2004/07



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
PANIN TÄHELE EL 2004/07
Saage tuttavaks: suureõiene hiirehernes

Eesti taimestikku on üsna pikka aega ja põhjalikult uuritud, nii et uut liiki ei leia just sageli. Seda olulisem tundub iga esmasleid. Mullu suvel üllatas botaanikuid seninägematu suurte kollaste õitega hiirehernes.

Tudengitele taimi õpetades on alati tükk tegu liblikõielistega. Eriti tõsist tähelepanu nõuab kimbuke kollaseõielisi, kes sageli ette satuvad ja kangesti segi tikuvad minema: nõiahammas, koldrohi ja aas-seahernes, keda tihti hiireherneks pakutakse. Sama lugu oli ka mullu suvel juuli keskpaiku, kui ma lõpuks kõva häälega kuulutasin: “Jätke meelde, et Eestis kollaseõielist hiirehernest ei ole!”

Vaevalt nädal hiljem tegime õppetööks vajalikku herbaariumi täiendades väikese tiiru Elva ümbruses. Tee ääres köitis pilku endise karjääri serv, kus kasvas mitu meile olulist liiki. Taimed herbariseeritud, korjasime veel veidi punet talviseks mõnusaks pruukimiseks ja siis … märkasin ilusate suurte kollaste liblikõitega taime, kes väljanägemiselt meenutas kõige rohkem ahtalehist hiirehernest: üsna tugev püstine vars, lehed köitraagudega ja pügaldunud lehekestega, millel selge tiputeravik. See ei saanud olla muu kui mõni hiirehernes! Esimene reaktsioon oli piinlikkustunne, sest kohe meenus, mida olin hiljaaegu tudengitele kollaste hiireherneste kohta öelnud. Ent kui kaasas olnud asjatundlikud kolleegid kinnitasid, et nemadki ei tea Eestis kollaseid hiireherneid, hakkasime tajuma: siin on ilmselt tegu millegi täiesti uue ja huvitavaga.

Seda uut ja huvitavat asuti õhinaga uurima ning lõpuks, pärast mitmesse määrajasse süüvimist ja herbaarmaterjalidega tutvumist pakkus Aino Kalda esialgse oletuse – kollase hiireherne versiooni asemel hoopis suureõiest hiirehernest (Vicia grandiflora). Kuidas siis nüüd neist kollastest liblikõielistest jagu saada?


Kollaste liblikõite ja sulgjate lehtedega taimed. Lihtsalt eristuvad koldrohi ja nõiahammas: neil mõlemal on küll köitraagudeta paaritusulgjad liitlehed, ent koldrohul tipuleheke tunduvalt suurem kui külgmised, nõiahambal enam-vähem ühesuurused. Ühesuuruste lehekestega ja välimuselt eelmistega sarnane on ka niidu-asparhernes (õisikus vaid üks-kaks õit), kuid see kasvab vaid Lääne-Eesti rannaniitudel.

Teise rühma kuuluvad köitraagudega, paarissulgjate lehtedega perekonnad hiirehernes ja seahernes. Seahernestest kannab kollaseid õisi vaid aas-seahernes, keda saab lihtsalt ära tunda selle järgi, et tal on ainult üks lehekeste paar ja suured abilehed. Kui aga õied on kollased ja lehed köitraagudega, kusjuures lehekeste paare on mitu, siis on tegu hiirehernega. Praeguse seisuga võib kahtlustada kolme liiki: kollase hiireherne (V. lutea) on sada aastat tagasi (1904) Võru lähedalt odrapõllult kogunud Hans Hiir, rips-hiireherne (V. ciliatula) leidis 1955. aastal Kuusikult Silvia Talts ning lõpuks eelmisel suvel Mälgi küla lähedalt leitud suureõiene hiirehernes. Kõik kolm on suurte kollaste õitega ja omavahel üsna sarnased. Määramist raskendab ka tunnuste varieeruvus. Mõned tunnused siiski aitavad.


Olulised tunnused. Kõige kindlamalt eristub suureõiene hiirehernes: taimed on peaaegu karvadeta ja väga suurte õitega (õie pikkus 2–2,5 (3) cm, teistel umbes 1,2–1,8 (2) cm). Selle hiireherne kaun on tume ja paljas, teistel rohkem või vähem karvane. Kõige kindlam eristustunnus on aga suureõiese hiireherne ühepikkused tupehambad (kollasel ja rips-hiirehernel on alumised tupehambad poole pikemad kui ülemised).

Kollast ja rips-hiirehernest omavahel eristada pole nii lihtne, sest õis on neil enam-vähem ühesuurune ja pikkade alumiste tupehammastega ning taimed üleni teatud määral karvased. Kõige selgem tunnus on kauna karvasus: kollase hiireherne kaun on üleni kaetud pikkade karvadega, rips-hiirehernel on karvad vaid kauna õmblustel. Edasi tulevad juba ebamäärased tunnused, nagu näiteks: kollase hiireherne kogu taim on karvasem, rips-hiirehernel õied rohkem longus.

Head taimehuvilised: jätke meelde, et hiireherne liike on umbes 200 ja kindlasti rohkem kui kümme neist on kollaste õitega. Kontrollige hoolega muid tunnuseid ka. Varsti jõuavad ehk Euroopa poolt kohale veel mõned uued liigid. Head otsimist ja leidmisõnne!


Mare Leis (1951) töötab Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudis ja on juba paarkümmend aastat õpetanud tudengitele taimi (sealhulgas ka samblaid).



Mare Leis
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012