Teadsin Emajõe vasakul kaldal Tartu linna loodeserval üht märga niitu, kus kasvab käpalisi. Ei olnud seal üle kümne aasta käinud. Nüüd, 15. juunil läksin taas, et pildistada seal minu mäletamist mööda kasvanud kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Üllatuseks leidsin aga ka ühe soohiilaka (Liparis loeselii), kelle õievars kandis alles pungi.

Mõni nädal hiljem,12. juulil, läksin tagasi ja sattusin niidu serval suurele soohiilaka kogumikule: osa taimi õitses, osa juba viljus. Sealsamas kasvas hulganisti ka soo-neiuvaipa (Epipactis palustris), veel puhkemata õisikud longus. Mõlemat käpalist leidsin lähikonnas veelgi.

Märjal lubjarikkal niidul oli sel ajal palju vett, kohati poole sääreni. Et seal heina ei niideta, kasvasid madala taimestiku seas vaevakask, hundipaju, mõni üksik sookask ning väikesed paakspuud.

Taas olin kohal 30. juulil, et jätkata käpaliste loendust. Pärast kaht kuuma ja päikesepaistelist nädalat oli niit palju kuivem ja käpalisi tundus olevat rohkem. Soohiilakas kasvas peamiselt märjemates lohkudes, kus taimestik oli madalam. Märkasin palju vegetatiivseid – õiteta taimi, kes kasvasid sageli tihedate kogumitena. Leidsin 15–23 taimest koosnevaid kogumikke, suurimates isegi 29 ja 40 taime. Ühes madalamas lohus, umbes 2 x 12 meetrisel alal, loendasin 98 õitsevat või viljuvat soohiilakat ja 60 vegetatiivset taime. Paaris kohas oli näha mullune kuivanud õisikuvars tühjaks varisenud seemnekupardega. Kokku loendasin niidul 263 õitsevat või viljuvat ja 445 vegetatiivset soohiilaka taime.

Soo-neiuvaip eelistas sel märjal niidul kõrgemaid kasvukohti. Loendasin 407 õitsevat soo-neiuvaipa. Hulgaliselt oli ka õiteta taimi. Soohiilakat ja soo-neiuvaipa märkasin kasvamas kaugemalgi, kokku võis seal olla vähemalt 300 õitsevat või viljuvat soohiilakat ja üle 500 õitseva soo-neiuvaiba.