Ohtlikest karuputke võõrliikidest on lootust vabaneda, kui hakata neid lähiajal järjekindlalt ja tõhusaid meetodeid kasutades tõrjuma. 2003. aastal tehti keskkonnaministeeriumi ja pärandkoosluste kaitse ühingu koostöös üleriigiline invasiivsete karuputke võõrliikide kasvukohtade inventuuri. See näitas, et üle pooli kolooniaid tõrjutakse tegelikult praegugi juba suuremal või vähemal määral. Saadud andmetele tuginedes on välja töötatud karuputke võõrliikide tõrjestrateegia aastateks 2005–2010.

Enamjaolt putki ainult niidetakse. Niitmisega kulub aga väga palju aega ja energiat, enne kui taimed lõplikult surevad. Vaja on kasutada teisi meetodeid, näiteks kaevata juured läbi altpoolt juurekaela ning taim maa seest välja tõmmata. Kus kaevata ei saa või on putkepadrikud enda alla võtnud juba hektareid, tuleb rakendada ka taimemürke.

Tõrjel tuleb hävitada kõik teadaolevad kolooniad. Seda on vaja, et vältida naabrusest seemnete tagasilevimist puhastatud aladele. Tõrje ajal peab jälgima, et ükski taim ei saaks viljuda ja seemneid levitada, sest muidu võib tõrjeperiood mitme aasta võrra pikeneda. Karuputke seemned ei pruugi idaneda järgmisel aastal pärast valmimist, vaid talletuda mullas seemnepangana, kust võrsuvad soodsate olude korral uued taimed. Olenevalt kasvukoha iseloomust ja koloonia suurusest on plaanis riikliku tõrje puhul kasutada kaevamist, käsitsimürgitamist ja mehhaniseeritud mürgitamist ning järeltõrjena ka seemnetega sarikate kogumist ja põletamist.

Esimestel aastatel läheks kõikide kolooniate tõrjeks vaja ligikaudu 5,5 miljonit krooni. Selle raha eest saab kolooniaid tõrjuda kolm korda suve jooksul, et ära hoida taimede viljumine ja edasine levik. Kogu tõrje hinnanguline maksumus aastani 2010 on ligikaudu 26 miljonit krooni, kaasa arvatud töö tulemuste seire ja andmebaasi iga-aastane täiendamine. Seire ja andmebaasi täiendamine on oluline, et hinnata jooksvalt töö tõhusust, parandada metoodikat ning arvutada ümber tõrje maksumust selle alusel, kuidas kolooniate pindala väheneb.

26 miljonit võib esmalt tunduda palju. Kuid mida varem me inimese tervisele ja looduslikule mitmekesisusele ohtliku tulnukliigiga tegelema hakkame, seda odavamalt me temast lõpuks lahti saame. Naaberriikidega võrreldes on meil loodud head eeldused vabaneda karuputke tulnukliikidest, sest Eestis on olemas nii leviku andmebaas kui ka välja töötatud metoodika. Kui leiame selleks vaid piisavalt raha ja tahtmist.