Garda veepeegel jäid aina allapoole. Ühtäkki olime juba nii kõrgel, et sinakashõbejad õlipuud kadusid maastikupildist, igihaljas eksootika asendus keskeuroopalikuma heitlehise metsaga. Luitunud, ent seda maalilisem terrakotakatustega Tenno külagi jäi allapoole. Viimaks pugesime Lago di Tenno peatuses bussist välja.
Tenno järv asub umbes 570 meetrit merepinnast kõrgemal. See üsna väike, kahe ja poole ruutkilomeetrine järv on tekkinud on alles 14. sajandil rusuvoolu tagajärjel. Veetase kõigub väga palju, suisa 15 meetrit, seetõttu külmuvat järv talviti haruharva kinni.
Esimene pilk veepeeglile pani imestama: niisugust ebamaist, rohekas-türkiissiniselt kumavat, kuidagi seebiselt hägust järve ei saa ju olemas olla? Pisut ülepakutud, ebaloomulik näis ta algul.
Maastik tundus järvest märksa kodusemana. Mingis mõttes nagu ülevõimendatud Lääne-Eesti maikuu lõpus, kui kõik on hiirekõrvul, õitsev ja lõhnu täis. Tooni andsid paekiviterrassid ja õitsevate puude, arvatavasti maguskirsipuude õrnvalevad laigud. Sel 12. jürikuu päeval olid õunapuud õide puhkemas. Rohustus valitsesid võililled, nurmenukud, kobarliiliad, piimalilled, tulikad, kuldkannid, aga ka mingid veel õiteta orhideed ning tükati hiigelsuurte vaipadena euroopa alpikannid.
Metsatukas tervitasid sarapuud, humalpöögid, lehised, kuused, noored jugapuud, luuderohi, jälle alpikannid, sekka sinililli, mets-seaherneid, punaseid eerikaid. Luuderohustel paekivimüüridel tundsid end hästi meie kodumaised pruun ja müür-raunjalg, peale selle lõunaeurooplane soomus-raunjalg. Võsas märkasime kreeka pähklipuid, mooruspuid, kontpuid, parajasti õitsevaid ja magusat lõhna levitavaid lõhnavaid ehk mahaleb-kirsipuid. See on üks lähisvahemereliste lehtmetsade tunnusliike, levinud põhja pool kuni Slovakkiani.
Järve idakaldal valitses rusukaldel humalpöögimets, kus leidus ka õissaari, harilikku ja villast lodjapuud, kikkapuud, samuti mõni pöök.
Järve põhjakalda mäenõlval leidsime otsitava – kastanimetsa. See viljapuumets oli võsast hõredaks raiutud ja meenutas mõneti Eesti paealade tammikut. Kuid kastan on siiski kastan, oma heade ja varjukülgedega. Varjupoolele jäid maas vedelevad üliogalised viljakestade siilid. Sestap matsime mõtte kastanimetsas telkimisest ruttu maha.
Teisel pool Kastanimäge, põhjapoolses jäärakus, kasvasid peamiselt pöögid, kuused ja jugapuud, kõrgemal valitses suisa kuusik. Jugapuid leidsime järve ümber üllatavalt arvukalt, mõni neist päris kõrge, lausa kümnemeetrine. Kastanimetsast avanes vaade üle Tenno järve kagusse Monte Baldo 2200-meetrisele lumisele harjale.

Tagurpidi kõrgusvööndilisus. Tenno järve idaservas ootas meid aga tõeline üllatus: rusunõlva kohal kerkis kaheastmeline paljas kaljusein, mille ülaservadel olid klammerdunud mõistatuslikud tumedad mütakad. Kas mingid okaspuud? Siiski näisid need igati lehtsed, eristudes samas selgelt alles kevadõrnadest heitlehistest puudest. Ega ometi iilekstammed?
On tähelepanuväärne, et vahemerelise iilekstamme levila ulatub küllaltki põhjas asuva Garda järve äärde. Seal kasvab ta umbes 300 meetri kõrguseni. Kuid Tenno kohal sirguvad nad suisa 600 meetri kõrgusel, kusjuures eemal aasta ringi jäävaba Garda otsesest soojendavast mõjust. Kõrgusvöötmed ei paiknenud nagu tavaliselt, vaid tagurpidi: allpool heitlehine mets üksikute kuuskedega, üleval seevastu igihaljad lähistroopilised tammed.
Ronisime alumisele kaljujalamile. Tõepoolest, seal nad olid. Tumerohelist nahkjat lehestikku kandvad peened põõsjad tüved küünitasid end kaljupragudest tükati rõhtsaina eemale. Allpool humalpöögikus sirgus ohtralt iilekstamme hakatisi, kes olid tärganud sinna veerenud tõrudest. Kui poleks teist liiki puude konkurentsi, võiks iilekstamm selle alpijärve ääres kasvada palju laialdasemaltki.
Seni aga paistab seal tema ainus kasvupaik olevat kaljuseinad. Need päikesele avatud paigad on kindlasti soodsa mikrokliimaga. Aga mis saab talviti? Püstloodseid kaljusid ei kata lumi, mis kaitseks juuri. Kui külmaks võib Tenno järve ääres talvel minna, seda ma paraku ei tea. Küllap parasjagu, arvestades kuuskede, lehiste ja pöökide leidumist.
Need Alpides kasvavad iilekstammed jäävadki mulle omamoodi looduse imeks ja mõistatuseks. Mõelda vaid: koht, kus saavad looduslikult kokku iilekstammed ja kuused. Väga huvitav oleks Hiiumaal katsetada nende puude järglastega. Ehk elavad nad isegi mõne meie talve üle?
Järgmisel hommikul vara bussi peale kiirustades nägime iilekstammi ka Kastanimäe jalamil, otse järvepiiril. Mõned igihaljad iilekstammepuud vaheldumisi hiirekõrvul harilike valgepöökidega lõid vee kohale naaldudes ütlemata meeldiva koosluse. See leid oli Tenno järve lahkumiskingitus.

Tapio Vares (1976) töötab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.