2004/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/08
Jõevähk elab vees ja meie südames, aga sureb meie tegudest

Kogu maailmas elab üle 500 liigi mageveevähke, Euroopa looduslikes veekogudes on kohalikke liike viis, Põhja-Euroopas kolm ja Eesti looduslikes veekogudes vaid üks – jõevähk.

Vanemate inimeste mälestused meie veekogude vähirikkusest on lausa muinasjutuliselt uskumatud: jõevähki toodi söögiks vanni, pesukausi või kotiga. Neid püüti nataga ja käsitsi, polnud mingeid piiranguid. Vanarahva uskumuse kohaselt ei tohtinud püüda kuudel, mille nimes oli r-täht. Vähipüük oli heinatööde ja õitsiööde, üldse suviste looduses olemiste üks lahutamatu ja meeleolukas osa. Nüüdseks on kõigest sellest vaid mälestus. Vanaisa-vanaema soe jutt äratab meis ehk veel vaid südametunnistuse kribalad ning paneb vahest üksikuid mõtlema meie veekogude tühjusele.

Oleme harjunud mõõtma jõevähi väärtust toidulaual ja tahame vägisi riputada vähi turjale dollaritega hinnalipiku. Mõttes korrutame lipikul oleva eksemplaride arvuga – kui neid on juhtumisi suurem kogus – ja püüdja silmis välgatab juba läikiva auto poritiib või proosalisemal korral Saaremaa “kauamängiva” viinapudeli ahistav valgus.

Ometi ei ole mõistlik mõõta jõevähi väärtust üksnes toidulaual, vaid eelkõige veekogus, kus tema osa ökosüsteemi toimimises on määratult suurem kui meie saama- ja söömahimu rahuldades. Viimast jõuab ta teha ka siis, ja palju tõhusamalt, kui on veekogus oma töö teinud.

Jõevähk on veeökosüsteemide tasakaalustaja: tema kadudes väheneb veekogude liigirikkus ja halveneb bioproduktsiooni kvaliteet. Ent pidades silmas asjaolu, et jõevähk on kadunud või kadumas suures osas tema kunagisest areaalist, vajab ta esmajoones kaitset kui ohustatud liik.

Vaadakem siis pisut üksikasjalisemalt selle liigi olemusse.

Jõevähk on ainus kohalik vähiliik kogu Baltikumis, aga Leedus ja Lätis on tema kõrval levinud veel Euroopa päritolu kitsasõraline vähk ning Põhja-Ameerikast toodud signaal- ja ogapõskne vähk. Kaks viimati nimetatud liiki on oma levilat inimese kaasabil kogu Euroopas tugevasti laiendanud, tõrjudes välja selle alal elanud põlised vähiliigid. Euroopasse on introdutseeritud vähemalt seitse võõrliiki, kellest kuus pärineb Põhja-Ameerikast [1, 13].

Kõikjal Euroopas ohustavad kohalikke vähiliike vähikatk, reostus, elukeskkonna häving ja võõrliikide sissetalumine. Seetõttu pööratakse järjest suuremat tähelepanu vähkide kasvatamisele ja nende looduslike populatsioonide taastamisele.


Koorikuga mageveeloomake. Jõevähk (Astacus astacus), Eestis tuntud ka kui väärisvähk või laiasõraline vähk, on mageveeselgrootu, keda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud kitiinkoorik. See on loomakese välisskelett, millele kinnituvad lihased. Vähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha ehk lakk on painduv ja lõpeb sabauimega.

Kasvades peab vähk pidevalt vahetama koorikut. Kestamise ajal vana koorik pehmeneb, sest seal sisalduv lubi salvestatakse maos asuvatesse vähikividesse – kahte gastroliiti. Uus koorik on algul nahkne ja pehme, kuid kõveneb üsna kiiresti. Sellele aitab kaasa vähikividesse talletatud kaltsium, pealegi sööb vähk pärast koorumist ära ligi kolmandiku, sageli isegi poole oma vanast koorikust. Koorikujäänused veekogu kaldavöötmes on andnud omal ajal põhjust süüdistada ondatrat vähkide söömises.

Vähikivides sisalduv kaltsium läheb kõigepealt suuosade kõvendamiseks, kestamise järel vajab loom lisakaltsiumi keskkonnast. Mida suurem on vee kaltsiumisisaldus, seda kiiremini kõveneb koorik. Seepärast sobivad vähile lubjarikkad veed. Eestis on enamik veekogudest küllaldase lubjasisaldusega, erandiks on vaid rabavesi.

Jõevähil on viis paari jalgu, neist neli tagumist paari on käimajalad ja esimene tunduvalt suurem kujunenud sõrgadeks. Kesta vahetuse aegu kiireneb vähil ka ära rebitud jäsemete taastumine. Võime kaotatut ennistada on vähile oluline kaitsekohastumus, sest jäsemete vigastused või neist ilma jäämine on liigisisese konkurentsi ja kannibalismi oludes üsna tavaline. Et elu päästa, on vahel otstarbekas loovutada jäse või sõrg kiskjale. Nende taastumine võtab aastaid, nii et uus sõrg või jäse on kaua silmanähtavalt väiksem. Ajapikku hakkab see üha enam sarnanema normaalsega.

Vähkide värvus võib olla pärilik, ent sageli oleneb see keskkonnast, näiteks toidu koostisest ja põhja värvusest: liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad.

Isaseid ja emaseid vähke saab eristada sugujalgade järgi isastel: need asuvad looma kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal. Emastel sugujalgu pole. Isastel on sõrad suuremad, emastel lakk pikem, lamedam ja laiem.

Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt. Seetõttu ei saagi vähk elada pehme põhjaga veekogudes – loomad vajuksid seal mutta. Kuni lõpused püsivad niiskena, saavad vähid liikuda ka kuival maal: sobivas niiskuses ja jaheduses püsivad vähid kuival elusana mitu nädalat.


Vähk on kõigesööja. Noortel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus, seetõttu hakkavad nad üha enam jahtima loomset toitu [3].

Äsja marjast koorunud vähipojad toituvad rebutagavarast, süües ära ka koorunud marjaterade kesta ja köidikute jäänused. Nädalavanuselt hakkavad nad juba sööma vetikaid, seenehüüfe ja samblaid. Esimese kestamise eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi.

Taimne toit on ülekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vähid otsivad eelkõige pehmemat toitu – veesamblaid ja poolkõdunenud taimi –, siis vanemaks saades hakatakse rohkem lugu pidama vees kasvavatest õistaimedest, eeskätt tarnadest ja kalmusest. Mida vanem vähk, seda enam otsib ta loomset toitu.

Kestamise aegu uueneb ka maoepiteel, seetõttu toitumine ajutiselt katkeb. See-eest söövad vähid palju enne kestamist ja pärast seda, pehme ja poolpehme kooriku ajal. Vajalik toiduhulk oleneb selle energiasisaldusest ning vee temperatuurist ja looma üldisest aktiivsusest. Talvel vähid peaaegu ei söö. Kevadel, kui vesi soojeneb üle 8–10 kraadi, hakkavad nad hoolega süüa otsima. Sel perioodil toituvad tublisti ka marjaga emased, kelle toitumisaktiivsus kahaneb tugevasti marja koorumise eel. Taas hakkavad emasvähid isukalt sööma pärast vastsete lahkumist laka alt.


Vähk kasvab pidevalt kestast välja. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes siis, kui veetemperatuur on üle kaheksa kraadi, seetõttu ei sobi neile väga külmad allikalised veekogud.

Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Iga kestamisega suureneb vähipoegade pikkus 10–20% ja kaal 40%.

Esimesel suvel vahetavad väikesed vähid koorikut 11 ööpäeva tagant, loomakeste kasvades kestamiste vahe pikeneb. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madala või liiga kõrge temperatuuri korral ning liiga suure asustustiheduse puhul [5]. Esimesel eluaastal kooruvad vähid neli kuni seitse korda, teisel kaks kuni neli, kolmandal kaks kuni kolm ja neljandal kaks korda. Täiskasvanud isendid kooruvad aastas korra, heades oludes kaks korda, vanemad vähid aga üle aasta [3, 5].

Sügiseks kasvavad samasuvised vähipojad umbes 2,5 cm pikkuseks. Teisel ja kolmandal suvel on kasv eriti kiire: teiseks sügiseks on nad nelja, kolmandaks juba seitsme sentimeetri pikkused. Siis kasv aeglustub, nii et neljandal sügisel on noor vähk kaheksa kuni üheksa sentimeetrit pikk. Siis, suguküpsuse saabudes aeglustub kasv veelgi, eriti emastel, sest palju energiat kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Pealegi, nagu juba öeldud, söövad marjaga emased vähe. Isased kasvavad suguküpselt kiiremini kui emased: see on oluline nii edukaks sigimiseks kui ka ellujäämiseks.

Väga tihedalt asustatud piirkondades kasvavad vähid aeglasemalt, see tuleneb ilmselt suuremast liigisisesest konkurentsist ja toidunappusest.


Jõevähk peab pulmi sügisel. Isased jõevähid saavad suguküpseks kolmandal, emased neljandal eluaastal. Suguküpsed isased osalevad sigimises igal aastal, emased aga jätavad osa aastaid vahele [3]. Seda, kas vähk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lõpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad, mis on spermat täis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ära risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest laka alapoolel. Näärmete eritise abil kinnituvad munad ema sabajalgade külge.

Vähid paarituvad sügisel septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla kümne kraadi. Pulmaaeg kestab jõevähil kokku umbes kolm nädalat (vt. skeemi). Sperma kinnitub suure kogumikuna – nn. spermatofooridena – emase pearindmiku alla, munajuhade lähedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist.


Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni (andmed Luguse jõest 2002. aastal), jäädes tavaliselt vahemikku 150–350 (autori seni avaldamata andmed).

Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 50–70% marjateradest.

Emane jõevähk koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad kuni kevadeni.


Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpäeva (päevade arv korrutatud vee temperatuuriga). Seejärel algab muna arengus talvine seisakuperiood – diapaus. Kevadel veetemperatuuri tõustes algab kiire areng, mis lõpeb muna koorumisega [6].

Muna arengu esimesel etapil kujuneb blastoderm. Sel ajal on muna väga tundlik mehhaaniliste ja ka keemiliste mõjutuste suhtes (nüüd ei tohiks vähki transportida ega desinfitseerida). Sel ajal on ka oluline, et vee temperatuur ei langeks liiga madalale: vähk muneb enamasti 3,7–6,5-kraadises vees [4, 6], muna areneb normaalselt pisut üle kolmekraadises vees. Kui vee temperatuur langeb kiiresti alla kolme kraadi, pidurdub areng ja muna võib hukkuda teiste keskkonnamõjude tõttu.

Pärast blastodermi väljakujunemist on muna vastupidav ja talub ka madalat temperatuuri. Muna arengu alguses ja ka lõpus, kui areng taas kiireneb, on see tundlik hapnikuvajaku suhtes.

Vastsed kooruvad meie veekogudes olenevalt vee temperatuurist enamasti juuni lõpul või juuli algul. Külma kevadsuve korral võib leida marjaga emavähke veel juuli lõpul.

Pärast koorumist püsivad vastsed mõnda aega ema laka all. Seal on nad kaitstud rohkete vaenlaste eest. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Pärast esimest kestamist (umbes 7–10 ööpäeva vanuselt) sarnanevad vähipojad väliselt oma vanematega. Pärast teist koorumist alustavad nad iseseisvat elu, otsides varju põhjasubstraadi alt ja vahelt.

Jõevähi aastaringi mõjutab meie laiuskraadil suuresti ilmastik. Olulisim on veetemperatuuri muutus aasta-ajati ja sellega seonduv hüdroloogilise reþiimi eripära. Loomulikult määravad jõevähi elu- ja sigimistsükli kujunemist ka paljud teised keskkonnategurid. Soodsate elutingimuste korral on noorte vähkide peamine probleem olelusvõitlus ellujäämise nimel ja toidukonkurents.

Pärast poegade lahkumist laka alt vahetab emasvähk tavaliselt kooriku ja hakkab rohkesti sööma. Kui veekogu on toidurikas ja muudki elutingimused soodsad, võib ta taas pulmi pidada juba samal sügisel. Halbade olude korral jäetakse üks aasta sigimises vahele.


Vähile ei sobi iga veekogu. Jõevähk eelistab elupaigana kõva põhjaga ojasid, jõgesid ja järvi, kus leidub varjepaiku ning ka vesi on hea: vähk vajab puhast, hapnikurikast vett, mis sisaldab keskmisel määral lupja. Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega üle 25 kraadi.

Vähk on väga tundlik reostuse ja keskkonna füüsikaliste muutuste suhtes. Eriti pelgab ta huumus- ja konservantaineid, halvasti mõjuvad ka suured settekogused. Väga kardetavad on peened orgaanilised setted, mis muudavad veekogu põhja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku.

Pool sajandit tagasi tehtud uuringute [3] põhjal sobisid jõevähile ligikaudu 90% meie jõgedest ja 50% järvedest. See arvamus tugines elukeskkonna ja vee kvaliteedi hinnangule. Tänapäeval sobivad jõevähile elamiseks vaid 15% jõgedest ja 30% järvedest [11]. See viitab veekogude seisundi järsule halvenemisele viimasel poolsajandil.


Päriskodu Euroopas. Jõevähi ajalooline looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni ja Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi ka Briti saartele, Portugali ja Marokosse, kus teda varem polnud. Vähikasvandusi on rajatud Norras, Rootsis, Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaal [1, 9, 13] jm. Vähikasvatus on hoogustumas ka meil ja teistes Balti riikides.

Jõevähi üsna tagasihoidlik viljakus ning tundlikkus keskkonnatingimuste ja haiguste suhtes teevad ta kergesti haavatavaks. Seepärast on looduslikud vähivarud vähenenud kogu levila ulatuses. Jõevähi kadumisele paljudes piirkondades on kaasa aidanud ka võõrliikide sissetoomine.

Eestis on paremini säilinud jõevähi asurkonnad Saaremaal ja üksikutes Lõuna-Eesti järvedes. Teistes piirkondades on vähi levikuala kahanenud ja varude seisund halb. Et jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike Eesti veekogudesse tuua.


Oluline lüli veekogu aineringes. Jõevähk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest tema töötab ümber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku kärpides ja piirates hoiab ta veekogusid kinni kasvamast ning loob soodsamad tingimused planktoni arenguks, seega ka eeldused kalamaimude ja paljude teiste veeorganismide eluks. Jõevähki ennast söövad paljud röövtoidulised veeloomad. Ta on vajalik forellile ja teiste lõheliste noorjärkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda söövad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad: saarmas, naarits, tuhkur, mink ja vesimutt.

Jõevähi elujõuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust.


Hinnatud toiduliik. Jõevähki ihaldab oma toidulauale ka inimene. Suure taastumisvõime tõttu ja veekogude oskusliku majandamise korral võiksid selle liigi varud looduslikes asurkondades olla sedavõrd suured, et annaksid arvestatavat tulu. Elujõuline vähiasurkond on üks meie siseveekogude majandusliku potentsiaali suurendamise võimalusi. Edendada tasub ka vähikasvatust.


Jõevähk on ohustatud ja vajab kaitset. Palju jõevähi asurkondi on hävinud suurelt alalt tema endises levilas inimtegevuse (eeskätt maaparanduse ja veereostuse) ning vähihaiguste tagajärjel, ent oma osa on ka võõrliikide sissetoomisel ja levikul paljudes maades. Seepärast lasub riikidel, kus ta veel looduses elab, rahvusvaheline kohustus seda liiki kaitsta. Eriti hoolega peavad seda tegema Eesti ja Norra, kus võõrliike seni pole.

Jõevähk kuulub Berni konventsiooni III ja EL loodusdirektiivi V lisasse, EL loodusdirektiivi rahvusvahelise tähtsusega liikide ja Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase raamatu ohualdiste liikide hulka.

Kõigepealt vajame ajakohast tegevuskava, mis eeldab jõevähi loodusliku varu arvestust ning saab aluseks kaitse korraldamisel kohalike asurkondade kaupa. Seejuures ei tohi unustada ka kunagisi veekogusid, kust vähk on eri põhjustel hävinud.

Mida ja millises järjekorras siis ette võtta?


Hoiduda võõrliikidest. Et jõevähk on paljudest Eesti veekogudest hävinud, tahetakse asustada neisse võõrliike, esmajoones signaalvähki (Pacifastacus leniusculus) ja kitsasõralist vähki (Astacus leptodactylus). Kontrollimata andmeil ongi mõlemat juba Eestisse toodud, kuid seni ei ole märke nende looduslike asurkondade tekkest. Ent peame olema valvsad, sest meie naaberaladel on need kaks võõrliiki juba levinud: varem või hiljem võivad nad hakata risustama meie seni puhtana püsinud jõevähi asurkonda. Et võõrvähid võivad saada kohalikule liigile hukatuslikuks, kinnitavad sellekohased uuringud meie naabermaades.

Suurimat ohtu kujutab lähikonnas (Pihkva oblastis, Lätis ja Leedus) leviv kitsasõraline vähk, kes on vähem nõudlik elupaiga suhtes: ta asustab nii madalaid kui ka sügavaid järvi, jõgesid ja ojasid, lepib erisuguse põhjasubstraadiga ning varjepaiga olemasolu ei ole talle nii oluline nagu jõevähile. Ta on vähem tundlik reostuse suhtes, tema temperatuuritaluvus on samuti laiem. Pealegi võib kitsasõraline vähk elada ka riimvees [2]. Tulenevalt kitsasõralise vähi laiemast ökoniðist, on ta konkurentsivõimelisem, nii et tõrjub jõevähi enamasti välja. Samas on tulnukas söögivähina ja kaubanduslikust seisukohast viletsam.

Võõra päritoluga vähiliike võidakse tuua elusalt üle piiri kaubavähina (seda õigusaktid praegu ei keela) ja siiski mõnda veekogusse lahti lasta. Et tolliametnikud ei suuda vähiliike kindlalt eristada, oleks otstarbekas keelata esialgu igasuguste elusate vähkide sissevedu. Samas on väga oluline, et nii ametnikud kui ka loodushuvilised (eriti piiriäärsete alade elanikud!) oskaksid ohtlikke tulnukaid meie oma kodusest jõevähist eritada.

Me ei saa mingil juhul lubada võõrliikide kasvatamist meie vähikasvandustes, sest sealt võivad nad sattuda looduslikesse veekogudesse.

Muretsema paneb asjaolu, et kitsasõraline vähk võib Lätist ja Pihkva oblastist meile ka ise sisse rännata. Teda on väga raske tõkestada, sest me ei tea tema täpset levikut naaberaladel. Igal juhul peaksime hoidma silma peal piiriäärsetel veekogudel Põlva, Võru ja Valga maakonnas.


Piirata ja suunata maaparandust. Vooluveekogude süvendamine, laialdase kraavivõrgustiku ning drenaaþisüsteemide rajamine muudavad tugevalt veekogude reþiimi, kahandavad varjevõimalusi, suurendavad saastekoormust ja vähendavad veekogu isepuhastusvõimet, mis kõik kokku halvendavad oluliselt jõevähi elutingimusi. Kõige selle tagajärjel on suur osa meie veekogudest muutunud jõevähile elupaigana kõlbmatuks. Selle liigi kui ühe olulise veeökosüsteemi lüli väljalangemine kiirendab veeökosüsteemi allakäiku veelgi. Seetõttu on jõevähk hävinud laialdastelt aladelt, kus ta varem end hästi tundis.

Veel 1998. aastal registreeriti jõevähi olemasolu 414 veekogus [12], kuid 2003. aastaks oli see arv kahanenud 303-le (Jaanus Tuusti avaldamata andmed). Praeguseks on vähivarud veelgi kahanenud 2002.–2003. aasta põua tõttu. Põua mõju kulmineerus eelkõige väiksematel veekogudel, mille valgala oli suures ulatuses kraavitatud.

Et päästa, mis päästa annab, peame kõikvõimalikul viisil kaitsma vähiveekogusid ja nende valgala. Eelkõige tähendab see piiranguid maaparandusele või väga rangeid nõudeid tagamaks vee kvaliteeti ja hoidmaks vee-elustikule sobivaid hüdroloogilisi tingimusi. Palju veekogusid on muutunud jõevähile sobimatuks just ökoloogiliselt kaalutlemata lahenduste tõttu aastakümneid tagasi tehtud maaparandustöödel.

Tegelikult on võimalik hüdrotehniliste tööde abil koos veekogu eriilmelisuse suurendamise ja varjevõimaluste loomisega muuta vähile elamiskõlblikuks isegi kuivendussüsteemide peakraavid ja kanalid. Vee-elustiku vajadusi tuleks edaspidi arvestada veemajanduskavade koostamisel, neile tuleb mõelda nii veekogude renoveerimisel kui ka maaparandusprojektide koostamisel.

Maaparanduse kahjulik mõju veekogudele on paljudes Eesti piirkondades viimastel kümnenditel vähenenud ja vee-elustik ning vee kvaliteet taastumas. Niisiis on õige aeg taastada ka jõevähi asurkond elamiseks sobivates veekogudes.


Haigused ja parasiidid. Jõevähi käekäiku mõjutavad tugevalt haigused ja parasiidid ning vähist toituvad liigid. Ehkki andmed vähi vaenlaste kohta on meil lünklikud, võib väita, et suures osas oma endisest levilast on jõevähk hävinud vähikatku tagajärjel. Seda põhjustab Ameerikast sisse toodud vetikseen (Aphanomyces astaci), kelle levikule on tublisti kaasa aidanud lähinaabrusesse sisse talutud signaalvähk. Nimetatud liik on vähikatku suhtes jõevähist vastupidavam ning kujunenud seetõttu haiguse kandjaks ja looduslikuks hoidlaks.

Omaalgatuslike levitamiskatsetega on teadmata toodud Eestisse peale vähikatku tekitaja ka varem meil tundmata valgesaba- ehk portselantõbi. Portselanhaiguse tekitaja (Thelohania contejeani) on üherakuline amööbjas eosloom, kes parasiteerib vähi lihaskoes [7]. Iseloomulik tunnus on valge lakaalune, veest välja võetult surevad haiged loomad mõne tunni jooksul.

Nakkus võib edasi kanduda kannibalismi kaudu: kui vähid söövad haigeid liigikaaslasi. Nakatumine võib toimuda ka spoore neelates: kahjustuvad siseelundid ja lihaskude. Haiged vähid ei ole ka inimesele söögiks kõlblikud, sest kõik lihaskiud on täis parasiidi spoore, kuid nad pole ohtlikud.

Eestis ei ole selle parasiidi levikut otseselt uuritud, kuid kontrollpüügil on portselanhaigust märgatud paljudes veekogudes, kus nakatunud isendeid on ühest kuni kolme protsendini. Hiiumaal Luguse jões, taimestikurikkas kohas täheldasin 2001. aastal haigestunud isendeid kuni 12%. Parasiit põhjustab sigimatust ja lõpuks ka peremehe surma. Looduses piirab see haigus populatsiooni asustustihedust, kuid vähikasvatustes võib see muutuda tõeliseks nuhtluseks.

Haigeid vähke ei tohi heita vette tagasi ega asustada teise veekogusse. Haiguse levik on pöördvõrdelises sõltuvuses püügi intensiivsusega, seega tuleks nakatunud asurkonnas püüda rohkem loomi välja.

Laiemalt on tuntud vähi lapihaigus, mida põhjustavad parasiitseened [3]. Seenest nakatunud vähi kehaosadele tekib mitmesuguse kujuga mustjaspruune või musti, sageli punaka äärega, põletushaavu meenutavaid laike läbimõõduga kuni 20 mm. Mõnikord tekib musta laigu keskel vähi koorikusse auk. Haiguskolded muutuvad hästi nähtavaks pärast vähkide keetmist. Selle haiguse tagajärjel kahaneb eelkõige jõevähi kaubanduslik väärtus.

Lapihaiguse tõttu kaotatud jäsemed ei taastu ja emastel väheneb viljakus. Juhul kui lapihaigus on veekogus laialt levinud, võib see jõevähi arvukust vähendada ja hoida seda soodsatest toitumis- ja elutingimustest hoolimata madalal tasemel. Lapihaiguse tõttu sureb palju vähke eelkõige talvekuudel [3].

Eestis on lapihaigus levinud paljudes veekogudes. Pikka aega polnud seda Saaremaal, ent 1994. aastal tehtud seirepüükides osutusid haiguskandjateks kuni 23% Kuke peakraavi jõevähkidest (Jaanus Tuusti avaldamata andmed).

Senini teadaolev haigusetõrje seisneb püünistesse sattunud haigete vähkide hävitamises, ennetava abinõuna soovitatakse püügivahendid desinfitseerida ja rangelt kontrollida ümberasustatavaid vähke. Haigust aitab piirata ka intensiivne vähipüük tugevalt nakatunud piirkondades, et vähendada asustustihedust.

Vähihaigustest on meil vähem tuntud psorospermium, mille tekitajat (Psorospermium haeckeli) on leitud kõigist Euroopa magevee vähkidest. Parasiit vähendab looduslike populatsioonide taastootmisvõimet [8]. Üldjuhul on parasiidi tekitatud otsest kahju raske määrata, sest vähkidel puuduvad välised nähtavad muutused. Seda haigust ei saagi välivaatlustel kindlaks teha.

Jõevähkidel on leitud parasiteerimas rohkesti väheharjasusse perekonnast Branchiobdella, neid nimetatakse ka vähikaanideks. Et vähikaanid arenevad vähi koorikule või tema lõpustele kinnitunult, siis võib neid leida siin mitmes arengustaadiumis. Eestis on leitud jõevähil kolme liiki vähikaane: Branchiobdella astaci, B. pentodonta ja B. parasita. Neist kõige ohtlikum on

esimene, kes parasiteerib vähi lõpustel. Kui neid on väga palju, siis põhjustavad nad lõpuste kärbumise ja ulatusliku kahjustuse korral ka vähi surma. See parasiit on vähiasurkonda tugevasti kahjustanud Ärma jões. Tema levikuala Eestis on täpsustamata ja tekitatava kahju ulatus ebaselge.

Haigeid vähke ei tohi mingil juhul ümber asustada. Parasiitidest võib lahti saada nakatunud vähke keemiliselt töödeldes, kuid mitte alati: vähikaani munad ei eraldu lõpustelt, seega võime koos vähkidega levitada ka nende parasiite. Väga oluline on veterinaarne järelevalve vähikasvandustes, eeskätt seal, kus kasvatatakse asustusmaterjali.

Erilist tähelepanu vajab jõevähi asurkond Saaremaal: see on unikaalne vähikatkust vabana püsinud piirkond kogu Euroopa ulatuses. Tõkestamaks vähihaiguste levikut ei saa pidada õigeks tuua siia (isegi mitte kasvandustesse) elusaid jõevähke mandrilt.


Ohjata ja suunata vähipüüki. Viimasel ajal pole just palju neid, kel õnne vähki maitsta, sest selle väärtusliku toiduliigi varu on madalseisus. Veel pool sajandit tagasi ei olnud vajadust vähipüüki piirata, sest veeökosüsteemid olid heas seisundis ja jõevähi taastumispotentsiaal väga suur. See võimaldas püüda vähki isegi ekspordiks. Praegu on vähile minna soovijaid tunduvalt rohkem, kui varud seda lubavad. Kunagisi võimalusi ei saa tagasi enne, kui oleme suutnud taastada jõevähi asurkonnad selle liigi eluks sobivatel veekogudel.

Nüüdseks on säilinud elujõulised vähiasurkonnad vaid üksikutel veekogudel. Pidades silmas väga suurt vähipüügihuvi, on tekkinud oht, et neile asurkondadele tehakse liiga. Paljudel vähiveekogudel harrastatakse röövpüüki, seda soodustab vähkide kokkuost, võimalus püütud vähid kiiresti maha müüa. Praegused õigusaktid ei piira jõevähiga kauplemist. Tegelikult oleks õigem määrata igal aastal igale veekogule püügilimiit, mis tugineb seirele ja kontrollpüügi andmetele. Palju abi oleks ka tõepoolest toimivast püügikorralduse- ja kontrollisüsteemist.

Vähendamaks survet looduslikele varudele on otstarbekas sobivates piirkondades arendada vähikasvatust. Ent seegi ei või toimuda kontrollimatult: võimalike haiguskollete tekkimise ja vee kvaliteedi muutumise tõttu on vähikasvatusel oluline keskkonnamõju, mida tuleb kaaluda jõevähi looduslikele varudele mõeldes.

Samas võin vähipüügihuviliste rõõmuks öelda, et tugeva vähiasurkonna puhul on vähipüügil ka oma positiivne külg: mõõdukas, oskuslikult reguleeritud püük aitab vältida üleasustust, hoides nõnda ära vähkide rohket suremist haiguste tõttu.


Seire: et jõevähki tulemuslikult kaitsta, vajame usaldusväärseid andmeid. Peale eespool käsitletud ohutegurite mõjutab meie vähivarusid veel igasugune veereostus, sellest tulenev eutrofeerumine ja orgaaniliste setete kuhjumine, mis omakorda panevad veekogu kinni kasvama. Väga valusalt on jõevähki mõjutanud viimased põuasuved: Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal kuivas osa vähielupaiku koos sealsete asukatega.

Et leida probleemidele lahendused, peame üsna põhjalikult tundma selle liigi levikut, olukorda ja elupaikade seisundit kogu riigis. See eeldab aga asurkonnas toimuvate muutuste pidevat jälgimist ja looduslike varude täpset arvestust.

Jõevähi seiret alustati kümme aastat tagasi, kuid rahapuudusel on see töö olnud seni lünklik ega anna usaldusväärset alust seada vähi kaitse ja varude kasutamine kindlale alusele.

Seire peab sisaldama järgmist: vaatlusandmete kogumine, töötlus ja lahtimõtestamine, soovitused varude kasutamiseks, taastamiseks ja kaitsekorraldusmeetmeteks.

Jõevähi kaitse algab tema elupaikade kaitsest: oluline on jälgida kogu valglat, sest veestik moodustub veekogu ülemjooksu piirkonnas. Peame saama ülevaate jõevähile sobivate veekogude tegelikust olukorrast. See tähendab olulisemate vähiveekogude uurimist ja hindamist jõevähi elupaigana. Erilist tähelepanu vajavad muidugi need veekogud, kus jõevähk on varem elanud, kuid haiguste või inimtegevuse tagajärjel hävinud. Nende kõrval peame aga kriitiliselt üle vaatama ka tehisveekogud, karjäärid ja paisjärved: neiski võib luua eluvõimalused jõevähile.


Kuidas jõevähi asurkonda ja püügivaru taastada? Paljudes maakondades on omal algatusel asustatud jõevähki neisse veekogudesse, kus ta varem on elanud. Paraku on palju katseid ebaõnnestunud, sest tegijail ei olnud teavet veekogu seisundi kohta ning sageli on kasutatud sobimatut asustusmaterjali.

Jõevähi ümberasustamist on proovinud ka eraisikud, kahjuks ilma mingi plaanita. Sageli ei mäletata isegi, kust vähid toodi. Seetõttu pole meil õiget ülevaadet jõevähi ümberasustamisest eri maakondades ega selle tulemuslikkusest. Kontrollimatu tegevus võib kujuneda raharaiskamiseks, pealegi võidakse teadmatusest teha kohalikule vähiasurkonnale kasu asemel hoopis kahju.

Jõevähi asurkondade taastamine algab veekogu uurimisest: kas antud veekogu, mis kunagi võis olla vähirikas, sobib jõevähile ka oma praeguses seisus. Veel oleks hea teada, millistel põhjustel on vähk sealt kadunud. Mõnel juhul saaks ehk hüdroloogilisi tingimusi parandades muuta veekogu taas vähile sobivaks.

Asustusmaterjal peab olema haiguse- ning parasiidivaba. Seetõttu võib vähki tuua ainult nendest kasvandustest või sellel eesmärgil kasutusel olevatest looduslikest ja poollooduslikest veekogudest, mille asurkond on veterinaarse järelevalve all: igal aastal (juulis) tunnustatakse nende kõlblikkust asustusmaterjali allikana.

Paljudel juhtudel piisab jõevähi tagasitoomiseks tema kunagistele asustusaladele vaid elupaikade taastamisest (korrastamisest).


Elupaikade taastamine. Nagu juba öeldud, on jõevähile sobivate veekogude arv ja vähimajanduslik potentsiaal tugevasti kahanenud esmajoones inimtegevuse tagajärjel. Sobivaid veekogusid oleks tunduvalt rohkem, kui järgiksime elementaarseid veekaitse nõudeid ja püüaksime pisutki parandada veekogude ökoloogilisi tingimusi. Suur osa endistest vähiveekogudest on muutunud jõevähile kõlbmatuks vaid mõne keskkonnateguri nihke tõttu: näiteks hapnikuvajak talvel või vastu kevadet, setete kuhjumine ja selle lagunemisel eralduvate gaaside ja lämmastikuühendite

kahjulik mõju, vee pH ja kaltsiumisisalduse vähenemine või vooluveekogude ajutine kuivamine, nende madal veetase, mille tõttu talvel vähiurud külmuvad ja loomad hukkuvad. Süvendustööde tagajärjel on voolusäng muutunud ühetüübiliseks, allavoolu uhutud setted matavad kinni põhjasubstraadi ja seal olevad varjed, mis on ka vähiasurkonna hääbumise üks peamisi põhjusi.

Et taastada jõevähile sobivad elutingimused vaesunud veeökosüsteemis, on soovitatav luua talle varjeid ja paigaldada koredat põhjasubstraati, rajada kaldapuistuid ja reguleerida taimekooslusi, taastada limustefauna ja tõrjuda vee elustikus jõevähki häirivaid liike.

See soovitus on paraku nii ulatuslik ja paljuski mõistatuslik, et jääb lugejale kindlasti segaseks. Aga veeökosüsteemi ja selle elustiku mis tahes liigi või liikide rühma eksisteerimine ei olene paraku ühest või kahest näiliselt olulisest parameetrist: see on süsteem, kus vastastikuses toimes realiseeruvad eluks vajalikud tingimused. Karbid veekogus tagavad vee puhtuse, nemad sõltuvad otseselt kalastikust (kalade lõpustel arenevad nende vastsed). Kalad vajavad puhast vett ja toitu, mille hulka kuuluvad ka vähimaimud. Kalad on omakorda toiduks jõevähile ja paljudele teistele loomadele.

Inimene ehk arvab teadvat, kuidas reguleerida looduses toimuvaid protsesse, kuid paraku õnnestub meil tabada vaid mõningaid olulisi seoseid. Seetõttu peaksime vähem sekkuma selle arengusse. Pigem peaksime püüdma suurendada looduslikku mitmekesisust ja sealse süsteemi iseregulatsioonivõimet.

Vaadelgem jõevähki tema elukeskkonnas, tundkem rõõmu puhtusest ja rikkusest, mis käib kaasas selle liigiga, osakem hinnata selle liigi tegelikku väärtust nii vees kui ka toidulaual.



1. Holdich, D. M.; Lowery, R. S. (eds.) 1988. Freshwater crayfish: biology, management and exploitation. Croom Helm, London.

2. Holdich, D. M. et al. 1997. Saliniti adaptions of crayfish in British waters with particular reference to Austropotamobius pallipes, Astacus leptodactylus and Pacifastacus lenisculus. – Eustarine, Coastal and Shelf Science 44: 147–254.

3. Järvekülg, Arvi 1958. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus. Tartu.

4. Фeдотов, B. P. 1993. Paзведение paкoв. Caнкт-Пeтeрбург.

5. Mannonen, Ari; Paaver, Tiit 2001. Vähk ja vähikasvatus. Vähikasvatuse seminar. Jäneda, 15–16. märts. Õppematerjali käsikiri EPMÜ-s.

6. Maжилис, A. A. 1979. Эмбриональное paзвитие широкопалого paкa. – Биология peчных paкoв водоемов Литвы. Moсkвa: 29–40.

7. Sumari, O.; Westman, K. 1969. The crayfich parasite Thelochania contejeani Henneguy (Sporozoa, Microsporidae) found in Finland. – Ann. Zool. Fennici 7: 193–194.

8. Söderhäll, K. 1988: Fungal parasites and other diseases on fresheater crayfish. – Julkaisussa: Raputalous 2000. – Keskisuomen kalastuspiirin kalastustoimiston tiedotus 5: 24–46.

9. Taugbol, T.; Skurdal, J. 1998. Crayfish situation in Norway. – Taugbol, T. (ed.). Report from the Nordic-Baltic workshop on crayfish research and management. Sagadi, Estonia May 24–27. 1998. Eastern Norway Research Institute and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept.: 55–64.

10. Tuusti, Jaanus 1998. Crayfish situation in Estonia. – Taugbel, T. (ed.). Report from the Nordic-Baltic workshop on crayfish research and management. Sagadi, Estonia May 24–27. 1998. Eastern Norway Research Institute and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept.: 19–23.

11. Tuusti, Jaanus et al 1993. Situation of the noble crayfish (Astacus astacus L.) stocks in Estonia. – Freshwater Crayfish 9: 163–169.

12. Tuusti, Jaanus et al. 1998. Freshwater Crayfish in Estonia. I: Action plan for crayfish management. II: Crayfish status report. Sagadi, Estonia; Eastern Norway Research Institute, Lillehammer, Norway and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept., Estonia, Tallinn.

13. Westman, K. et al. 1990. Status of crayfish stocks, fisheries, diseases and culture in Europe. Finnish Game and Fisheries Research Institute, Report 3, Helsinki, Finland.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012