Ma ei tea, kust kohast ma olen fotopisiku saanud, aga väikeste pausidega lööb see ikka ja jälle välja. Esimesed pildid tegin sugulase Smenaga ja filmid said ilmutatud vannitoas. Oma esimese kaamera ostsin 1980. aastate alguses. Loomulikult ei tulnud kõik pildid välja ja ilmutamisel tekkis vigu, aga see pigem suurendas huvi. Mingil ajal läks elu kiireks, esiplaanil olid perekond ja lapsed. Kaamera seisis igavledes kapis, kuni tehnikahuviline noormees ta salaja lahti monteeris ja igavikuteele saatis.
Uus huvi fotograafia vastu tekkis siis, kui sain ühelt fotovõistluselt auhinnaks kompaktkaamera. Süües kasvab isu ja nüüd olen juba mitu aastat kasutanud peegelkaamerat. Aeg-ajalt tunnen puudust pisikesest taskukaamerast, sest suurt ei ole igale poole mugav kaasa võtta.
Elan metsa serval ja vabadel hetkedel võib mind leida metsast. Looduses liikudes saan jõudu, et võidelda igapäevaste muredega. Eriti meeldivad mulle varajased uduviirgudega hommikud, kui päike tõuseb ja metsast hakkab järjest rohkem kostma lindude hääli. Kastepiisad ämblikuvõrkudel on müstilised. Pilte teen kõigest, mis huvi pakub, erilisi lemmikuid ei olegi välja kujunenud.
Foto on tehtud hommikul töölt tulles. Õnneks oli kaamera kaasas, aga õige objektiiv kodus. Ilm oli sel päeval hall ja sombune, aga nende lindudega kohtudes lõi justkui päike särama. Sookurgede igatsev huige ei jäta vist kedagi külmaks!
Kasutatud tehnika: Pentax K-r+ Tamron 90 mm.