Üsna sageli küsitakse: kas kaljukotkas pesitseb meil Eestis kaljudel? Küllap ta pesitseks, kui sobivaid kaljusid leiduks. Aga ta soostub kodu rajama ka tugeva puu latva, peaasi, et antaks rahu.

Kaljukotkas (Aquila chrysaëtos) on Eestis pesitsevatest kotkaliikidest suurim inimpelgur, seepärast võibki teda suurima tõenäosusega kohata ainult ulatuslikes rabades. Vanalind on altpoolt ühtlaselt tumeda ja pealtpoolt pruunikirju sulestikuga. Noorlinnu rüü eristub vanalinnu omast eelkõige suurte valgete alatiivalaikude, heleda sabatüviku ning sabatipus oleva tumeda vöödi poolest. Ühetoonilisema vanalinnu välimuse omandavad kaljukotkad hiljemalt seitsmendaks eluaastaks. Pealage ehib kaljukotkal kuldne “kiiver”, mis on andnud talle ingliskeelse nimetuse – Golden Eagle. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Emaslinnu kehakaal läheneb viiele kilogrammile, ent isaslind kaalub keskmiselt kolm ja pool kilogrammi [6].

Levik ja arvukus. Euroopas on kaljukotkapopulatsioonid hajutatud, olles seotud eelkõige mägiste piirkondadega (Pürenee poolsaar, Alpid, Ðoti mägismaa, Tatrad, Karpaadid). Läänemerest idapoole jäävatel aladel (kaasa arvatud Põhja-Soome) pesitseb kaljukotkas okaspuumetsades ja soodes. Euroopa populatsiooni suurus ulatub 5000–7000 paarini ning püsib üsna stabiilsena [2].

Eestis pesitseb kaljukotkas üle kogu mandriosa, eelistades suuri metsa- ning sooalasid. Tõestatud on ka ühe paari pesitsus Hiiumaal ning ilmselt võivad saarlased peagi teatada oma kaljukotkapaarist. Kotkameeste hinnangul pesitseb praegu Eestis 40–45 paari kaljukotkaid.

Elupaik. Pesa rajab kaljukotkapaar tavaliselt kuhugi üksildasele rabasaarele või rabarinnaku metsa. Rabad, mida nad asustavad, on harilikult paari tuhande hektari suurused. “Kolkalinnu” mentaliteeti kinnitab ka tõsiasi, et umbes viie kilomeetri raadiuses ümbritsevad pesapaika 80% ulatuses eri tüüpi metsad ja sood. Pesapuuks valitakse enamasti mänd, harvem kuusk ja haab.

Kui kaljukotkapaaril on õnnestunud rajada pesa tugevatele okstele ning linde ei häirita, kasutavad nad sama kodu aastakümneid. Talve teisel poolel toovad vanalinnud pesale paarikümne sentimeetri jagu värsket materjali – rohelisi oksi. Teadaolevalt on Eesti kõige tüsedam kaljukotkapesa üle kolme meetri kõrge. Loomulikult ei asu selline “korruselamu” puu külgokstel, vaid paarisaja-aastase männi tüveharude vahel. Sageli on ühel kaljukotkapaaril mitu pesa. Kasutatakse neist ikka seda, kus kõige vähem häiritakse.

Pesaelu. Harilikult hakkab kotkapaar kodu kohendama veebruaris, kuigi värskelt ehitatud pesa oleme leidnud juba ka jaanuari keskel. Samasse aega jäävad territooriumi tähistavad mängulennud. Kurn koosneb ühest või kahest munast, mis ilmuvad pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel [5]. Kui kõik läheb õnnelikult, siis lennuvõimestub juuli alguses tavaliselt üks poeg, harvem kaks.

Ühe (noorema) poja hukkumises on enamasti süüdi ta oma vanem õde või vend, kes võitluses toidu ja koha eest päikese all lükkab nõrgema üle pesaserva alla, tallab või nokib nägeluses surnuks. Viimasel kümnendil on Eestis leitud vaid üks kahe lennuvõimestunud pojaga pesa aasta kohta. Pojad jäävad pesa ümbrusesse kuni suve lõpuni.

Saak. Toitu püütakse rabast, rabaäärsetelt metsalankidelt, jõeluhtadelt ning harvem kultuurmaastikult. Menüüs on lindudest kõige rohkem kanalisi, kurvitsalisi, eri liiki parte, vahel sookurg. Imetajatest eelkõige jänesed, harvem väikekiskjad, pisinärilised, metskitse talled, kährikud. Mõni paar spetsialiseerub kindlale saakobjektile, nagu näiteks metsnugis ja siil. Talviti saab kaljukotkast “raisakotkas”: saakloomade valiku vähesuse tõttu on oluliseks toiduallikaks korjused, mida jagatakse ronkade ja merikotkastega.

Ränne ja talvitumine. Kord juba territooriumi asustanud kotkad on paigalinnud. Talviseil toiduotsinguil laiendavad nad siiski oma jahimaid ning mittesuguküpsed noored hulguvad ringi lähiriikides. Nii on rõngastatud pesapoegade taasleidude kohta saabunud teateid Valgevenest, Lätist, Leedust ja Poolast [3, 4].

Kaitse. Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab väljaspool kaitsealasid asuvate pesapuude ümber 500 m raadiusega kaitsetsooni, kuhu inimesed ei tohi minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Kaitsealadel olevad pesapaigad on arvatud üsna range reþiimiga sihtkaitsevööndisse. 2003. aasta seisuga asus kotkameestele teadaolevast 35 pesapaigast ainult viis väljaspool kaitsealasid.

Suur-konnakotka ja must-toonekurega võrreldes on kaljukotkal head ajad: lausraied pole veel jõudnud rabasaartele ning loodetavasti ei jõuagi. Ebakindel on siiski nende kaljukotkapaaride elu, kelle pesakoht ei ole uurijatele ja kaitsjatele teada. Kindlasti ei asu nad kõik turvalistel kaitsealadel, nende pesapaigad võivad jääda inimeste meelevalda.

Seetõttu on kotkamehed tänulikud teadete eest, mis juhivad tähelepanu mõnele suurele linnupesale. Nii saame tõhustada kaljukotka kaitset ja ka edaspidi rõõmu tunda suursuguse kaljukotka silueti üle meie rabade kohal.

1. Cramp, Stanley; Simmons, K. E. L. (eds.) 1980. The Birds of the Western
Palearctic, 2. Hawks to Bustards. – Oxford University Press, Oxford.

2. Forsman, Dick 1999. The Raptors of Europe and the Middle East: A Handbook of Field Identification. T & AD Poyser Ltd, London.

3. Matsalu Looduskaitseala 2000. – Estonia Matsalu 1998. Rõngastusaruanne nr. 29. Lihula.

4. Matsalu Looduskaitseala 2001. – Estonia Matsalu 1999. Rõngastusaruanne nr. 30. Lihula.

5. Randla, Tiit 1976. Eesti röövlinnud. Valgus, Tallinn.

6. Watson, Jeff 1997. The Golden Eagle. T & AD Poyser Ltd, London.

Gunnar Sein (1975) on Soomaa rahvuspargi seire- ja järelevalve spetsialist, EPMÜ metsandustudeng, Eesti ornitoloogiaühingu ja Kotkaklubi liige.