Geenmuundamise artiklit toimetades meenus miskipärast Annie Schmidti suurepärane lasteraamat “Viplala lood”. Peategelane Viplala oskas tinistada: muundada inimesi ja kasse kivikujudeks või endasarnasteks päkapikkudeks, samuti tomateid ploomideks. Härra Blomile igatahes tinistamine üldse ei meeldinud, liiatigi siis, kui seda tehti poolikult: sageli ei õnnestunud Viplalal esimese katsega algseisu taastada. Raamatul oli igatahes õnnelik lõpp, kivikujud said uuesti luust ja lihaks inimesteks ning rästas muutus tagasi preili Twiddeliks.

Geenitehnoloogia areneb peadpööritava kiirusega ning seetõttu pole ka midagi imelikku, kui laiem üldsus arvab GM-organismid ulmekoletiste kilda või seostab GMO-de loomist maagia või vähemasti tinistamisega. Molekulaarbioloogide meelest on GM-meetodit ja selle keskkonnariske lõpmatuseni selgitatud, ent uus teadmine juurdub visalt. Seepärast ongi käesoleva numbri peateema GMO plussid ja miinused. Kuigi jah, ammendava käsitluseni jääb siit paraku pikk tee.

Lühidalt öeldes meenutab GM-taimede loomine kiirendatud ja tõhusamat sordiaretust: kui klassikaliselt kulub uue sordi saamiseks 5–10 aastat, siis GM-sordini võib jõuda märksa rutem kui ristamistega pusides. Samas ei saa ka geenmuundamisega porgandist kartulit ega rästast preili Twiddelit. Saab uue GM-sordi, mis on ühe või mõne tunnuse poolest varasematest etem, näiteks kahjurikindel. Niiviisi saab põllunduses hakkama kangete pestitsiidideta. Samamoodi kui tavasordid kaotavad muidugi ka GM-sordid mingi aja pärast haiguskindluse ning paratamatult tuleb aretada üha uusi ja haiguskindlamaid taimi. Nagu on tehtud aastatuhandeid, kas üht või teist meetodit kasutades.

Kas see GMO-värk on ikka hea ja ohutu? GMO-vastastel on samuti kaalukaid argumente, millest põhiline on vanasõna: parem karta kui kahetseda. Kuigi seni pole GMO-de ohtlikkust tõestatud, ei saa välistada, et aastakümnete pärast ei hakata geenmuundamist meie põlvkonnale kibedalt ette heitma. Sarnasust võiks leida kunagise DDT-vaimustusega: raske on ennustada, millal lagunevad loodusest selle pestitsiidi viimased jäägid ning praegu paistab varasemate põlvkondade mürgilembus meile vähemasti kohtlasena.

Samal ajal näeme GMO-vastastel väiteid ja hüpoteese, mida senini pole suudetud veenvalt tõestada. Vaevalt ka Euroopa Liidu GM-taimede moratoorium vaid teadlaste survel püsib – moratooriumi taga seisvad GM-sordid on ju tõsise teadusliku analüüsi läbinud ja ELi teadusliku komitee heakskiidu saanud. Küllap on siin poliitika mängus: kas või oma turgude kaitse (GMO-dest tehtud) import-toiduainete eest. Konkureerivas USA-s katab GM-söök ju igapäevast toidulauda.

Lõpetuseks nii poolt kui ka vastuargumente vaagides jääb paratamatult õhku retooriline küsimus: aga kus on siis õigus? Kui teaks, küll oleks hea.