Üllatav, et tänapäeval võib Eestis avastada seni tundmatu käpalise. Kuna tegu on vähemasti Saaremaa, kui mitte kogu Eesti jaoks uue liigiga, siis kirjeldan taime leidmise ja määramise käiku üksikasjalikult. Juttu tuleb ka taime sarnasusest lääne-sõrmkäpaga (Dactylorhiza praetermissa). Ehk peaks uut leidu nimetama hoopis saaremaa sõrmkäpaks?

Mullu 20. juunil – päeval, mil lääne-sõrmkäpa leiust Hiiumaal oli möödas täpselt neliteist aastat – otsisin oma kodukoha ümbruses Saaremaal Lümanda vallas kahkjaspunaseid sõrmkäppi, et neid pildistada. Pilku köitsid kaks erilist sõrmkäppa. Aimus ütles, et see ei saa olla pelgalt juhus. Ümbruse lähemal vaatlusel leidsin paarkümmend ilusat lillaõielist sõrmkäppa. Esmamäärangu järgi sarnanesid need kõige rohkem lääne-sõrmkäpaga.

Otsingute tõttu oli juba samal õhtul uue käpalise leiuala suurenenud poolele ruutkilomeetrile ja sajakonnale isendile. Üllatuslikult kohtasin leiukoha läheduses kahte Soome asjaarmastajast botaanikut, kes otsisid üht seni määramata sõrmkäppa. Rääkisin neile oma leiust, vastu näidati mulle aga Soome ajakirjas Lutukka ilmunud artiklit [2].

Selgus, et 5. juulil 2000 oli samast piirkonnast leitud sadakond tundmatu sõrmkäpa isendit. Lähemal vaatlusel meenutasid need pisut lääne-sõrmkäppa, mida Eestis on seni leitud vaid Hiiumaalt. Nähtud taimedele pakuti nimeks ka Ruthe sõrmkäppa. Artikli fotod kujutasid tõesti sama sõrmkäppa, mille olin minagi leidnud.

Kui läksin taimi uuesti pildistama, kohtusin mõni päev hiljem samas veel ühe soomlasest asjaarmastajaga. Tema huvi oli samuti ajendanud eespool viidatud artikkel. GPS-iga oli lihtne määrata soomlaste 2000. a. sõrmkäppade täpne leiukoht: see asus paarisaja meetri kaugusel minu leiukohast. Ja tõepoolest, sel alal leiduski neidsamu sõrmkäppi. Samal õhtul asusin veel kord piirkonda läbi kammima ja praegu võib öelda, et uue sõrmkäpa leviala ulatub umbes ruutkilomeetrini ja arvukus ligi neljasaja isendini.

Ent mis liigiga on ikkagi tegemist? Kas nii suur asurkond võib olla hübriidse protsessi tulemus? Kui asi on tõepoolest nii, kas siis ei peaks kõnelema uuest liigist?

Kõigepealt õnnestus küsitleda Saaremaal viibinud Hollandi botaanikuid, kes on näinud omal maal kasvavaid lääne-sõrmkäppi. Nende väitel on selle liigi esmatunnus see, et lehtede pikkus ei ületa nende neljakordset laiust. See ei klappinud minu leiuga: lehed on püstised, pikemad ja ühelaiused.

Teise tunnusena peaks lääne-sõrmkäpa huul olema pigem laiem kui pikem ning selle ääred kaarduvad kergelt ülespoole: huul on kausjas. See tunnus sobis. Kuigi ka ülejäänud tunnused näisid vastavat lääne-sõrmkäpale, ei julgenud hollandlased võtta endile uue liigi määramise vastutust ja arvasid, et pigem on tegemist hübriidiga.

Taime kirjelduse koos fotodega saatsin ühele Eesti tuntumale käpaliste asjatundjale Vilma Kuusele. Ta vastas: “.. paistab, et tõesti on tegemist Dactylorhiza praetermissaga .. lõplikku otsust ei saa piltide järgi muidugi teha.”

Seejärel kutsusin appi Hiiumaa lääne-sõrmkäpa avastaja, botaanik Taavi Tuuliku. Tema meelest erineb Saaremaa leid väga palju Hiiumaa samalaadsest taimest. Tuulik arvas, et tegu võib olla elujõulise hübriidiga, millel on ka uue liigi tunnuseid.

Et lääne-sõrmkäpa põhiline leviala on Lõuna-Inglismaa, palus allakirjutanu kirjelduse ja fotode abil arvamust Wighti saare asjatundjatelt. Nemad lähtusid asjaolust, et kuna kirjanduse järgi ei kasva Baltimaades lääne-sõrmkäppa, siis võiks olla tegu D. traunsteiner’i ja Russowi sõrmkäpa hübriidiga. Ka D. traunsteineri’t meil ei leidu.

David Langi järgi [1] on kogu lodu-sõrmkäppade rühm (The Marsh Orchids: D. incarnata, D. praetermissa, D. traunsteineri jt.) pidevas arengus, nad ristuvad hõlpsalt nii omavahel kui ka teiste sõrmkäppadega. Võib juhtuda, et elujõulisest hübriidist kujuneb uus liik. Ka mujal isoleeritud piirkondades leidub endeemseid sõrmkäpa liike või elujõulisi hübriide.

Millised on nn. saaremaa sõrmkäpa tunnused? Õis on suur, üsna ühevärviline, kusjuures lilla värv ei varieeru isegi eri taimedel. Õie huule pikiteljel on üksikud väikesed tumelillad täpid või sellest kujunenud joonmuster. Huul on pikkusest laiem, kausjas, tinglikult kolmehõlmaline, keskmine hõlm veidi pikem, õitsemise lõpul kaarduvad huule küljed veidi tahapoole. Välimised külgmised õiekattelehed on rõhtsamalt kui kahkjaspunasel ja Russowi sõrmkäpal.

Taim on 30–60 cm kõrgune, vars robustne ja õõnes. Õisik on meie sõrmkäppade omadest kõige tihedam; õisiku pikkus on 6–10 cm. Suurima isendi kõrguseks mõõtsin 85 cm ja õisiku pikkuseks 17 cm. Lehed on täppideta, kollakasrohelised, altpoolt kergelt hallika varjundiga, püstised, alusel niisama laiad kui keskelt, vähem renjad kui kahkjaspunasel sõrmkäpal. Õisiku alumised kandelehed on märgatavalt pikemad kui ülemistel õitel, ulatudes alumistest õitest üle.

Kasvukoht on lubjarikka pinnasega avatud loomännik ja niiske looniit, mis kevadel on üle ujutatud ja suvel kuiv-niiske. Kuid seda sõrmkäppa kasvab ka kruusatee kraavipervel.

Mille poolest erineb nn. saaremaa sõrmkäpp teistest sama perekonna liikidest? Kõige sarnasem on kahtlemata lääne-sõrmkäpp, neid tunnuseid vaatlesime eespool. Kui võrrelda saaremaa sõrmkäppa ja Hiiumaal kasvavat lääne-sõrmkäppa, siis on üldse raske leida sarnasusi. Hiiumaa taimedel on lehed veelgi pikemad ja pehmemad ja need ei ole püstised, vaid kaarduvad väljapoole. Õis on veidi väiksem, huul ei ole arvestatavalt kausjas, ta on kirjum, muster koosneb peale suuremate täppide ka joontest ja huule keskosa on heledam.

Võrdlus Ruthe sõrmkäpaga, nagu tegid eelmainitud soomlased, ei anna peaaegu ühtegi sarnasust. Russowi sõrmkäppa meenutab vaid õite värv ja huule alumise serva kuju, mis meenutab stiliseeritud südame alumist serva. Russowi sõrmkäpa huule mustris on rohkem triipe. Mõned selle liigi õied meenutavad välimuselt siiski saaremaa sõrmkäpa õisi.

Kaugeks jääb võrdlus ka balti sõrmkäpaga, sest viimase õied on väiksemad, palju kirevama täpp- ja joonmustriga ning huul on ümarate hõlmadega. Kui eeldada saaremaa sõrmkäpa hübriidset päritolu, siis tuleb märkida, et samas leidub ka väheseid kahkjaspunaseid sõrmkäppi (ja selle heledaõielist alamliiki ochroleuca), samuti üksikuid käokeeli ja käoraamatuid. Langi järgi [1] ristub lääne-sõrmkäpp käoraamatuga. Lähim Russowi sõrmkäpa leiukoht asub Viidumäel, umbes kuue kilomeetri kaugusel saaremaa sõrmkäpa leiukohast.

Ikkagi jääb küsimus: kas vähemalt neli aastat samal ruutkilomeetrisel alal kasvanud mitusada ühetaolist sõrmkäppa on hübriid, lääne-sõrmkäpp või saaremaa sõrmkäpp – “Dactylorhiza osiliensis”? Sellele peab leidma vastuse juunis-juulis, kui need kaunid orhideed uuesti õide puhkevad.

1. Lang, David 1980: Orchids of Britain. A Field Guide. Oxford University Press, Oxford.

2. Räsänen, Juhani 2002. A botanical trip to Saaremaa Island, Estonia. – Lutukka 18 (3): 67–75.

Tarmo Pikner (1947) on Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja, autodidaktist bioloogiaharrastaja.