Ajakiri Eesti Loodus kirjutab palju Eestimaa loodusest ja selle eri piirkondadest. Aegade jooksul on ilmunud artikleid enamiku Eesti piirkondade ja paikade kohta. Ent konkreetset kohta käsitlevat lugu on aastakäikudest üsna raske üles leida.

Tuleme Eestimaa geograafiahuvilistele appi ja esitame ülevaate viimase paarikümne aasta jooksul ajakirjas käsitletud piirkondadest ja kohtadest. Siit võiks abi saada paljude ainete õpetajad, referaatide koostajad, matkajad ja koduloohuvilised ning loomulikult ka erialateadlased. Tagasipilk minevikku aitab meilgi, toimetajail, leida valgeid laike ning need võimaluse korral teadmiste ja kaartidega täita.

Eelmine niisugune ülevaade ilmus 1983. aastal, kui täitus veerand sajandit taasilmunud Eesti Looduse sünnist [1]. Nüüd, kui käsil on Eesti Looduse 55. aastakäik, on paras aeg ülevaadet värskendada. Loetelust on välja jäänud lühiartiklid konkreetsete objektide kohta, näiteks rändrahnude ja puude kohta. Selliseid lugusid on Eesti Looduses eriti varasemal ajal palju ilmunud.

Ülevaatekaardil on näha, milliseid Eestimaa kohti on käsitletud ja mis valdkonnast on artikkel. Selline jaotus on muidugi vaid üks võimalikest, ent peaks andma küllaldaselt informatsiooni loo olemuse kohta. Erinumbrites ilmunud artiklid on kantud vaid erinumbrite kaardile – neid Eestimaa punktkaardilt ei leia. Nii tuleks ühe piirkonna või paiga kohta teabe saamiseks üle vaadata mõlemad kaardid.

Aastad on erisugused. Periooditi on Eesti Loodus Eestimaa paiku üsna erinevalt kajastanud. 1980. aastate keskpaigani olid üsna tavalised ajaloolised ja isegi arhitektuuriülevaated, eriti linnade kohta. Seetõttu saavad meie kaardile näiteks Valga, Viljandi ja Rakvere. Probleemkäsitlused hakkasid ilmuma 1980. aastate lõpul, kui üldise avanemise ja maailmaparandamise käigus hakati tähelepanu pöörama mitmele keskkonnaprobleemile, eelkõige Virumaa ja Kirde-Eesti keskkonnaseisundile. Fosforiidiküsimus tõi kaardile eeskätt Maardu, aga ka Rakvere fosforiidimaardla. Kirde-Eestist üldiselt on ilmunud palju artikleid, kuid vaatluse all on eeskätt põlevkivi; konkreetseid paiku on võrreldes muude piirkondadega kirjeldatud üsna vähe.

1990. aastate lõpust alates väärivad märkimist arvukate matkaradade, õppe- ja loodusradade, huvimetsade ja puhkemaastike tutvustused. Viimasel paaril aastal on see töö jäänud soiku, kuid lugejate soovile vastu tulles proovime kaardikoostamise taas tõsisemalt käsile võtta. Väga palju kohti on kaardile kantud kaitsealade rubriigis. Nii on kajastatud ka väga väikeste ja lugejatele ehk vähem tuntud kohtade eripära.

Aastail 1997–1998 ilmus ajakirjas rubriik “Igale vallale oma kivi”. Kõne all olid Saaremaa vallad ja Muhumaa. Nõnda on Saaremaal näha rohkesti geoloogiaartikleid tähistavaid punkte. Rubriigis anti ülevaade paekasutusest ja paeobjektidest. Piirkondi või kohti käsitlevaid rubriike ja järjejutte on olnud teisigi: näiteks 1994. a. ilmus sari Hagudi soost ning 1997.–1998. a. tsükkel aastaringist Peipsi järvel ja rannikul.

Piirkondlikud erinumbrid. 1990. aastal kirjutas Ilmar Kask erinumbriteema [2] lõpetuseks, et erinumbritega ei tohiks liialdada. Viimane aastakümme ongi nende poolest üsna tagasihoidlik olnud. Ehk tasuks nüüd tõdeda: iga paari aasta järel peaks siiski mõni piirkondlik erinumber ilmuma. Nõudlus on igatahes olemas, seda näitas ilmekalt 2003. aasta suvel ilmunud Setomaa erinumber, mis sai viimaseni otsa nii poodidest kui ka toimetusest. Võimatu on hankida ka 1997. aasta oktoobris välja antud Endla looduskaitseala erinumbrit: seda lihtsalt enam pole. Niisamuti on paljude teiste erinumbritega.

Piirkondlikud erinumbrid on tänuväärt kogumikud matkajatele ja kõigile loodushuvilistele, kes tahavad ühe piirkonna kohta saada põhjalikku teavet eri valdkondadest. Erinumbrid on oma ülevaatekaartide tõttu omanäolised teejuhid Eestimaa looduse juurde.

Valged ja vananenud laigud. Kaardi ja tabeli põhjal ilmneb, et ülekaalukalt juhib kirjeldatud kohtade nimistut Peipsi järv. Selle kohanime alt leiate ka Peipsi ranniku kohta käivad artiklid, v.a. konkreetselt põhjarannikut kajastavad lood. Üks Eesti Looduse autorite meelispaiku tundub olevat Põhja-Kõrvemaa: selle piirkonna kohta on kirjutisi peaaegu igast valdkonnast, alates matkaradade kirjeldusest kuni Aegviidu polügooni probleemkäsitluseni. Populaarsed on ka Lääne-Eesti saared ja rannik ning suuremad rahvuspargid.

Kas Eesti Looduse Eestimaal on veel üldse valgeid laike? Selgub, et on küll. Autorite huviorbiidist on välja jäänud Eestimaa põllumajanduspiirkonnad: Järvamaa ja Jõgevamaa, samuti Viljandimaa. Umbes Emajõe joone ja Virumaa vahel on terve valge vöönd, mida sisustavad vaid kirjed Vooremaast ja Alam-Pedja looduskaitsealast. Sootuks unarusse näib olevat jäänud ka Läti piiri äärne vöönd Haanjast Liivi laheni välja.

Aeg oleks üle vaadata ka aastakümneid tagasi käsitletud paigad. Esimesena meenub Haanjamaa. Kaartidelt ilmneb, et Haanjamaa on viimase paarikümne aasta jooksul meie ajakirja lehekülgedele jõudnud peamiselt seoses kliima ja ilmastikunähtustega. Tõsi, Haanjamaa kohta on ilmunud ka erinumber, kuid 35 aastat tagasi: 1968. aastal [1]. Sellest ajast on meie teadmised palju muutunud, peale on kasvanud uued teadlased, autorid ja lugejad. On aeg asuda uuele ringile ja nii me teemegi: väikese vihjena võib öelda, et 2004. aasta juunikuus ilmub pärast 39-aastast vaheaega taas Saaremaa erinumber. Ehkki tuleb tõdeda, et Saaremaa on ka seni meie ajakirjas üsna hästi kirjeldatud paikkond.

Siinkohal üleskutse meie lugejatele ja autoritele: uurigem kaarte ja täitkem valged laigud teadmistega! Kindlasti leidub palju põnevat nii Järva- kui ka Jõgevamaal ning teistes kirjeldamata piirkondades.

1.

Anon. 1983. Veerand sajandit Eesti loodust “Eesti Looduses”. – Eesti Loodus 34 (3): 130–138.
2.

Kask, Ilmar 1990. Valgete laikude asemele ”Eesti Looduse” erinumbrid. – Eesti Loodus 41 (11): 690.

Helen Alumäe (1975) on geograaf, ajakirja Eesti Loodus toimetaja.