Geenmuundatud ehk transgeensete organismidega (GMO-dega) seonduvaid potentsiaalseid ohtusid on ajakirjanduses nii palju analüüsitud, et tundub üleliigne teema juurde naasta. Ent avaldatavad artiklid kinnitavad vastupidist: olukorda peab bioloogi pilgu läbi kirjeldama üha uuesti ja uuesti.

Mida kujutavad endast geneetiliselt muundatud (GM) taimed? Nii nimetatakse taimi, kuhu on lisatud võõrast geneetilist informatsiooni, kasutades geenitehnoloogia meetodeid. Lühidalt võib protsessi kirjeldada järgmiselt. Mõne organismi genoomist on eraldatud mõni geen või geeniosa, mida uurinud teadlased on jõudnud järeldusele, et see DNA-lõik kannab bioloogilist tunnust, mis võiks näiteks teatud põllumajandussordile anda mingi lisaväärtuse. Nüüd viiakse (kloneeritakse) see DNA- lõik niinimetatud vektorisse. Vektorid on enamasti iseseisvad bakteriaalsed DNA-molekulid, mille väikeste mõõtmetega rõngakujuline hästi paljunev molekul muudab nad suurepärasteks geenitehnoloogia tööriistadeks.

Olles meid huvitava geenijupi teatud ensüümide abil “kleepinud” sellise vektori koosseisu ning pärast selle saadud uudse molekuli paljundamist bakterirakkudes, on meil kõik vajalik olemas GM-taime tegemiseks. Selles kõige olulisemas etapis võidakse kasutada eri meetodeid. Võõr-DNA võib viia taimeraku kromosoomidesse agrobakteri abil, mis on üsna looduslik viis sisestada geneetilist infot püsivalt taimerakku. Võib kasutada aga ka näiteks nn. biolistilist meetodit, kus võõr-DNA metallipartiklite külge seotuna “pommitatakse” taimerakkudesse. Kui hästi läheb, siis DNA sisenebki rakku ja lausa rakutuuma. Veelgi enam, DNA siseneb ka kromosoomi ning jääb seal püsima, seda ka järgmistes põlvkondades.

Ehk ei ole liigne rõhutada, et see looduslike ensüümide abil looduses esinevasse plasmiidsesse DNA-sse viidud geen liigub rakutuuma tavalist tuumatransporti kasutades. Kromosoomi siseneb DNA tänu igas rakus toimuvale DNA-rekombinatsioonile. Niisiis ei ole teadlastel vaja olla “geeni-frankensteinid”, et GM-taimi teha. Küll aga on vaja tunda geneetikat ja rakubioloogiat, et aru saada rakus toimuvatest protsessidest. GM-taime tegemine lõpeb võõr-DNA-d sisaldavast rakust uue taime regeneerimisega, mille puhul kasutatakse ära jällegi looduses ette tulev taimerakkude totipotentsus – võime jaguneda ning muutuda ükskõik millist tüüpi taimerakuks.

Niisiis, GM-taimed on mõnest muust organismist pärit geneetilist infot sisaldavad indiviidid, mis on saadud geenitehnoloogiliste võtete abil. Rõhutan eelkõige lause lõppu, sest ristamine, hübridiseerimine, ploidsuse muutmine ja mõned muud võtted, mida kasutab klassikaline sordiaretus, viivad samuti võõrast geneetilist infot taimedesse. Kuid kokkuleppel ei kutsuta sel teel saadud uusi indiviide GMO-deks.

Siiski on geenitehnoloogiale eelnenud sordiaretusel õnnestunud luua mitu liiki, mida metsikus looduses ei leidu. Sellised inimkätega loodud liigid on ju kõik meie teraviljad, kartul, enamik köögivilju jne. Tegu on uute liikidega, mitte ühe-kahe geeni lisamisega looduslikes taimedes sisalduvale umbes 30 000–50 000 geenile. Need inimtegevuse tõttu tekkinud uued liigid ei ole tekitanud erilisi ökoloogilisi ega meditsiinilisi probleeme.

Geenitehnoloogia võimalused on avaramad: niimoodi saab viia taimedesse või ka teistesse organismidesse suvalisest organismist pärit geene. Sordiaretus piirdus enamasti samasse sugukonda kuuluvate taimegeenidega. Kuid geenitehnoloogia tegeleb siiski looduses leiduvate geenide ülekandega.

Miks peaks seda rõhutama? Aga seetõttu, et nüüdisühiskond suudab oma liikmed kuidagiviisi ära toita suuresti tänu nn. rohelisele revolutsioonile. Selle käigus lõid sordiaretajad 1960. aastatel lühikese aja jooksul terve hulga senisest märksa paremate agrotehniliste omadustega sorte. Nendest sortidest saadud toitu sööb praegu kogu maailm, mistõttu ürituse eestvedaja Norman Borlaug sai ka Nobeli rahuauhinna.

Kuidas too revolutsioon neid uusi sorte tekitas? Uudsete meetodite abil: tugevaid mutageene või radioaktiivset kiirgust kasutades lasti teraviljade DNA “pilbasteks”. Saadud muundatud DNA-ga taimi kultuursortidega ristates suudeti “pilbastest” leida palju uusi kasulikke tunnuseid. Tänu neile suudabki tänapäeval kuus miljardit inimest endal hinge sees hoida.

Selle protsessi käigus tekkisid täiesti uued, seniolematud geneetilise info kombinatsioonid, mille tõttu saidki uued tunnused võimalikuks. Loomulikult ei uurinud tollal keegi uute kombinatsioonide ohtusid keskkonnale või inimese tervisele. Nagu on näidanud järgnev poolsajand, polnud selleks ilmselt ka suurt vajadust.

Siiani ei tea me täpselt, millised muutused tollal ikkagi DNA-s aset leidsid. Kuid on selge, et erinevalt nüüdisaegsest geenitehnoloogiast võimaldab just klassikaline sordiaretus luua looduses seni mitteleidunud geneetilisi kombinatsioone juhuslikult kogu genoomis. Geenitehnoloogia ei saa ega soovigi töötada katse ja eksituse meetodil. Enne kui viia mingi olendilt eraldatud geen uude organismi, näiteks kultuurtaime, uuritakse selle omadusi põhjalikult. Seepärast on geenitehnoloogilist sordiaretust nimetatud ka täppisaretuseks, kuigi lõpptulemus ei pruugi suurt erineda sellest, mida veidi pikema aja jooksul oleks suutnud sordiaretaja.

Kahjuks ei maksa eelöeldu paljude jaoks suurt midagi. Levinud kinnisidee järgi peidavad geenitehnoloogia abil loodud geenikombinatsioonid endas suuri ja enneolematuid ohtusid, erinevalt muul viisil tekkinud või saadud organismidest. Vaatame lühidalt, kui riskantseks võib neid ohtusid pidada.

GMO-de keskkonnaohtlikkusele on peatähelepanu pööranud suurem osa viimasel ajal ilmunud artiklitest. Kuna geenitehnoloogia viib taimedesse neile kasulikke geene, siis on kardetud, et GMO-dest võivad saada umbrohud, mis ohustavad põlde ning ka neid ümbritsevaid elupaiku. Umbrohuks olemine on keeruline tunnus ja ökoloogid näevad siin reaalset ohtu üksnes siis, kui muudetud kultuurtaim hakkab toimima umbrohuna.

Kuid selliseid on väga vähe. Pole teada ühtki näidet, kus üks-kaks võõrast geeni suurendaks mis tahes taime suutlikkust käituda umbrohuna. Miljonite aastate vältel tekkinud kohastumus on looduslikel liikidel selleks liiga hea. Paari lisageeniga Darwinit üle ei kavalda! Ühegi praegu kasutatava GM-taimesordi puhul pole aastatepikkuste katsetega suudetud tõestada, et tema ellujäämisvõime looduslikus keskkonnas oleks suurenenud, võrreldes tavalise vanemtaimega. Küll aga on paljude kolleegide-ökoloogide katsed näidanud, et GM-taimede sobivus (fitness) väheneb, võrreldes sama sordi mittetransgeensete suguvendadega.

Seevastu on küllalt näiteid, kus kultuurtaimest pärit võõras geen on ristumise käigus sattunud mõnda naabruses kasvavasse metsikusse populatsiooni. See pole üllatav: ammu on teada tõsiasi, et kultuurtaimed ristuvad metsikute sugulastega ning kannavad sinna üle oma aastatuhandete jooksul akumuleerunud “kasulikke” geene.

Kuid nagu öeldud, ei piisa ilmselt ka ühest-kahest võõrgeenist, et anda looduses taimedele mingeid olulisi eeliseid. Senistest kultuurtaimedest pärit haiguskindluse jmt. geenid pole seda ju teha suutnud. Vähemalt pole ulatuslik uurimistöö seda kinnitanud. “Superumbrohtude” tekke tõenäosus on kaduvväike. Rääkida, et juba praegu hõivavad säärased hüpoteetilised umbrohud suuri alasid, on lihtsalt vale.

Ometigi on teateid selle kohta ilmunud ka Eesti ajakirjanduses. Ent oludes, kus ei kasva kultuursordi metsikuid sugulasi, ei tule arvesse isegi teoreetiline oht. Seetõttu on Eestis keskkonnakaitse seisukohalt ohutu kasvatada näiteks GM-maisi.

GM-taimed mõjutavat kaudselt keskkonda.. Tuntuim näide: kahtlustatakse, et teatud Bt-putukatoksiini tootvad taimed põhjustavad paljude kahjutute putukate, näiteks teatud liblikate hulgihukku. Kuid selliste taimedega põldudel ei ole mingit toksilist mõju liblikatele siiski märgatud. Kõnealused liblikad ei toitu otseselt maisil, mõju saab olla vaid kaudne, näiteks maisi õietolmu vahendusel.

Küll aga võib täheldada liblikate suuremat ellujäämust säärastel põldudel, kuna neid põlde ei pritsita enam tugevate putukamürkidega. Täpselt samal põhjusel hakkavad USA-s intensiivpõllumajanduspiirkondade jõgedesse tagasi tulema sealt aastakümneid tagasi kadunud kalaliigid: insektitsiidide ning mullas mittelagundatavate herbitsiidide kasutus on tugevasti vähenenud.

Niisiis: kasutades GM-taimi, reostame keskkonda märksa vähem mürkkemikaalidega. Üha enam juurdub arusaam, et lõppkokkuvõttes pole olemas “mahedamat” ja keskkonnasäästlikumat põllumajandust kui geenitehnoloogiline. Kahjuks sätestab meie mahepõllunduse seadus risti vastupidist.

Kardetud on ka Bt pikaajalise looduses akumuleerumise tagajärgi. Tegelikult on Bt-valk küllalt ebastabiilne ja tema kuhjumine mis tahes süsteemis ei ole reaalne. Samuti ei ole suudetud tõestada GM-taimede kahjulikku mõju mulla mikrofloorale, mida on eriti aktiivselt uuritud B-taimede puhul. Väide, nagu oleks taimedes toodetud Bt-toksiinil teistsugune aktiivsus kui bakteris sünteesitul, on kogu senise teadusteabe põhjal täiesti väär. Neidki hüpoteese on võimendatud Eesti ajakirjanduses.

Asjatundmatu on väide, et GM-põldudel väheneb mulla huumusesisaldus taimede lopsakama kasvu tõttu. Geenitehnoloogia ei muuda taimi või nende vilju suuremaks, ent parandab muid omadusi. Kui GM-taimed arenevad normaalselt ja on terved ning on kasutatud mõistlikku agrotehnikat, siis ei mõju nad huumusele halvemini kui tavaline taim.

Mahepõllumehed näevad GM-põllumajanduses suurt ohtu, kuna GM-kultuuridest võivad võõrad geenid sattuda ristumise teel ka mahepõllumeeste saaki. Tõepoolest, praeguste õigusaktide puhul on see reaalne probleem, millele otsitakse lahendusi. Kuid ristuvad liigid “vahetavad” omavahel niikuinii geene, ka mahepõllunduses. Aga tavaliste sortide puhtuse pärast ei muretseta ning geenide ülekannet ei püütagi analüüsida.

Iroonilisel kombel kasutab mahepõllumajandus ise aktiivselt sedasama Bt-toksiini putukkahjurite vastu: mitte taimesse viidud geeni, vaid pritsitava bakterilahuse abil. Geen ja toksiin on ikka seesama, kuid kuna põllumajandus on “mahe”, on kõik korras ka roheliste arvates.

Taimede geenitehnoloogias kasutatavad DNA-konstruktid sisaldavad enamasti teatud taimeviiruste ning -bakterite DNA-järjestusi. Oletatavasti võivad need DNA-järjestused põllul rekombineeruda taimi looduslikult nakatavate viiruste ja bakteritega, pannes aluse uutele, epideemiaid põhjustavatele patogeenidele. Meie töörühm Tallinnas osaleb praegu üleeuroopalises projektis, mille ainus eesmärk ongi kindlaks teha selliseid võimalikke rekombinatsioone. Paraku on neid rekombinante äärmiselt raske leida: neid tekib väga harva ja üksnes teatud kindlate patogeenide puhul.

Kuid seda laadi hoiatuste puhul ununeb, et needsamad viirused ja bakterid, mille DNA-järjestusi kasutatakse geenitehnoloogias, nakatavad põllul ka tavalisi, mitte ainult GM-taimi. Väga suure tõenäosusega võiksid ohtlikud, epideemiaid põhjustavad rekombinatsioonid selliste DNA-lõikude vahel aset leida pigem looduses, mitte üksikutel GM-taimede põldudel. Kuid looduses seda ei juhtu.

Täpselt samal põhjusel on raske mõista, kuidas geenitehnoloogias kasutatavad DNA- järjestused võiksid märgatavalt mõjutada mullaelustikku. Need järjestused, nt. laborites laialt kasutatava agrobakteri oma, on ju mullas kogu aeg olemas olnud, sest tegu ongi mullabakteriga.

GMO-de ümber puhkenud arutelu tõttu on inimesed hakanud esitama küsimusi keerukate, kohati halvasti läbiuuritud ökoloogiliste süsteemide kohta. Loomulikult pole kõikidele küsimustele veel lõplikke vastuseid, mistõttu väitlus on arusaadav ja tervitatav. Kahjuks segunevad siin tihtipeale tõde ja väljamõeldised, faktid ja tulevikuhirmud, mida on varmalt levitanud ja kinni maksnud rikkad organisatsioonid.

GMO-de mõjust inimeste tervisele kõneleb suurejooneline “inimkatse”: 300 miljonit põhjaameeriklast on geneetiliselt muundatud toitu söönud juba ligi kaheksa aastat. See on üpris veenvalt tõestanud, et pole lisandunud uusi riske, mis ei kaasneks samaväärse tavatoiduga.

GMO-de vastased diskrediteerivad ennast ise, toetudes vääratele argumentidele. Ka siinses ajakirjanumbris nimetatud Árpád Pusztai on tõepoolest maailmakuulus, kuid eeskätt teaduslikult tõestamata väidete levitamise pärast. Pusztai uuris teatud lektiine sünteesivaid GM-kartuleid ning paiskas meediasse informatsiooni, et GM-taimed on ohtlikud.

Kaks sõltumatut komisjoni, üks neist Briti Royal Society oma, tulid hiljem järeldusele, et need andmed ei ole teaduslikult põhjendatud, kuna puudusid vajalik kontroll, statistiline analüüs jne. Veelgi enam, tegu oli lektiine ülehulgas tootvate taimedega ning neid ei olnud iial kavas turule tuua, saati siis söögiks kasutada. Ennatliku järelduse põhjal ühe kartulisordi kohta ei saa ju järeldada, et kõik GM-taimed, ükskõik milliseid transgeene nad sisaldavad, oleksid ohtlikud. Aga seda tehakse järjekindlalt ikka ja jälle.

Mis puudutab geneetilist samaväärsust, siis ütleb terve mõistus molekulaarbioloogile, et kui teravilja 50 000 geenile lisada veel üks, siis erinevus tavasordist pole rohkem kui 1/50 000. Näiteks sama teravilja kaks sorti erinevad teineteisest tunduvalt rohkem. Tavasortide puhul ei tekita geneetilisest samaväärsusest rääkimine kelleski mingeid proteste. Miks siis GMO-de puhul on teisiti?

Tõsist dialoogi takistab GMO-vastaste fanaatiline usk. Sellel põhineb propaganda, mis ei salli vastuargumente ega teistsuguseid seisukohti. Loomulikult kaasnevad sellega ka kõige kummalisemad ja ebateaduslikumad väited GMO-de kahjulikkusest, mis peletavad endast lugupidavad teadlased niisugusest mõttevahetusest üldse eemale.

Maailma loodusteadlaste rõhuv enamik annab endale aru, et GMO-dega seotud ökoloogilisi ja meditsiinilisi probleeme tuleb lasta uurida ökoloogidel ja meedikutel. Seni pole põhjust keelata GMO-de kasutust, sest ühtki kahjulikku mõju pole kindlaks tehtud. Täpselt sama põhimõte käibib ka teiste toodete puhul: kõik, mis teadaolevalt pole kahjulik, on lubatud.

Ent vähemalt Euroopas on see seisukoht avalikku arvamust ja poliitikat üpris vähe mõjutanud: rohkem tähelepanu on pälvinud vastaspoole lärmakas fanatism. Bioloogide ühine kohus on seista selle eest, et GMO-dega seotud vaidlustes tõuseksid uuesti ausse teadmised bioloogia ja keskkonna kohta, mitte aga oskused tekitada eduka kampaania abil inimestes paanikat.

Erkki Truve (1965) on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina. Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi direktor ja geenitehnoloogia professor.