3. juunil 1937 asutati Eesti Vabariigi majandusministeeriumi juurde presidendi dekreediga Eesti Geoloogiline Komitee. Soome eeskujul pidi sellest arenema riigi geoloogiateenistus. Komitee esimesel koosolekul, 18. augustil 1937, pidas avakõne majandusminister Karl Selters, kes rõhutas mineraalvarade suurt tähtsust Eesti riigile ja tunnustas mäeameti juhatusel seni tehtud uurimistöid aladel, kus eraalgatus ei tegelnud sellega riigile vajalikul määral.

Majandusminister kõneles Eesti tootmisreservide rakendamise programmist, mille nimel majandusministeerium ja teisedki valitsuse osakonnad oli juba kaks aastat töötanud. Programmi järgi tuli mineraalvarade geoloogilist uurimist laiendada ning süvendada. Selleks loodigi geoloogiline komitee, kuhu kuulusid mäeameti, ülikooli ja tehnikainstituudi töötajad.
Mäeameti õigusjärglase, Eesti Geoloogilise Komitee tööst lootis minister õnnistust meie maale. Koosolekul seati lähiaja põhisihtideks koostada pidev töökava Eesti pinna kvartäär-geoloogiliste (s.t. Kvaternaari ladestu) setete karteerimiseks, jälgida aktsiaseltsi Magna sügavpuurimist Jõhvi lähedal ja korraldada fosforiiditagavarade täpsem määramine. Komitee ainukeseks palgaliseks töötajaks sai geoloog, Tartu ülikooli eradotsent Artur Heinrich Luha (1897–1953).
Komitee hoogsalt alanud tegevuse katkestas pikkadeks aastateks Nõukogude ja Saksa okupatsioon.

Pärast sõda, aastatel 1945–1957, tegid rakendusgeoloogilisi uuringuid ja ülevaatekaarte Leningradi geoloogid ning Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituut.
Karl Orviku (1903–1981) juhendusel valmis 1953. aastal komplekt keskmisemõõtkavalisi (mõõtkava 1 : 200 000) Eesti kvaternaarisetete kaarte, mis olid joonistatud käsitsi kalkale, ning 1954. aastal samas mõõtkavas Eesti aluspõhja geoloogiline kaart.

Orviku eestvõttel loodi 8. augustil 1957. aastal Eesti NSV ministrite nõukogu juurde geoloogia ja maapõuevarade kaitse valitsus. Seal hakkasid geoloogilise kaardistamisega tegelema ning põhjavett kõigiti uurima Tartu ülikoolis ja mujal Nõukogude Liidus kõrghariduse saanud spetsialistid.
Geoloogiateenistust pidas riik toona majanduse, energeetika ja kaitsevõime arendamisel väga tähtsaks, seda kontrollis ja rahastas Nõukogude Liidu geoloogiaministeerium. Suure „kodumaa” suurejoonelised plaanid võimaldasid maapõue igati uurida ka Eestis. Kohaliku geoloogia valitsuse alluvuses töötas 1960. aastal 450 ja 1970. aastal 670 töötajat.
Tartu ülikooli geoloogina lõpetanud Kalju Kajaku algatusel ja juhatusel kaardistati aastatel 1958–1975 kompleksselt kogu Eesti ala mõõtkavas 1 : 200 000. Selle käigus puuriti Eesti maapõue puuraukude võrk sügavusega kuni 787,4 meetrit (Ruhnu (500) puurauk aastast 1972). Puurläbilõigetega seotud geoloogilistel kaartidel kujutati Eesti maapõue ehitust kolmemõõtmelisena. Niiviisi anti üksikasjalik ülevaade erivanuseliste kivimite lasumusest kuni kristalse aluskorra ülemise osani.
Kaardistamisel kogutud andmeid, kivimiproove ja puursüdamikke on kasutatud tänini nii rakendus- kui ka teadusuuringutes: põhiliselt paleontoloogias, stratigraafias, faatsieste õpetuses, paleogeograafias, tektoonikas, petrograafias ja geokeemias.
1958. aastal alustati maavarade poolest perspektiivsetel ning hüdrogeoloogiliste probleemidega aladel veelgi täpsemat geoloogilist kaardistamist mõõtkavas 1 : 50 000. Aastatel 1962–1968 kaardistati Kirde-Eesti põlevkivibasseini ida- ja keskosa. Aastal 1969 hakati kaardistustöid tegema Kesk-Eestis, et leida Tallinna tarbeks põhjavett. 1972–1994 tegeldi ulatusliku hüdrogeoloogilise kaardistamisega, millega koos tehti nii ehitusgeoloogilisi kui ka maaparandusega seotud uuringuid.
Riiklik kompleksne geoloogiline kaardistamine hoogustus 1990. aastatel, kui mindi üle arvutipõhistele töövõtetele. Vähesel määral tegeldakse sellega siiani.

Eesti komplekssed geoloogilised kaardikomplektid kajastavad maapõue ehitust kuni aluskorra ülemise osani, hüdrogeoloogilisi tingimusi, maavarade levikut ja geofüüsikaliste tööde tulemusi. Iga kaardikomplekti juurde kuulub seletuskiri koos süsteemse uurimisvõrgu andmete koguga.
Tänu mitut liiki ja eri mõõtkavas tehtud kaartidele on meil põhjalik ülevaade oma maa geoloogilise ehituse seaduspärasustest, kivimitest ja põhjaveest. Läbimõeldud uurimismeetodid on ajendanud tähtsaid avastusi maavarade, mineraalvee, veevarustuse, Eesti šelfialade merepõhjasetete, Kärdla ja Neugrundi meteoriidikraatrite ja Kvaternaari pinnavormide kohta.

Eesti maapõuevarade – energeetiliste toorainete ja ehitusmaterjalide – otsingud ning uuringud on olnud riigi majandustegevuse arendamise aluseks Eesti Geoloogilise Komitee aegadest peale. Sihipäraselt on uuritud põlevkivi, fosforiiti, turvast, savi, liiva, kruusa, lubjakivi, dolokivi, graniiti, järvelupja, järve- ja meremuda, aga ka maavararikaste alade hüdrogeoloogiat ja säästliku majandamise võimalusi.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on maavarade uuringud ja varude arvutus hõlmanud üle poole rakendusgeoloogiliste tööde mahust. Majanduse arenedes on hoogustunud teede ja hoonete ehitus, selle tarbeks vajatakse ehitusmaterjali. Tooret otsides lähtutakse eelkõige geoloogilisel kaardistamisel piiritletud perspektiivsetest maavarade leiukohtadest, kus maapõue ehitus võimaldab kaevandada väikseima keskkonnamõjuga.

Hüdrogeoloogilistest töödest on geoloogiateenistuse ajaloos pikka aega esikohal olnud plaanipärane põhjavee tarbevaru hindamine linnade, asulate, üksikmajapidamiste ja eriotstarbeliste piirkondade tarbeks.
Aastal 1962 alustati süsteemset hüdrogeoloogilist kaardistamist mõõtkavas 1 : 50 000. Selle alusel selgitati põhjaveevarude kujunemist, levikut, keemilist koostist, liikumist ning kaitstust Saare, Hiiu, Rapla, Järva, Harju, Lääne- ja Ida-Viru, Pärnu, Viljandi, Jõgeva ja Tartu maakonnas. Kaardistamise ja põhjaveekatastri andmete põhjal koostati 1998. aastal Eesti hüdrogeoloogiline kaart mõõtkavas 1 : 400 000.
Alates 1979. aastast on hüdrogeoloogid süsteemselt kogunud ja talletanud teavet puuraukude ja puurkaevude põhjavee kohta põhjaveekatastri jaoks. Katastri alusel tehakse eriotstarbelisi hüdrogeoloogilisi prognoose. Tänapäeval vajatakse rohkem detailseid eriuuringuid, dünaamilisi mudeleid ja põhjavee taseme ning kvaliteedi igakülgset seiret. Seirel jälgitakse ka looduslike ja tehnogeensete tegurite mõju põhjavee levikule ja koostisele. Seireandmete analüüsist oleneb puhta joogivee kaitse ning see, kuivõrd suudame vältida põllumajanduse ja tööstuse kahjulikku mõju loodusele.

Eesti riikliku iseseisvuse taastamine mõjutas otseselt geoloogiateenistuse võimalusi ja tegevust. Eesti NSV Geoloogia Valitsus, mis juba 1987. aastal oli ümber nimetatud Eesti geoloogiauuringute tootmiskoondiseks Eesti Geoloogia, muudeti 1991. aastal riigiettevõtteks Eesti Geoloogiakeskus. Kui 1991. aasta augustikuuni rahastas rakendusgeoloogilisi töid veel NSVL geoloogiaministeerium, siis pärast iseseisvumist otsustas asutuse eelarve üle juba Eesti Vabariigi tööstus- ja energeetikaministeerium.
Hoolimata alluvussuhete uudsusest ja asutuse struktuuri ümberkorraldusest keskenduti geoloogiakeskuses nüüd senisest enam digitaalsete andmebaaside loomisele, koostööle Soome, Taani ja Rootsi geoloogiateenistusega, erialase terminoloogia korrastamisele ja emakeelsete erialaste trükiste väljaandmisele.
Selgituseks olgu öeldud, et aastail 1957–1990 oli geoloogide töö- ja teaduskeeleks tavaliselt vene keel. Näiteks kõik sel ajavahemikul tehtud geoloogilise kaardistamise ja tähtsamate maavarade otsingu-uuringutööde aruanded on venekeelsed. Ka 1956. aastal ilmuma hakanud geoloogilist informatsiooni vahendava teadusajakirja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetiste „Geoloogia” seeria (alates 1990. aastast Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised) oli kuni 1992. aastani valdavalt venekeelne.
1993. aastal läks Eesti Geoloogiakeskus üle keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Vabariigi valitsuse määrusega lõpetati 1996. aastal asutuse tegevus senisel kujul ja 1997. aasta 1. märtsist alustas tööd riigi äriühing OÜ Eesti Geoloogiakeskus, mille ülesanne on heaperemehelikult täita Eesti maapõuega seotud era- ja riigitellimusi (www.egk.ee).

Alates 2001. aastast on geoloogiakeskuse osatähtsust püütud igati vähendada ja tema ülesanded jagatud paljude ametkondade vahel. Geoloogiliste küsimustega tegelevad nüüd keskkonnaministeeriumi maapõueosakond ja ministeeriumi haldusalas tegutsevate keskkonnaameti, keskkonnateabe keskuse ning maa-ameti osakonnad, aga ka sotsiaalministeeriumi terviseameti osakond.
Ometi vajab ka taasiseseisvunud Eesti riik täpselt kindlaks määratud ülesannetega riiklikku geoloogiateenistust killustatud ametkondade asemele. Geoloogilised andmebaasid, geoloogiafond (käsikirjalised materjalid alates 1923. aastast) ja 26 000 kasti puursüdamikke peaks olema ühtne riigi vara, pole otstarbekas säilitada seda eri ametkondades. Nimetatud materjali peaks hoiustama, analüüsima ja vahendama geoloogi haridusega, välitöö kogemusega ning ka vene keelt oskav spetsialist. Eri ametkondadesse ei jätku häid asjatundjaid. Nii halveneb teabe ja teenuse kvaliteet ning kasvab omahind. Meie väikeses riigis ei tohiks sellist raiskamist lubada.
Seni on geoloogiakeskusel tänu pikaajalistele kogemustele õnnestunud hoida oma tegevus kompleksne. Riiklikku geoloogiapoliitikat aga pole ning keskuse jätkusuutlikkus on seetõttu ohus. Riiklikud tellimused pole enam järjepidevad ning geoloogia valdkonna ülesandeid jagatakse ministeeriumi allasutuste vahel üha ümber.

Noorte haritud spetsialistide kaasamist geoloogiakeskusesse raskendavad majanduslik madalseis ning vähempakkumistega hanked. Geoloogi koolitus Eesti kõrgkoolis kestab viis aastat. Praktiliste töökohustuste täitmiseks peavad koolipingist tulnud noored omandama töövõtted otse töökohal, oma eriala hästi tundvate kolleegide meeskonnas. Kas või näiteks oskuse kasutada mitmesuguse vanusega andmekogusid. Praegune olukord piirab noortele säärase võimaluse pakkumist. Nii väheneb üha kiiremini spetsialistide arv, kes oskavad väärtustada aastakümnete jooksul kogutud teavet maapõue kohta ja seda sihipäraselt kasutada.

Eesti geoloogiateenistuse tulevik oleneb tarkadest otsustest. Riigile kuuluv osaühing on praegu suurim rakendusgeoloogia asutus Eestis, selles töötab 71 spetsialisti kaheksas osakonnas. Aastal 2003 võeti keskus Euroopa geoloogiateenistuste ühenduse EuroGeoSurveys (EGS) täieõiguslikuks liikmeks. EGS liikmed on kõik Euroopa Liidu liikmesriikide ning Šveitsi, Norra ja Islandi geoloogiateenistused.
Meie lähinaabrite Soome, Rootsi, Norra ja Taani geoloogiateenistus on loodud ajajärgul 1858–1888. Need riigiasutused on oma pika ajaloo vältel mänginud keskset rolli ühiskonna muutuvate vajaduste kindlustajana, tagades nii maapõuerikkuste hea kasutuse ja kaitse kui ka hinnates keskkonnaseisundit. Kõigis riikides on geoloogiateenistuste ülesanded seotud eelkõige geoloogilise kaardistamise, põhjavee varude, maavarade, geofüüsika ja geokeemia valdkonnaga ning keskkonnariskide maandamisega.
Eesti vajab praegugi, kui geoloogiateenistusel on 75 aasta juubel, hästi töötavat geoloogia kompetentsuse keskust, kus Eesti maapõue andmeid koguvad, talletavad ja analüüsivad geoloogia mitmesuguseid valdkondi hästi tundvad spetsialistid.

1. Suuroja, Kalle 1997. Eesti aluspõhja geoloogiline kaart. Mõõtkava 1 : 400 000. Seletuskiri. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn: 60 lk.
2. Puura, Väino; Vaher, Rein 1997. Cover structure. – Raukas, A.; Teedumäe, A. (eds.). Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn: 167–177.

Anne Põldvere (1954) on litoloog; töötab OÜ-s Eesti Geoloogiakeskus.
Siim Välkmann (1951) on hüdrogeoloog; töötab AS-is Tartu Veevärk.

Autorid tänavad Eesti Geoloogiakeskuse kauaaegset direktorit Ph.D. Vello Kleini ja TÜ omaaegset õppejõudu dotsent Asta Oraspõldu, kelle teadmised ja artiklid olid abiks ajaloolise ülevaate koostamisel. Ühtlasi on artiklis lähtutud geoloogilise kaardistamise liidri ja stratigraafi M.Sc. Kalju Kajaku kirjutistest.