Põlevkivi allmaakaevandustest põhjustatud muutused veerežiimis ei muuda olukorda alati halvemaks. Sageli on see otse vastupidi.

Marek Strandbergi ja Toomas Trapido vastuses mureliku lugeja küsimusele Eesti põlevkivi kaevandamise loodusmõjude kohta Eesti Looduse selle aasta veebruarinumbris on autorid esitanud järgmised kategoorilised väited:
·

aastasadadeks rikutud veerežiim;
·

sageli pöördumatult rikutud maa: langatuste alal ei saa enam tootlikku põllu- ega metsamaad;
·

suletud kaevanduste põhjustatud oht asulatele (näiteks veeprobleemid Jõhvis).

Olen viimasel kolmel aastal selgitanud põlevkivi allmaakaevanduste mõju kaevanduste kohal ja kõrval paiknevale territooriumile. Maapinna reljeefi, mulla, veerežiimi ja saagikuse uuringud annavad aluse teha ülaltooduist hoopis teistsuguseid järeldusi.

Vee väljapumpamine kaevandustest on varem ulatuslikult liigniisket ala Kohtla, Sompa, Tammiku ja Ahtme kaevanduse kohal ja naabruses tublisti kuivendanud. Seetõttu on mitmel pool loodud ligikaudu normaalsed niiskusolud põllundusele ja metsandusele. Näiteks varem liigniiske turvastunud ja turvasmullaga ala Rausvere küla lähistel Ahtme kaevandusväljal on nüüd, pärast mõningaid kultuurtehnilisi töid, muutunud põllumajanduslikult kasutatavaks. Sellisel mullal tavaliselt möödapääsmatu kuivendusdrenaaži rajamine oleks praegusel ajal maksnud vähemalt 40 000 kr/ha.

Näiteid varem liigniiske, kuid kaevanduse tõttu kuivendatud ja seejärel põllumajandusmaana kasutusele võetud alade kohta on ka Viru, Sompa ja Kohtla kaevanduse mõjupiirkonnas Kiikla ja Võrnu küla lähistel. Apandiku külast edelas paikneva, varem liigniiske soise metsaala veerežiim on Sompa kaevanduse toimel asendunud kuivendatud maa režiimiga. Kuigi leidub näiteid ka kaevanduse tõttu märjemaks muutunud metsamaa kohta (näiteks Kose küla juures), ei pea põllunduse ja metsanduse seisukohast siiski paika kategooriliselt üldistav väide aastasadadeks rikutud veerežiimist. Õigem on rääkida muutunud veerežiimist, mis võib, olenevalt hüdrogeoloogilistest jm. oludest, osutuda igas konkreetses kohas kas positiivseks või negatiivseks.

Faktilise katteta on ka väide, et langatuste alast ei saa enam tootlikku põllu- või metsamaad. Kolm aastat kestnud uuringud 0,5–1,5 meetri sügavuste kaevandustekkeliste maapinnalangatustega aladel näitavad, et sealt saadakse meie oludes teravilja, kartuli ja heintaimede normaalset saaki: kolme aasta keskmisena ei erine see langatuse põhjas oluliselt sellest, mida saadakse langatuseäärselt tervikult. Suuri erinevusi ei ilmnenud ka langatuse põhja ja terviku mulla veerežiimis ja huumusesisalduses. Lubatud kolmest kraadist järsema piirkaldega nõlvad hõlmavad alla viiendiku uuritud langatustest põllul.

Normaalsele lähedast viljelemist võimaldavaid langatustega põlde võib igaüks näha Tammiku–Kukruse maantee ääres kaevanduse nr. 2 käsilaavade kohal, Võrnu külas Kohtla kaevanduse kombainilaavade kohal ja Jõhvi–Kuremäe maantee ääres Ahtme kaevanduse käsilaavade kohal. Viimati mainitud põllult sai OÜ Tamme Auto mullu kartulit 20–30 t/ha, seega üle Eesti keskmise.

Hoolimata sajandi vihmast mullu augustis, mille järel on Ida-Virumaa põllumehed esitanud 27 liigveest tingitud kahjude kompenseerimise taotlust, ei täheldatud kaevanduspiirkonna põldudel nimetamisväärseid veekahjustusi. Varem liigniiskel metsamaal on kaevandusliku kuivendamisega paiguti loodud ka metsale endisest märksa soodsamad kasvuolud. Igatahes pole üldjuhul alust rääkida kaevanduste tõttu pöördumatult rikutud maast.

Sisuline tugi puudub ka väitel, et suletud kaevandused põhjustavad Jõhvis veeprobleeme. Soo tänava kandi mulluste uputuste tegelikud põhjused tulenevad sellest, et kõnesolev linnaosa on rajatud soisele pinnasele, seejuures kapitaalset kuivendussüsteemi rajamata. Sellega rikuti jämedalt linnaehitusnorme. Kaevandus nr. 2 ja Tammiku kaevandus nähtavasti täitsid mingil määral ka lähipiirkonna kuivendaja ülesannet, kuid nende sulgemise järel on see mõju vähenenud. Olukorda aitaks parandada nõuetekohane drenaažisüsteem, mille eesvoolu – Pühajõe – läbilaskevõimet tuleks suurendada, koristades sealt rohke metsa- ja muu risu. Seda tuleks teha linnast allpool vähemalt Toila teeristi lähedase sillani.

Eestis sageli ette tulevatel kuivendusprobleemidel on ikka oma loomulikud põhjused ja ka tuntud lahendusviisid. Jutt suletud kaevandusest kui Jõhvi linna uputajast, nagu Ülemiste vanake Tallinnas, kuulub siiski müstika valdkonda.

Kokkuvõttes: põlevkivikaevanduste mõju keskkonnale ei ole ainult negatiivne, vaid mitmest aspektist hoopis positiivne.

Enn Soovik (1933) on Eesti maaviljeluse instituudi vanemteadur.