Maailmakuulus Inglise toiduuurija Árpád Pusztai pidi loobuma oma tööst pärast esinemist BBC televisioonisaates, kus ta teatas, et geneetiliselt muundatud toidutaimede (GM-taimed) ohutuse kontroll ei ole piisav. Seetõttu on võimalik, et turule lubatakse ohtlikke taimi. Oma uurimistöös oli ta selgitanud, et teatud geenmuundatud kartul on kahjulik rottidele.

See juhtus 1998. aastal, aga alles hiljuti selgus, et USA president Clinton oli isiklikult nõudnud Suurbritannia peaministrilt Pusztai ohjeldamist. Pusztai oli nimelt esimene tippuurija kes julges kritiseerida GM-toitu, seades nii küsimärgi alla USA ettevõtete GMO-kampaania.

Tegelikult andis juhtum Pusztaiga vastupidise efekti: rahvas, eriti Inglismaal ja ka teistes Euroopa riikides, sai aru, et tõtt püütakse varjata. Tekkis umbusk nende teadurite vastu, kes väidavad, et GM-taimed on ohutud.

Teadlaste vastuseis. PSRAST (Physicians and Scientists for Responsible Application of Science and Technology) on rahvusvaheline teadurite ja arstide organisatsioon, mis koondab üle viiekümne professori ja vastava pädevusega uurija, peale selle veel üle 200 teaduri kogu maailma ülikoolidest. Eesmärk on vaidlusi tekitavate geenmuundatud organismide (GMO) mitmekülgne analüüs. Organisatsioon on väike, sest paljud teadlased, kes meie seisukohti toetavad, ei julge seista avalikult GMO propageerimise vastu, kartes kaotada oma töö.

Olukord sarnaneb autoritaarse diktatuuriga: maailma juhtivad väga võimsad äriorganisatsioonid on investeerinud miljardeid geenitehnoloogiasse ning soovivad selle edendamist mis tahes hinnaga. Äriorganisatsioonide surve on väga tugev, eriti USA valitsusele.

Ebateaduslik kontrollimeetod. Suurettevõtete osava mõjutuse tõttu otsustasid omal ajal nii USA, ÜRO põllumajandusorganisatsioon (FAO) kui ka Euroopa Liit loobuda toidu ohutuse rangest kontrollist. Peeti piisavaks, kui GM-taim sarnaneb üldjoontes oma loodusliku vastega. Inglise keeles nimetatakse seda geneetiliseks võrdväärsuseks (genetical equivalence). Tootja ise võis otsustada, mille alusel ta seda võrdväärsust määras. Iga molekulaarbioloog mõistab, et selline käsitlus pole usaldusväärne.

PSRAST on selle kohta koostanud avaliku kirja kõikidele maailma valitsustele. Kirjale, kus selgitatakse, et see printsiip ei ole teaduslik, on alla kirjutanud üle 200 teaduri asjakohastelt erialadelt. Muretseme seepärast, et turule jõudvate GM-taimede ohutust on määratud ebateadusliku meetodi alusel.

Oleme geneetilise ekvivalentsi printsiipi kritiseerinud algusest peale ning teavitanud sellest valitsusi kogu maailmas ja Euroopa Komisjoni. Olime õnnelikud leides, et viimastel aastatel on geneetilise ekvivalentsi printsiipi eitanud üha rohkem teadlaste juhtivkogusid, Kanada Teaduste Akadeemia ja Inglismaa Arstide Assotsiatsioon kaasa arvatud.

Ometi kehtib see printsiip ikka veel nii USA-s kui ka Euroopa Liidus. USA-s pealegi GM- toitu ei märgistata, kuigi see, eelkõige GM-soja, -mais ja -raps, on pidevalt turul.

USA kogemusele viidates väidetakse, et GM-toit ei saa olla kahjulik: haigestumisi pole täheldatud. Tegelikult ei tea seal ju keegi, mis ajast ja kui palju ta on söönud GM-toitu. Pealegi võib sel olla pikaajaline, näiteks vähki ja allergiat tekitav mõju. Niisuguseid mõjusid saab avastada ainult toidu ohutust põhjalikult ja pikka aega hinnates. Seda paraku ei nõuta.

Äriorganisatsioonide surve tõttu, eriti USA ülikoolides, on GM-toidu ohutust üldse väga vähe uuritud. Uurimistööde peamiste sponsoritena on neil õnnestunud sellealaseid töid tõkestada. Seda on tehtud väga jõuliselt, andes selgelt mõista, et igasugune GMO kriitika võib rikkuda teadlase karjääri.

Näiteks Cornelli ülikooli põllumajandus- ja toitumisteaduskonna uurijate küsitlus näitas, et ligikaudu pooltel neist olid kahtlused GM-toidu tervislikkuse, ohutuse ja keskkonnamõjude suhtes, samuti kahtlevad nad selles, et GM-toit võiks päästa maailma näljahädast. Ainult 37% pooldas kindlalt GMO-suunda ja 8% arvas, et põllumajanduslik biotehnoloogia aitab leevendada maailma näljahäda, kuid nemadki olid mures toidu ohutuse ja ebapiisava kontrolli pärast.

Küll vähemusse jäänuna väitsid biotehnoloogia edendajad, et nad tundsid avalikkuse tuge, vastupidi kahtlevale teadlaste enamikule, kes seda ei teinud [6].

Keskkond saastub. Väga puudulikult on uuritud ka GM-taimede mõju keskkonnale. Ent vähesedki uurimused viitavad võimalikele tõsistele probleemidele. Kui GM-taimed on kord loodusesse viidud, ei ole nende geene võimalik “tagasi kutsuda”: need taimed võivad levida ja paljuneda mitmel viisil ka siis, kui algallikat enam ei kasvatatagi. Oxfordi ülikooli zooloogia instituudi juht professor Alan Cooper on hiljuti leidnud, et DNA võib mullas püsida tuhandeid aastaid. Keegi ei tea, millist mõju see DNA võib kunagi avaldada. Seepärast leiab PSRAST, et GM-taimi tuleb hoida kindlalt suletud laborites seni, kuni nad on põhjalikult läbi uuritud.

Rõõmustab EL otsus tunduvalt karmistada oma nõudeid, mida olemegi soovitanud. Juba 1998. aastal nõudsime GMO taimedele moratooriumi [5], hiljem on EL seda arvestanud. USA survel tahtis Euroopa Komisjon hiljuti moratooriumi lõpetada, kuid teadlaste (European Food Safety Authority's Scientific Panel on Genetically Modified Organisms) nõudel seda möödunud aasta lõpul siiski pikendati. Paraku lubavad EL seadused Euroopa Komisjonil ja ministrite nõukogul teha otsuseid ka uurijate nõuandeid arvestamata. See on üks EL nõrkusi, mis peegeldab ärihuvide tavapärast suurt mõju.

Uute viiruste oht. GM-taimed võivad luua uusi viirusi. Iga GM-rakk sisaldab viiruse ja bakteriaalse DNA kombinatsiooni (mosaiiki), mis võimaldab võõra DNA viimist peremeesraku DNA koosseisu (vektor-DNA) ja võimendab lisatud geeni mõju (promootor-DNA). Niisugused DNA-mosaiigid on igas geneetiliselt muundatud organismis.

Seda geenitehnika propageerijad tavaliselt ei nimeta. Jäetakse mulje, et küsimus on ainult “soovitud” geeni lisamises. Ometi võivad just need lisageenid tekitada olulisi probleeme, sest viiruse geenid on eriti suure rekombinatsioonivõimega. Geenid võivad ümber kombineeruda siis, kui GM-taim nakatub mõne taimeviirusega. Selline nakatumine on aga üsna tavaline.

Biotehnoloogiaettevõtete eksperdid tunnistavad kirjeldatud võimalust, ent väidavad samas, et uue ohtliku viiruse teke sel teel on väga ebatõenäoline. Kui niisugune viirus tekiks isegi ühel juhul miljardist (mis on miljoneid korda haruldasem kui seni katsetega tõestatu), oleks see siiski väga ohtlik juhul, kui sääraseid taimi kasvatatakse põllul. Laboris töötavad biotehnoloogia eksperdid on nimelt unustanud, kui suur on taimede arv põldudel – seal võib teoks saada ka väga haruldane nähtus.

Võtame näiteks rapsi – tavalise GM-taime, mida võib-olla tahetakse tuua ka Eestisse. Möödunud aastal kasvatati Eestis suvirapsi 33 000 hektaril. Igal ruutmeetril kasvab kuni sada taime. See tähendab kuni miljon taime hektaril ja kogu Eestis 33 x109 rapsitaime. Kui tõenäosus oleks isegi ainult üks miljardi taime kohta, saaks ohtlik uus viirus siiski tekkida umbes kolmekümnel juhul (kui kogu rapsi kasvupinnal kasvatataks GM-rapsi). Ent epideemia võib puhkeda ühestainsast viirusest.

Dr. P. J. Dale Euroopa juhtivast John Innes’i instituudist seletab: ”Üks probleemidering on eriomane just GM-taimedes sisalduvatele viiruslikele transgeenidele. Nimelt on võimalik GM-taimede supernakkus teise viirusega. Sellega kaasnevad interaktsioonid transgeenilt ekspresseeritavate viiruslike või viirustega seotud järjestuste ning GM-taime supernakatanud viiruse ekspresseeritavate järjestuste vahel. Pidevalt lisandub tõendeid selle kohta, et taime supernakatanud viiruse ekspresseeritava RNA ning transgeenilt ekspresseeritava RNA vahel toimub rekombinatsioon aberrantse homoloogilise rekombinatsiooni mehhanismi kaudu.

On mitu näidet selle kohta, kuidas ühe viiruse nukleiinhape pakitakse transgeensetes taimedes teise viiruse kapsiidi. Seda on ette tulnud nii samasse rühma kuuluvate kui ka erisuguste viiruste korral.” [3]

Rikub mullaelustikku. Grammis elusas mullas leidub umbes tuhat liiki baktereid, seeni ja teisi organisme, neist kõigist oleneb mulla viljakus. Uurimused kinnitavad: mida mitmekesisem on mulla elustik, seda viljakam muld.

PSRAST on esitanud hüpoteesi, et GMO-geenid võivad vähendada mullaelustiku mitmekesisust ja muuta sealsete mikroorganismide ökoloogiat. Taimede DNA võib üle kanduda mullabakteritele kas taime-eritiste kaudu või siis seeläbi, et bakterid töötlevad taimejäänuseid. DNA püsib mullas küllalt kaua, et sattuda sealsetesse bakteritesse.

Eespool kõne all olnud DNA-mosaiigis on vektor-DNA, mis võimaldab teisel liigil võõr-DNA-d vastu võtta. Igal rakk kaitseb end võõr-DNA eest, ent vektor-DNA võib soodustada DNA ülekandmist bakterite ja ka teiste mulla mikroorganismide vahel.

Eriti suur probleem tekiks, kui selline DNA kuhjuks mullas iga saagi järel (hiljuti teatavaks saanud Alan Cooperi leiutis, et DNA võib püsida mullas tuhandeid aastaid, teeb selle veel tõenäolisemaks). Kui DNA ülekannet soodustava vektor-DNA hulk aastate jooksul suureneks, võiks mullaelustiku mitmekesisus kriitiliselt väheneda. Sel juhul kahaneks ka mulla viljakus.

Kui see mitmekesisust kahjustav DNA ei nõrgesta mikroorganismi, siis see püsib mullas. Ka pärast seda, kui organism sureb, võib DNA jääda püsima ning sattuda teise mikroorganismi. On raske ette kujutada, kuidas sellest lahti saada. Muld jääbki saastunuks.

Tahan rõhutada, et see on veel tõestamata hüpotees. Katseliselt on kindlaks tehtud, et DNA võib üle kanduda GM-taimelt bakteritele, aga selle mõju mitmekesisusele ei ole uuritud. Siiski on põhjust arvata, et GMO-vektorid bakterites võivad põhjustada mitmekesisuse vähenemist. PSRAST andis selle arutada erialadevahelisele töörühmale, kuhu kuulub kümmekond teadurit mitmelt maalt. Töö jäi soiku, sest kaks tuntud USA mullaökoloogi, kes algul seda uurimust toetasid, ei julgenud siiski osaleda: mitte kahtluse pärast, vaid kartusest, et sellest võiks kujuneda suur “pomm” geenitehnoloogia vastu.

Oleme seda hüpoteesi oma veebilehel tutvustanud ning pole siiani olulisi vastuväiteid saanud.

Et mitte ükski tänapäevane GM-taim pole tunduvalt parem tavalisest, leiame, et oleks vastutustundetu neid loodusesse viia enne, kui pole välistatud selliste komplikatsioonide võimalus.

Kahjustab mahetootmist. Uurimised on näidanud, et GMO-geenid levivad nii sama liiki looduslikele taimedele kui ka sugulasliikidele, kaasa arvatud umbrohud. Näiteks rapsil on Rootsis kaks metsikult kasvavat lähisugulast. Oletan, et sama probleem tekib ka Eestis. Kui siin hakatakse kasvatama GM-rapsi, siis võib sellega kaasneda kontrollimatu GMO-saastumine, mis võib aja jooksul laialdaselt levida.

On ilmselge, et GM-taimede kasvatamisega Eestis kaasneks keskkonna geneetiline saastumine. Ja selle levikut pole võimalik tõkestada. Eriti, kui tekivad GM-superumbrohud, mis ei allu umbrohutõrjevahenditele. See rikub mahetootmise võimalusi. Nii on juba juhtunud USA-s ja Kanadas, kus GM-taimi on leitud maheviljeluse põldudel. Mõned arvavad, et biotehnoloogia äriettevõtete eesmärk ongi hävitada mahetootmist – tugevat ja kiiresti kosuvat konkurenti. Seda oleks võimalik saavutada just GMO-saastamise läbi.

Nõudlus mahetoodete järele on viimastel aastatel suurenenud 20–30 protsendi võrra, ületades pidevalt toodangut. Seejuures võivad mahetoodete hinnad olla kaks kuni kolm korda kõrgemad kui tavatoodetel. Niisiis on mahetootmine väga hea äri, mis võiks rikastada Eesti talunikke ja, kui seda laiendada, anda olulist sissetulekut ka Eesti riigile.

Just seetõttu ei tohiks lubada GM-taimi Eestisse. Sellise otsuse eest peaksid hoiatama uute viiruste tekke oht ja hüpoteetiline mullaökoloogia rikkumise võimalus.

GM-taimed ei ole paremad. Alguses väideti, et GM-taimed annavad suuremat saaki ega vaja keemilisi taimekaitsevahendeid. Tegelikult on vastupidi: ulatuslik kogemus on näidanud, et GM-taimed ei ole viljakamad ega tulukamad kui tavalised. USA põllumajandusministeeriumi analüüs näitab, et GM-taimede kasvatamine osutub pigem vähem tuluandvaks, kui seda on tavalised põllukultuurid [7]. GM-taimede viljakus on tavaliselt madalam ja haigestumus suurem. Mürke vajatakse niisama palju või isegi rohkem kui tavaviljeluses.

ÜRO põllumajandusorganisatsioon FAO on ulatusliku analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et nälg maailmas ei tulene mitte toidupuudusest, vaid vaesusest. Niisiis ei vaja maailm nälja kustutamiseks GM-taimi [2]

Just võitlus näljahäda vastu on alati olnud biotehnoloogia propaganda suurim argument. Ometi pole sel teaduslikku alust, sest seni ei ole loodud tunduvalt suurema viljakusega taime. Tihti on GM-taimede viljakus hoopis väiksem, sest need on tundlikumad haiguste ja keskkonnamõjude suhtes. [1]

Teadmatus. Peale selle, et GMO ohutust pole põhjalikult uuritud, on ka teadmised selle kohta väga puudulikud. Tuntud geneetik Craig Venter, üks inimgenoomi projekti juhtivaid uurijaid, on öelnud: “Me teame kaugelt vähem kui sajandikku sellest, mida oleks vaja teada bioloogiast, inimese psühholoogiast ja meditsiinist. Minu arvates ei tea me bioloogiast sittagi.” [4]

Peale muude raskuste DNA mõistmisel ei arvesta molekulaarbioloogia teooriad uusi teadmisi, mille kohaselt oluline osa DNA talitlusest avaldub kvanttasemel. Seepärast on võimatu ennustada ja mõista geenmuundamise kogumõju tervisele ja keskkonnale.

Niisiis tunneme GMO-de mõju liiga vähe. Seepärast oleks vastustundetu viia neid loodusesse.

Võib-olla suudetakse kunagi kindlalt öelda, kas GM-organismid on ohutud. Aga tee sinnani on pikk, võtab arvatavasti aastakümneid. Ja pole üldse kindel, et ohutus leiab kinnitust. Samas koguneb iga aastaga teavet, mis suurendavad kahtlusi GMO väärtuse ja ohutuse kohta, seda nii toiduna kui ka keskkonna suhtes.

Arvestades kogemusi, mis veenavad, et GM-taimed pole paremad tavalistest, pole mõistlik tundmatut kasvatades võtta tundmatuid riske. Seda enam, et loodusesse viidud GMO-DNA võib püsida keskkonnas igavesti.

1. 12 myths about hunger, 1998. – Institute for Food and Development Policy Backgrounder
Summer 5, 3. http://www.foodfirst.org/pubs/backgrdrs/1998/s98v5n3.html

2. FAO report reveals GM crops not needed
to feed the world, 2000. http://www.psrast.org/faonowohu.htm.

3. Dale, P. J. et al 1998. Detection of Risks Associated with Coat Protein Transgenics'. – Foster, G. D. Taylor, S. S. F (editors). Methods in Molecular Biology: Plant Virology Protocols: from Virus Isolation to Transgenic Resistance. – New Jersey, Humana Press Inc. 81: 547–555.

4. Dr. J. Craig Venter, Time’s Scientist of the year (2000). – "The Genome Warrior". The New Yorker Magazine, June 12.

5. Schomberg, René von 1998. An appraisal of the working in practice of directive 90/220/EEC on the deliberate release of genetically modified organisms. 2 January. http://www.psrast.org/eudircom.htm

6. Suurküla, Jaan 2001. Independent Scientist An Endangered Species. ISIS Report, September 4. http://www.psrast.org/crisisofsci.htm

7. US Department of Agriculture (USDA) Adoption of BioenGMOneered Crops. http://www.ers.usda.gov/publications/aer810/

Jaan Suurküla (1941) on arst, juhtinud rahvusvahelist teadurite ja arstide organisatsiooni Physicians and Scientists for Responsible Application of Science and Technology (PSRAST).