Teadaolevatest loomaliikidest hõlmab putukate klass kõige suurema osa: neid on maailmas kirjeldatud üle miljoni liigi, ka liigi sees leidub isendeid sageli loendamatul hulgal.
Paraku kipume selliseid arvukaid ja enamjaolt pisikesi mitmejalgseid pidama liigagi loomulikuks elu osaks, nõnda ei märka – väiksuse tõttu paratamatult – nende olemasolu ega oska seetõttu tähtsustada putukate osa looduses. Nagu tippsportlase saavutuse puhul jäävad abilised kullasäras tihtipeale nähtamatuks, on ka putukad looduses nagu taustajõud, kes hoolitsevad kogu süsteemi toimimise eest. Seda teevad nad kõik omal moel ja kindla ellujäämissihiga. Vahel ka inimest hirmutades, häirides või pahandades.
Minu viimatine põhjalikum ja elevam putukatähelepanek pigem üllatas kui pahandas. Umbes pool aastat tagasi märkasin, et bambusepuidust pliiatsitops kirjutuslaual on muutunud auklikuks. Oma uue korrapäratu mustriga nägi see tegelikult väga kena välja. Ehkki naaskliga ju saaks augustada, ei tunnistanud keegi kodustest tegu omaks, mistõttu kasvas huvi topsi vastu kiiresti.

Väikestes paari millimeetri laiustes avades ei olnud kedagi näha, ent kui surusin kõrva vastu topsikülge, oli kuulda tasast krabinat. Et kaevureid siiski näha, asetasime topsi kilekotti ja jäime ootele. Päeva jooksul tulidki esimesed tumepruunis kuues isendid bambusest välja olukorda uurima.
See lugu lahenes putukauurijate abil, kes ei soovitanud augunärijaid oma puitmaja seinte vahel pidada. Neil võib tekkida tahtmine mõni vana mööblitükk ette võtta ja see ajapikku tolmuks närida. Osa putukaid sai saadetud teadlastele liigi määramiseks, kuna tops oli aasta tagasi toodud kaasa Tai-reisilt. Üllatus oli suur, kui selgus, et tegu ei olegi eestimaise liigiga, vaid Kagu-Aasiast pärit purelasega, tõenäoliselt Xylothrips flavipes’ega. Internetist leitud infokildude järgi võib ta puitu kahjustades tekitada üsna suurt pahameelt.
Kindlasti ei teki sellist tüli aga Eesti Looduse avaloos tutvustatud jooksiklastega – suure söögiisu ja kiirete jooksujalgadega mardikalistega. Igal juhul väärivad need putukad tundmist. Avalugu tasub eriti hoolega lugeda neil, kes on hädas umbrohuga. Jooksiklased on umbrohutõrjes ühed parimad kaaslased, sest aplalt ja järjekindlalt söövad nad ära arvestatava osa umbrohuseemneid.
Nii et maksab tähele panna, kes meie ümber elavad, liiguvad ja tegutsevad.