Mihkli tammik on üks Eesti võimsamaid tammepuistuid, mis vajab erilist hoolt ja kaitset. Suurima tamme ümbermõõt küünib siin 383 sentimeetrini ja kõrgus 23 meetrini. Puistu vanust on hinnatud ligikaudu 250 aastale.

Mihkli looduskaitseala asub Pärnumaal Koonga vallas Mihkli külas ning see on loodud kaitsmaks uhket tammikut ja sellele omast liigilist mitmekesisust.

1978. aastal tehtud uuringute kohaselt peaks tammik pärinema umbes 1750. aastast. Tol ajal kuulus ta Keblaste mõisale [4]. Seetõttu on siinset tammemetsa mitmel pool kirjanduses nimetatud ka Keblaste tammikuks.

Tammik on kaitse alla võetud 1957. aastal botaanilis-zooloogilise kaitsealana. Praegustes piirides kinnitati looduskaitseala tänavu veebruaris ning see hõlmab 88ha.

Mihkli tammik asub Mihkli aluspõhjalisel kõrgendikul, keskmiselt 80 cm tüsedusel veeriselisel ja rähksel liivsavil. Ala katavad leostunud kamarmullad, mille huumuskihi tüsedus on 18–28 cm. Sellised mullad vastavad sinilille, naadi ja rohuloo kasvukohatüübile. Mihkli tammikut peetakse üheks ilusamaks looduslikuks tammikuks, kus ligikaudu pooled puudest on sirgetüvelised tammed [2].

Vana tammiku koosseisus kasvab ka 120–130 aasta vanuseid kaski. Üsna suure ala (umbes 15 hektarit) võtavad enda alla männikud, kus mändide all kasvab alusmetsana tamm. Vähemal määral on kuuse, kase ja haava enamusega metsi. Looduskaitseala idaosas kasvab jäänukina vanast puukoolist üksikuid võõrliike. Neist väärib tähelepanu üle 100 aasta vanuste siberi lehiste rühm, pilku köidavad ka tee ääres kasvavad kauni võraga kadakad.

Paarkümmend aastat tagasi (1986) on ligi kahele hektarile istutatud tammi, kes torkavad loodusmetsas tänini silma sirgete ridade tõttu.

Üksikute puudena leidub kaitsealal veel halli leppa, pärna, saart, lehist, remmelgat, pooppuud ning üsna palju mets-õunapuud.

Tammikus on tihe sarapuu alusmets, mille kõrgus ulatub viie meetrini. Siin kasvavad veel kuslapuu, kadakas, türnpuu, magesõstar, pihlakas, toomingas, paakspuu, kukerpuu, kibuvits ja verev kontpuu.

Elustik. Rikkalik taimestik lubjarikkal kruusakal-savisel pinnasel on kujundanud niiske ja varjulise elupaiga paljudele selgrootutele. Värskeid andmeid küll pole, kuid 1935. aastal on Harald Haberman siin kirja pannud 193 liiki selgrootuid, sealhulgas mitmeid haruldusi ning isegi esmasleide [1]. Teadlane on oma artiklis konstateerinud: “Tegu on hästi väljakujunenud liigi- ja isendirikka lehtmetsa-elukonnaga, mida nii tüüpilisel kujul kodumaal harva leida.” Eerik Kumari on siin 1960. aastal linnustikku ja taimestikku uurides kirja pannud ka kuldkinga [3].

Tammikut ääristavad kiviaiad loovad samuti suurepäraseid elupaiku mitmekesisele elustikule, mida on seni vähe uuritud. Siinkohal üleskutse loodusuurijatele: tammiku elupaigatüüp on Eestis iseenesest haruldane, seetõttu võib siin, küllaltki ulatuslikus vanas tammikus leida suure tõenäosusega haruldasi liike. Huvitavaid tulemusi võiks anda eeskätt selgrootute, aga ka seente ja samblike põhjalikum uurimine.

Kaitsekord. Kaitse-eeskirja kohaselt kuulub kogu kaitseala hooldatavasse sihtkaitsevööndisse, mille kaitsekord võimaldab majandada metsa traditsioonilisel looduslähedasel viisil: siin tohib harvendada võsa, koristada oksi ja tuulemurdu. Varem on siinsetes metsades loomi karjatatud.

Peamised piirangud puudutavad metsatöid, sest asjatundmatult tegutsedes võib rikkuda tammiku üldilmet ja ohustada selle loodusväärtust.

Mihkli looduskaitseala on esitatud loodava Natura 2000 võrgustiku eelvaliku loodushoiualaks.

Puhkemajandus. Looduskaitseala on hästi ligipääsetavas kohas: asub Mihkli–Tammaru maantee ääres, mis viib ka Avaste looduskaitsealale. Peale tammiku käiakse uudistamas kaitsealast lõunasse jäävat haritava maa keskel seisvat väga vana (umbes 350-aastast) tamme, mis on registreeritud vääriselupaigana.

Praegu koostatavas kaitsekorralduskavas kavandatakse muu hulgas õpperada, mis annab võimaluse saada ülevaade põlisest tammikust ning läbib teisigi huviväärseid kooslusi.

Kaitseala valitseb Pärnumaa keskkonnateenistus. Kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2004, 9, 54).

1. Haberman, Harald 1935. Keblaste tammik. – Eesti Loodus 3 (4): 127–129.

2. Kaar, Elmar 1964. Eesti tammikud. – LUS-i aastaraamat, 56 kd. Tartu: 57–78.

3. Rajaste, Tiit 1972. Botaanilis-zooloogiline kaitseala “Mihkli tammik”. Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituut. Tartu.

4. Valdmann, Tiit 2001. Mihkli tammiku looduskaitseala kaitse-eeskiri. Pärnumaa Loodusmälestiste Sihtasutus. Pärnu.

Piret Kiristaja (1967) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.