Kui satute maikuus Gotlandi või Ölandi saare rannaniitudele, siis võtke kaasa sussid, sest te astute vaibale, mis on lõimitud sametistest kollastest ja punastest õitest. Neid kutsutakse Aadam ja Eeva. Nimed ei tulene mitte sellest, et Läänemere piirkonnas esimesena õitsele puhkeva orhideeliigi osa taimi on kollaste ja osa punaste õitega. Põhjus on palju proosalisem: nende juuremugulad on põimunud ümber üksteise nagu üks korralik perekond. Meil tuntakse seda kevadevaipa leeder-sõrmkäpana (Dactylorhiza sambucina). Tavaliselt sulanduvad õitevaipa roosakad-lillakad jumalakäpad, aga samuti justkui põlenud õisikutippudega varased tõmmukäpad (ingl. burnt orchid ´põlenud orhidee´). Üsna sama nägu lillevaip palistab ka Ahvenamaa ja Bornholmi saare ranniku graniitpaljandikke. Lillevaiba põhimuster joonistub eriti teravalt välja seetõttu, et muu taimestik ei ole veel tärkamisfaasist kaugemale jõudnud, vaid 15–25 cm kõrgused orhideed ei saa aga jääda märkamata.

Vaadates leeder-sõrmkäpa levikukaarti Gotlandil, näeme, et need kaunid orhideed palistavad kogu saart. Ja kasvavad nad tõesti vaid rannikul. Seda kummalisem, et tegu on Kesk-Euroopa liigiga, kel kodu mäginiitudel.

Miks kirjutan seda lugu kadeduse ja kahjutundega? Aga sellepärast, et selline vaip kattis kunagi ka osakest Saaremaad. Tõsi, Saaremaa läänerannikul kasvas teadupärast vaid leeder-sõrmkäpa kollane vorm. See ei vähenda muret ühe taimeliigi kadumise pärast ning loomulikult võib selles süüdistada kõiki ja kõike, kaasa arvatud botaanikuid: viimased teated leeder-sõrmkäpa kohta Saaremaal pärinevad aastast 1901 ja need kajastuvad herbaariumides. Siit tuleneb mitu õppetundi. Ka see, et ühe orhideeliigi taaselustamine on meie ajamõõtkavas määratud ilmselt nurjumisele. 1989. aastal tehtud katse taastada leeder-sõrmkäpa populatsioon Saaremaal ei ole andnud loodetud tulemusi: sel suvel oli võimalik eristada vaid kaht väikesekasvulist vegetatiivset leeder-sõrmkäpa taime. Ilmselt tuleb leeder-sõrmkäpp arvata ikkagi kadunute kirja.

Ja veel. Kui jalutasin tänavu maikuu keskel Gotlandi rannaniitude orhideelopsakal vaibal, painas mind mõte, et küllap on kunagi ka meie metssigadest songitud uudismaade ja võpsikuks muutunud puisniitude asemel olnud nägusad lillemustrid.

Gotlandi orhideerohkus on jäädvustatud Pentaxi peegelkaameraga, kasutades 105 mm makroobjektiivi ja Kodaki filme.