16. septembril möödub 25 aastat ülemaailmse koostöölepingu sõlmimisest. Tänavuste pidustuste tunnuslause on „Kaitseme meid ümbritsevat atmosfääri, et see säiliks ka tulevastele põlvkondadele”.

1987. aastal leppisid ühistes eesmärkides kokku riigid, kes peavad osoonikihi kaitset äärmiselt oluliseks ning allkirjastasid osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Koostöölepingu põhisiht on piirata ning lõplikult kasutuselt kõrvaldada osoonikihti kahandavad ained. Lepingu sõlminud riikidele valmistas muret eelkõige nende ainete kerge lenduvus ja kauane keskkonnamõju. Kõige ohtlikumad neist püsivad atmosfääris sada aastat ja kauemgi.

Osoonikiht on kui Maa kaitsekilp. See peegeldab tagasi Päikeselt tulevat ultraviolettkiirgust, mis võib põhjustada nahavähki, silmakaed ja nahapõletusi. Negatiivselt mõjutab ultraviolettkiirgus ka veeökosüsteeme. Ilma osoonikihita hävitaks Päike kogu elu Maal.
Osoonikiht ei paikne stratosfääris kihina, vaid kaootiliselt, asudes peamiselt 10–50 kilomeetri kõrgusel. Kui kõik atmosfääris olevad osoonimolekulid kokku ühele tasapinnale tuua, moodustuks vaid mõne sentimeetri paksune kaitsekiht.
Maad kaitsvat osoonikihti kahandavad ained on loonud inimene ise ja need sisaldavad kas kloori või broomi. Esimene osoonikihti kahandav aine võeti kasutusele 1928. aastal. See ühend on tänapäevaks laialdase tuntuse saavutanud freoon, mida esialgu peeti imegaasiks. Järjest lisandus uusi kasutusalasid ja freooni tootmine kahekordistus ligikaudu iga aastakümnega. Seejärel hakati tootma ja kasutama üha uusi samalaadseid gaase, mis tundusid pealtnäha ohutud. Nende rakendusala oli lai, alates külmutusseadmetest ja aerosoolidest, lõpetades materjalide tootmisega.
Ent peagi avastati nende gaaside võime hävitada osoonikihti. 1985. aastal kinnitasid teadlased, et gaaside mõju on olnud niivõrd tugev, et Antarktika kohal laiub osooniauk. See andis tõuke kavandada osoonikihi kaitse abinõusid. Nii sõlmitigi 1987. aastal rahvusvaheline Montreali leping, mis kohustab ühinenud riike vähendama osoonikihti kahandavate ainete tarvitust ja lõpuks need täielikult käibelt kõrvaldama. Praeguseks on protokolli ratifitseerinud 197 riiki.

Riigid on teinud pingutusi osoonikihi hoiu nimel. 2007. aastaks olid kõik protokollis osalevad riigid vähendanud osoonikihti kahandavate ainete kasutust 95%. Suureks saavutuseks võib pidada ka seda, et paljud ained on tarvituselt täielikult kõrvaldatud, näiteks klorofluorosüsinikud ehk CFC-d.
Tänu Montreali protokollis sätestatud nõuetele töötatakse välja asendusaineid ja ajakohaseid tehnoloogiaid. Veelgi enam, ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel väldivad Montreali protokolliga kehtestatud kontrollimeetmed kogu maailmas miljoneid surmaga lõppevaid haigestumisi nahavähki ja kümneid miljoneid muid nahavähi juhtumeid ning silmakae teket.
Ehkki maailm on osoonikihi kaitsmisel palju saavutanud, ei ole kokkulepitud eesmärk veel saavutatud. Tuleb teha palju tööd, et tagada osoonikihi täielik taastumine ning kõrvaldada kahjulikud ained täielikult kasutuselt.
Nüüdseks on osoonikihi seisund hakanud paranema: keskmine Arktika piirkonna osoonisisaldus peaks taastuma 2050. aastaks ja sealne osooniauk kaduma 2060. ja 2075. aasta vahel. Teadlaste hinnangul peaks osoonikiht taastuma selle sajandi lõpuks. Ent üksnes eeldusel, et Montreali protokoll viiakse lõpuni täide.