2004/08



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/08
Jevhk elab vees ja meie sdames, aga sureb meie tegudest

Kogu maailmas elab le 500 liigi mageveevhke, Euroopa looduslikes veekogudes on kohalikke liike viis, Phja-Euroopas kolm ja Eesti looduslikes veekogudes vaid ks jevhk.

Vanemate inimeste mlestused meie veekogude vhirikkusest on lausa muinasjutuliselt uskumatud: jevhki toodi sgiks vanni, pesukausi vi kotiga. Neid pti nataga ja ksitsi, polnud mingeid piiranguid. Vanarahva uskumuse kohaselt ei tohtinud pda kuudel, mille nimes oli r-tht. Vhipk oli heinatde ja itside, ldse suviste looduses olemiste ks lahutamatu ja meeleolukas osa. Ndseks on kigest sellest vaid mlestus. Vanaisa-vanaema soe jutt ratab meis ehk veel vaid sdametunnistuse kribalad ning paneb vahest ksikuid mtlema meie veekogude thjusele.

Oleme harjunud mtma jevhi vrtust toidulaual ja tahame vgisi riputada vhi turjale dollaritega hinnalipiku. Mttes korrutame lipikul oleva eksemplaride arvuga kui neid on juhtumisi suurem kogus ja pdja silmis vlgatab juba likiva auto poritiib vi proosalisemal korral Saaremaa kauamngiva viinapudeli ahistav valgus.

Ometi ei ole mistlik mta jevhi vrtust ksnes toidulaual, vaid eelkige veekogus, kus tema osa kossteemi toimimises on mratult suurem kui meie saama- ja smahimu rahuldades. Viimast juab ta teha ka siis, ja palju thusamalt, kui on veekogus oma t teinud.

Jevhk on veekossteemide tasakaalustaja: tema kadudes vheneb veekogude liigirikkus ja halveneb bioproduktsiooni kvaliteet. Ent pidades silmas asjaolu, et jevhk on kadunud vi kadumas suures osas tema kunagisest areaalist, vajab ta esmajoones kaitset kui ohustatud liik.

Vaadakem siis pisut ksikasjalisemalt selle liigi olemusse.

Jevhk on ainus kohalik vhiliik kogu Baltikumis, aga Leedus ja Ltis on tema krval levinud veel Euroopa pritolu kitsasraline vhk ning Phja-Ameerikast toodud signaal- ja ogapskne vhk. Kaks viimati nimetatud liiki on oma levilat inimese kaasabil kogu Euroopas tugevasti laiendanud, trjudes vlja selle alal elanud plised vhiliigid. Euroopasse on introdutseeritud vhemalt seitse vrliiki, kellest kuus prineb Phja-Ameerikast [1, 13].

Kikjal Euroopas ohustavad kohalikke vhiliike vhikatk, reostus, elukeskkonna hving ja vrliikide sissetalumine. Seetttu pratakse jrjest suuremat thelepanu vhkide kasvatamisele ja nende looduslike populatsioonide taastamisele.


Koorikuga mageveeloomake. Jevhk (Astacus astacus), Eestis tuntud ka kui vrisvhk vi laiasraline vhk, on mageveeselgrootu, keda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud kitiinkoorik. See on loomakese vlisskelett, millele kinnituvad lihased. Vhi keha koosneb 19 kokkukasvanud llist. Pea- ja rinnallid on hinenud pearindmikuks, mida katab hine seljakilp. Lliline tagakeha ehk lakk on painduv ja lpeb sabauimega.

Kasvades peab vhk pidevalt vahetama koorikut. Kestamise ajal vana koorik pehmeneb, sest seal sisalduv lubi salvestatakse maos asuvatesse vhikividesse kahte gastroliiti. Uus koorik on algul nahkne ja pehme, kuid kveneb sna kiiresti. Sellele aitab kaasa vhikividesse talletatud kaltsium, pealegi sb vhk prast koorumist ra ligi kolmandiku, sageli isegi poole oma vanast koorikust. Koorikujnused veekogu kaldavtmes on andnud omal ajal phjust sdistada ondatrat vhkide smises.

Vhikivides sisalduv kaltsium lheb kigepealt suuosade kvendamiseks, kestamise jrel vajab loom lisakaltsiumi keskkonnast. Mida suurem on vee kaltsiumisisaldus, seda kiiremini kveneb koorik. Seeprast sobivad vhile lubjarikkad veed. Eestis on enamik veekogudest kllaldase lubjasisaldusega, erandiks on vaid rabavesi.

Jevhil on viis paari jalgu, neist neli tagumist paari on kimajalad ja esimene tunduvalt suurem kujunenud srgadeks. Kesta vahetuse aegu kiireneb vhil ka ra rebitud jsemete taastumine. Vime kaotatut ennistada on vhile oluline kaitsekohastumus, sest jsemete vigastused vi neist ilma jmine on liigisisese konkurentsi ja kannibalismi oludes sna tavaline. Et elu psta, on vahel otstarbekas loovutada jse vi srg kiskjale. Nende taastumine vtab aastaid, nii et uus srg vi jse on kaua silmanhtavalt viksem. Ajapikku hakkab see ha enam sarnanema normaalsega.

Vhkide vrvus vib olla prilik, ent sageli oleneb see keskkonnast, niteks toidu koostisest ja phja vrvusest: liivase phjaga veekogus on vhid heledad, mudase phja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad.

Isaseid ja emaseid vhke saab eristada sugujalgade jrgi isastel: need asuvad looma khupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal. Emastel sugujalgu pole. Isastel on srad suuremad, emastel lakk pikem, lamedam ja laiem.

Vhid hingavad seljakilbi all asuvate lpuste abil, kuhu vrske vesi pseb pearindmiku alumise serva alt. Seetttu ei saagi vhk elada pehme phjaga veekogudes loomad vajuksid seal mutta. Kuni lpused psivad niiskena, saavad vhid liikuda ka kuival maal: sobivas niiskuses ja jaheduses psivad vhid kuival elusana mitu ndalat.


Vhk on kigesja. Noortel on lekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus, seetttu hakkavad nad ha enam jahtima loomset toitu [3].

sja marjast koorunud vhipojad toituvad rebutagavarast, ses ra ka koorunud marjaterade kesta ja kidikute jnused. Ndalavanuselt hakkavad nad juba sma vetikaid, seenehfe ja samblaid. Esimese kestamise eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Prast kestamist saavad noortest vhkidest taas philiselt taimtoidulised: kuni suve lpuni svad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkdunenud osi, rohevetikaid, seenehfe ja vhesel mral ka vikseid loomi.

Taimne toit on lekaalus kuni neljanda elusuveni, loomne toit katab sel ajal vaid neljandiku vajadustest. Kui nooremad vhid otsivad eelkige pehmemat toitu veesamblaid ja poolkdunenud taimi , siis vanemaks saades hakatakse rohkem lugu pidama vees kasvavatest istaimedest, eesktt tarnadest ja kalmusest. Mida vanem vhk, seda enam otsib ta loomset toitu.

Kestamise aegu uueneb ka maoepiteel, seetttu toitumine ajutiselt katkeb. See-eest svad vhid palju enne kestamist ja prast seda, pehme ja poolpehme kooriku ajal. Vajalik toiduhulk oleneb selle energiasisaldusest ning vee temperatuurist ja looma ldisest aktiivsusest. Talvel vhid peaaegu ei s. Kevadel, kui vesi soojeneb le 810 kraadi, hakkavad nad hoolega sa otsima. Sel perioodil toituvad tublisti ka marjaga emased, kelle toitumisaktiivsus kahaneb tugevasti marja koorumise eel. Taas hakkavad emasvhid isukalt sma prast vastsete lahkumist laka alt.


Vhk kasvab pidevalt kestast vlja. Sugukpsed vhid kasvavad ksnes siis, kui veetemperatuur on le kaheksa kraadi, seetttu ei sobi neile vga klmad allikalised veekogud.

Vhi keha pikkust mdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise vlisservani. Iga kestamisega suureneb vhipoegade pikkus 1020% ja kaal 40%.

Esimesel suvel vahetavad vikesed vhid koorikut 11 peva tagant, loomakeste kasvades kestamiste vahe pikeneb. Vhi kasvukiirus vheneb vananedes, samuti madala vi liiga krge temperatuuri korral ning liiga suure asustustiheduse puhul [5]. Esimesel eluaastal kooruvad vhid neli kuni seitse korda, teisel kaks kuni neli, kolmandal kaks kuni kolm ja neljandal kaks korda. Tiskasvanud isendid kooruvad aastas korra, heades oludes kaks korda, vanemad vhid aga le aasta [3, 5].

Sgiseks kasvavad samasuvised vhipojad umbes 2,5 cm pikkuseks. Teisel ja kolmandal suvel on kasv eriti kiire: teiseks sgiseks on nad nelja, kolmandaks juba seitsme sentimeetri pikkused. Siis kasv aeglustub, nii et neljandal sgisel on noor vhk kaheksa kuni heksa sentimeetrit pikk. Siis, sugukpsuse saabudes aeglustub kasv veelgi, eriti emastel, sest palju energiat kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Pealegi, nagu juba eldud, svad marjaga emased vhe. Isased kasvavad sugukpselt kiiremini kui emased: see on oluline nii edukaks sigimiseks kui ka ellujmiseks.

Vga tihedalt asustatud piirkondades kasvavad vhid aeglasemalt, see tuleneb ilmselt suuremast liigisisesest konkurentsist ja toidunappusest.


Jevhk peab pulmi sgisel. Isased jevhid saavad sugukpseks kolmandal, emased neljandal eluaastal. Sugukpsed isased osalevad sigimises igal aastal, emased aga jtavad osa aastaid vahele [3]. Seda, kas vhk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad, mis on spermat tis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ra risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanrmetest laka alapoolel. Nrmete eritise abil kinnituvad munad ema sabajalgade klge.

Vhid paarituvad sgisel septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla kmne kraadi. Pulmaaeg kestab jevhil kokku umbes kolm ndalat (vt. skeemi). Sperma kinnitub suure kogumikuna nn. spermatofooridena emase pearindmiku alla, munajuhade lhedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist.


Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vhem. Munemiseks arenenud marjaterade arv vib kndida 445-ni (andmed Luguse jest 2002. aastal), jdes tavaliselt vahemikku 150350 (autori seni avaldamata andmed).

Osa munetud marjast jb viljastamata ja irdub ning marjateri lheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni juab umbes 5070% marjateradest.

Emane jevhk koeb marjaterad keskmiselt poolteist ndalat prast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste klge, kuhu jvad kuni kevadeni.


Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpeva (pevade arv korrutatud vee temperatuuriga). Seejrel algab muna arengus talvine seisakuperiood diapaus. Kevadel veetemperatuuri tustes algab kiire areng, mis lpeb muna koorumisega [6].

Muna arengu esimesel etapil kujuneb blastoderm. Sel ajal on muna vga tundlik mehhaaniliste ja ka keemiliste mjutuste suhtes (nd ei tohiks vhki transportida ega desinfitseerida). Sel ajal on ka oluline, et vee temperatuur ei langeks liiga madalale: vhk muneb enamasti 3,76,5-kraadises vees [4, 6], muna areneb normaalselt pisut le kolmekraadises vees. Kui vee temperatuur langeb kiiresti alla kolme kraadi, pidurdub areng ja muna vib hukkuda teiste keskkonnamjude tttu.

Prast blastodermi vljakujunemist on muna vastupidav ja talub ka madalat temperatuuri. Muna arengu alguses ja ka lpus, kui areng taas kiireneb, on see tundlik hapnikuvajaku suhtes.

Vastsed kooruvad meie veekogudes olenevalt vee temperatuurist enamasti juuni lpul vi juuli algul. Klma kevadsuve korral vib leida marjaga emavhke veel juuli lpul.

Prast koorumist psivad vastsed mnda aega ema laka all. Seal on nad kaitstud rohkete vaenlaste eest. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Prast esimest kestamist (umbes 710 peva vanuselt) sarnanevad vhipojad vliselt oma vanematega. Prast teist koorumist alustavad nad iseseisvat elu, otsides varju phjasubstraadi alt ja vahelt.

Jevhi aastaringi mjutab meie laiuskraadil suuresti ilmastik. Olulisim on veetemperatuuri muutus aasta-ajati ja sellega seonduv hdroloogilise reiimi eripra. Loomulikult mravad jevhi elu- ja sigimistskli kujunemist ka paljud teised keskkonnategurid. Soodsate elutingimuste korral on noorte vhkide peamine probleem olelusvitlus ellujmise nimel ja toidukonkurents.

Prast poegade lahkumist laka alt vahetab emasvhk tavaliselt kooriku ja hakkab rohkesti sma. Kui veekogu on toidurikas ja muudki elutingimused soodsad, vib ta taas pulmi pidada juba samal sgisel. Halbade olude korral jetakse ks aasta sigimises vahele.


Vhile ei sobi iga veekogu. Jevhk eelistab elupaigana kva phjaga ojasid, jgesid ja jrvi, kus leidub varjepaiku ning ka vesi on hea: vhk vajab puhast, hapnikurikast vett, mis sisaldab keskmisel mral lupja. Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega le 25 kraadi.

Vhk on vga tundlik reostuse ja keskkonna fsikaliste muutuste suhtes. Eriti pelgab ta huumus- ja konservantaineid, halvasti mjuvad ka suured settekogused. Vga kardetavad on peened orgaanilised setted, mis muudavad veekogu phja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku.

Pool sajandit tagasi tehtud uuringute [3] phjal sobisid jevhile ligikaudu 90% meie jgedest ja 50% jrvedest. See arvamus tugines elukeskkonna ja vee kvaliteedi hinnangule. Tnapeval sobivad jevhile elamiseks vaid 15% jgedest ja 30% jrvedest [11]. See viitab veekogude seisundi jrsule halvenemisele viimasel poolsajandil.


Priskodu Euroopas. Jevhi ajalooline looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni ja Vahemerest Phja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi ka Briti saartele, Portugali ja Marokosse, kus teda varem polnud. Vhikasvandusi on rajatud Norras, Rootsis, Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaal [1, 9, 13] jm. Vhikasvatus on hoogustumas ka meil ja teistes Balti riikides.

Jevhi sna tagasihoidlik viljakus ning tundlikkus keskkonnatingimuste ja haiguste suhtes teevad ta kergesti haavatavaks. Seeprast on looduslikud vhivarud vhenenud kogu levila ulatuses. Jevhi kadumisele paljudes piirkondades on kaasa aidanud ka vrliikide sissetoomine.

Eestis on paremini silinud jevhi asurkonnad Saaremaal ja ksikutes Luna-Eesti jrvedes. Teistes piirkondades on vhi levikuala kahanenud ja varude seisund halb. Et jevhk on Eestis ainus kodumaine vhiliik, ei tohi teisi liike Eesti veekogudesse tuua.


Oluline lli veekogu aineringes. Jevhk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest tema ttab mber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku krpides ja piirates hoiab ta veekogusid kinni kasvamast ning loob soodsamad tingimused planktoni arenguks, seega ka eeldused kalamaimude ja paljude teiste veeorganismide eluks. Jevhki ennast svad paljud rvtoidulised veeloomad. Ta on vajalik forellile ja teiste lheliste noorjrkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda svad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad: saarmas, naarits, tuhkur, mink ja vesimutt.

Jevhi elujuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust.


Hinnatud toiduliik. Jevhki ihaldab oma toidulauale ka inimene. Suure taastumisvime tttu ja veekogude oskusliku majandamise korral viksid selle liigi varud looduslikes asurkondades olla sedavrd suured, et annaksid arvestatavat tulu. Elujuline vhiasurkond on ks meie siseveekogude majandusliku potentsiaali suurendamise vimalusi. Edendada tasub ka vhikasvatust.


Jevhk on ohustatud ja vajab kaitset. Palju jevhi asurkondi on hvinud suurelt alalt tema endises levilas inimtegevuse (eesktt maaparanduse ja veereostuse) ning vhihaiguste tagajrjel, ent oma osa on ka vrliikide sissetoomisel ja levikul paljudes maades. Seeprast lasub riikidel, kus ta veel looduses elab, rahvusvaheline kohustus seda liiki kaitsta. Eriti hoolega peavad seda tegema Eesti ja Norra, kus vrliike seni pole.

Jevhk kuulub Berni konventsiooni III ja EL loodusdirektiivi V lisasse, EL loodusdirektiivi rahvusvahelise thtsusega liikide ja Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase raamatu ohualdiste liikide hulka.

Kigepealt vajame ajakohast tegevuskava, mis eeldab jevhi loodusliku varu arvestust ning saab aluseks kaitse korraldamisel kohalike asurkondade kaupa. Seejuures ei tohi unustada ka kunagisi veekogusid, kust vhk on eri phjustel hvinud.

Mida ja millises jrjekorras siis ette vtta?


Hoiduda vrliikidest. Et jevhk on paljudest Eesti veekogudest hvinud, tahetakse asustada neisse vrliike, esmajoones signaalvhki (Pacifastacus leniusculus) ja kitsasralist vhki (Astacus leptodactylus). Kontrollimata andmeil ongi mlemat juba Eestisse toodud, kuid seni ei ole mrke nende looduslike asurkondade tekkest. Ent peame olema valvsad, sest meie naaberaladel on need kaks vrliiki juba levinud: varem vi hiljem vivad nad hakata risustama meie seni puhtana psinud jevhi asurkonda. Et vrvhid vivad saada kohalikule liigile hukatuslikuks, kinnitavad sellekohased uuringud meie naabermaades.

Suurimat ohtu kujutab lhikonnas (Pihkva oblastis, Ltis ja Leedus) leviv kitsasraline vhk, kes on vhem nudlik elupaiga suhtes: ta asustab nii madalaid kui ka sgavaid jrvi, jgesid ja ojasid, lepib erisuguse phjasubstraadiga ning varjepaiga olemasolu ei ole talle nii oluline nagu jevhile. Ta on vhem tundlik reostuse suhtes, tema temperatuuritaluvus on samuti laiem. Pealegi vib kitsasraline vhk elada ka riimvees [2]. Tulenevalt kitsasralise vhi laiemast koniist, on ta konkurentsivimelisem, nii et trjub jevhi enamasti vlja. Samas on tulnukas sgivhina ja kaubanduslikust seisukohast viletsam.

Vra pritoluga vhiliike vidakse tuua elusalt le piiri kaubavhina (seda igusaktid praegu ei keela) ja siiski mnda veekogusse lahti lasta. Et tolliametnikud ei suuda vhiliike kindlalt eristada, oleks otstarbekas keelata esialgu igasuguste elusate vhkide sissevedu. Samas on vga oluline, et nii ametnikud kui ka loodushuvilised (eriti piirirsete alade elanikud!) oskaksid ohtlikke tulnukaid meie oma kodusest jevhist eritada.

Me ei saa mingil juhul lubada vrliikide kasvatamist meie vhikasvandustes, sest sealt vivad nad sattuda looduslikesse veekogudesse.

Muretsema paneb asjaolu, et kitsasraline vhk vib Ltist ja Pihkva oblastist meile ka ise sisse rnnata. Teda on vga raske tkestada, sest me ei tea tema tpset levikut naaberaladel. Igal juhul peaksime hoidma silma peal piirirsetel veekogudel Plva, Vru ja Valga maakonnas.


Piirata ja suunata maaparandust. Vooluveekogude svendamine, laialdase kraavivrgustiku ning drenaaissteemide rajamine muudavad tugevalt veekogude reiimi, kahandavad varjevimalusi, suurendavad saastekoormust ja vhendavad veekogu isepuhastusvimet, mis kik kokku halvendavad oluliselt jevhi elutingimusi. Kige selle tagajrjel on suur osa meie veekogudest muutunud jevhile elupaigana klbmatuks. Selle liigi kui he olulise veekossteemi lli vljalangemine kiirendab veekossteemi allakiku veelgi. Seetttu on jevhk hvinud laialdastelt aladelt, kus ta varem end hsti tundis.

Veel 1998. aastal registreeriti jevhi olemasolu 414 veekogus [12], kuid 2003. aastaks oli see arv kahanenud 303-le (Jaanus Tuusti avaldamata andmed). Praeguseks on vhivarud veelgi kahanenud 2002.2003. aasta pua tttu. Pua mju kulmineerus eelkige viksematel veekogudel, mille valgala oli suures ulatuses kraavitatud.

Et psta, mis psta annab, peame kikvimalikul viisil kaitsma vhiveekogusid ja nende valgala. Eelkige thendab see piiranguid maaparandusele vi vga rangeid nudeid tagamaks vee kvaliteeti ja hoidmaks vee-elustikule sobivaid hdroloogilisi tingimusi. Palju veekogusid on muutunud jevhile sobimatuks just koloogiliselt kaalutlemata lahenduste tttu aastakmneid tagasi tehtud maaparandustdel.

Tegelikult on vimalik hdrotehniliste tde abil koos veekogu eriilmelisuse suurendamise ja varjevimaluste loomisega muuta vhile elamisklblikuks isegi kuivendusssteemide peakraavid ja kanalid. Vee-elustiku vajadusi tuleks edaspidi arvestada veemajanduskavade koostamisel, neile tuleb melda nii veekogude renoveerimisel kui ka maaparandusprojektide koostamisel.

Maaparanduse kahjulik mju veekogudele on paljudes Eesti piirkondades viimastel kmnenditel vhenenud ja vee-elustik ning vee kvaliteet taastumas. Niisiis on ige aeg taastada ka jevhi asurkond elamiseks sobivates veekogudes.


Haigused ja parasiidid. Jevhi kekiku mjutavad tugevalt haigused ja parasiidid ning vhist toituvad liigid. Ehkki andmed vhi vaenlaste kohta on meil lnklikud, vib vita, et suures osas oma endisest levilast on jevhk hvinud vhikatku tagajrjel. Seda phjustab Ameerikast sisse toodud vetikseen (Aphanomyces astaci), kelle levikule on tublisti kaasa aidanud lhinaabrusesse sisse talutud signaalvhk. Nimetatud liik on vhikatku suhtes jevhist vastupidavam ning kujunenud seetttu haiguse kandjaks ja looduslikuks hoidlaks.

Omaalgatuslike levitamiskatsetega on teadmata toodud Eestisse peale vhikatku tekitaja ka varem meil tundmata valgesaba- ehk portselantbi. Portselanhaiguse tekitaja (Thelohania contejeani) on herakuline ambjas eosloom, kes parasiteerib vhi lihaskoes [7]. Iseloomulik tunnus on valge lakaalune, veest vlja vetult surevad haiged loomad mne tunni jooksul.

Nakkus vib edasi kanduda kannibalismi kaudu: kui vhid svad haigeid liigikaaslasi. Nakatumine vib toimuda ka spoore neelates: kahjustuvad siseelundid ja lihaskude. Haiged vhid ei ole ka inimesele sgiks klblikud, sest kik lihaskiud on tis parasiidi spoore, kuid nad pole ohtlikud.

Eestis ei ole selle parasiidi levikut otseselt uuritud, kuid kontrollpgil on portselanhaigust mrgatud paljudes veekogudes, kus nakatunud isendeid on hest kuni kolme protsendini. Hiiumaal Luguse jes, taimestikurikkas kohas theldasin 2001. aastal haigestunud isendeid kuni 12%. Parasiit phjustab sigimatust ja lpuks ka peremehe surma. Looduses piirab see haigus populatsiooni asustustihedust, kuid vhikasvatustes vib see muutuda teliseks nuhtluseks.

Haigeid vhke ei tohi heita vette tagasi ega asustada teise veekogusse. Haiguse levik on prdvrdelises sltuvuses pgi intensiivsusega, seega tuleks nakatunud asurkonnas pda rohkem loomi vlja.

Laiemalt on tuntud vhi lapihaigus, mida phjustavad parasiitseened [3]. Seenest nakatunud vhi kehaosadele tekib mitmesuguse kujuga mustjaspruune vi musti, sageli punaka rega, pletushaavu meenutavaid laike lbimduga kuni 20 mm. Mnikord tekib musta laigu keskel vhi koorikusse auk. Haiguskolded muutuvad hsti nhtavaks prast vhkide keetmist. Selle haiguse tagajrjel kahaneb eelkige jevhi kaubanduslik vrtus.

Lapihaiguse tttu kaotatud jsemed ei taastu ja emastel vheneb viljakus. Juhul kui lapihaigus on veekogus laialt levinud, vib see jevhi arvukust vhendada ja hoida seda soodsatest toitumis- ja elutingimustest hoolimata madalal tasemel. Lapihaiguse tttu sureb palju vhke eelkige talvekuudel [3].

Eestis on lapihaigus levinud paljudes veekogudes. Pikka aega polnud seda Saaremaal, ent 1994. aastal tehtud seirepkides osutusid haiguskandjateks kuni 23% Kuke peakraavi jevhkidest (Jaanus Tuusti avaldamata andmed).

Senini teadaolev haigusetrje seisneb pnistesse sattunud haigete vhkide hvitamises, ennetava abinuna soovitatakse pgivahendid desinfitseerida ja rangelt kontrollida mberasustatavaid vhke. Haigust aitab piirata ka intensiivne vhipk tugevalt nakatunud piirkondades, et vhendada asustustihedust.

Vhihaigustest on meil vhem tuntud psorospermium, mille tekitajat (Psorospermium haeckeli) on leitud kigist Euroopa magevee vhkidest. Parasiit vhendab looduslike populatsioonide taastootmisvimet [8]. ldjuhul on parasiidi tekitatud otsest kahju raske mrata, sest vhkidel puuduvad vlised nhtavad muutused. Seda haigust ei saagi vlivaatlustel kindlaks teha.

Jevhkidel on leitud parasiteerimas rohkesti vheharjasusse perekonnast Branchiobdella, neid nimetatakse ka vhikaanideks. Et vhikaanid arenevad vhi koorikule vi tema lpustele kinnitunult, siis vib neid leida siin mitmes arengustaadiumis. Eestis on leitud jevhil kolme liiki vhikaane: Branchiobdella astaci, B. pentodonta ja B. parasita. Neist kige ohtlikum on

esimene, kes parasiteerib vhi lpustel. Kui neid on vga palju, siis phjustavad nad lpuste krbumise ja ulatusliku kahjustuse korral ka vhi surma. See parasiit on vhiasurkonda tugevasti kahjustanud rma jes. Tema levikuala Eestis on tpsustamata ja tekitatava kahju ulatus ebaselge.

Haigeid vhke ei tohi mingil juhul mber asustada. Parasiitidest vib lahti saada nakatunud vhke keemiliselt tdeldes, kuid mitte alati: vhikaani munad ei eraldu lpustelt, seega vime koos vhkidega levitada ka nende parasiite. Vga oluline on veterinaarne jrelevalve vhikasvandustes, eesktt seal, kus kasvatatakse asustusmaterjali.

Erilist thelepanu vajab jevhi asurkond Saaremaal: see on unikaalne vhikatkust vabana psinud piirkond kogu Euroopa ulatuses. Tkestamaks vhihaiguste levikut ei saa pidada igeks tuua siia (isegi mitte kasvandustesse) elusaid jevhke mandrilt.


Ohjata ja suunata vhipki. Viimasel ajal pole just palju neid, kel nne vhki maitsta, sest selle vrtusliku toiduliigi varu on madalseisus. Veel pool sajandit tagasi ei olnud vajadust vhipki piirata, sest veekossteemid olid heas seisundis ja jevhi taastumispotentsiaal vga suur. See vimaldas pda vhki isegi ekspordiks. Praegu on vhile minna soovijaid tunduvalt rohkem, kui varud seda lubavad. Kunagisi vimalusi ei saa tagasi enne, kui oleme suutnud taastada jevhi asurkonnad selle liigi eluks sobivatel veekogudel.

Ndseks on silinud elujulised vhiasurkonnad vaid ksikutel veekogudel. Pidades silmas vga suurt vhipgihuvi, on tekkinud oht, et neile asurkondadele tehakse liiga. Paljudel vhiveekogudel harrastatakse rvpki, seda soodustab vhkide kokkuost, vimalus ptud vhid kiiresti maha ma. Praegused igusaktid ei piira jevhiga kauplemist. Tegelikult oleks igem mrata igal aastal igale veekogule pgilimiit, mis tugineb seirele ja kontrollpgi andmetele. Palju abi oleks ka tepoolest toimivast pgikorralduse- ja kontrollissteemist.

Vhendamaks survet looduslikele varudele on otstarbekas sobivates piirkondades arendada vhikasvatust. Ent seegi ei vi toimuda kontrollimatult: vimalike haiguskollete tekkimise ja vee kvaliteedi muutumise tttu on vhikasvatusel oluline keskkonnamju, mida tuleb kaaluda jevhi looduslikele varudele meldes.

Samas vin vhipgihuviliste rmuks elda, et tugeva vhiasurkonna puhul on vhipgil ka oma positiivne klg: mdukas, oskuslikult reguleeritud pk aitab vltida leasustust, hoides nnda ra vhkide rohket suremist haiguste tttu.


Seire: et jevhki tulemuslikult kaitsta, vajame usaldusvrseid andmeid. Peale eespool ksitletud ohutegurite mjutab meie vhivarusid veel igasugune veereostus, sellest tulenev eutrofeerumine ja orgaaniliste setete kuhjumine, mis omakorda panevad veekogu kinni kasvama. Vga valusalt on jevhki mjutanud viimased puasuved: Lnemaal, Saaremaal ja Hiiumaal kuivas osa vhielupaiku koos sealsete asukatega.

Et leida probleemidele lahendused, peame sna phjalikult tundma selle liigi levikut, olukorda ja elupaikade seisundit kogu riigis. See eeldab aga asurkonnas toimuvate muutuste pidevat jlgimist ja looduslike varude tpset arvestust.

Jevhi seiret alustati kmme aastat tagasi, kuid rahapuudusel on see t olnud seni lnklik ega anna usaldusvrset alust seada vhi kaitse ja varude kasutamine kindlale alusele.

Seire peab sisaldama jrgmist: vaatlusandmete kogumine, ttlus ja lahtimtestamine, soovitused varude kasutamiseks, taastamiseks ja kaitsekorraldusmeetmeteks.

Jevhi kaitse algab tema elupaikade kaitsest: oluline on jlgida kogu valglat, sest veestik moodustub veekogu lemjooksu piirkonnas. Peame saama levaate jevhile sobivate veekogude tegelikust olukorrast. See thendab olulisemate vhiveekogude uurimist ja hindamist jevhi elupaigana. Erilist thelepanu vajavad muidugi need veekogud, kus jevhk on varem elanud, kuid haiguste vi inimtegevuse tagajrjel hvinud. Nende krval peame aga kriitiliselt le vaatama ka tehisveekogud, karjrid ja paisjrved: neiski vib luua eluvimalused jevhile.


Kuidas jevhi asurkonda ja pgivaru taastada? Paljudes maakondades on omal algatusel asustatud jevhki neisse veekogudesse, kus ta varem on elanud. Paraku on palju katseid ebannestunud, sest tegijail ei olnud teavet veekogu seisundi kohta ning sageli on kasutatud sobimatut asustusmaterjali.

Jevhi mberasustamist on proovinud ka eraisikud, kahjuks ilma mingi plaanita. Sageli ei mletata isegi, kust vhid toodi. Seetttu pole meil iget levaadet jevhi mberasustamisest eri maakondades ega selle tulemuslikkusest. Kontrollimatu tegevus vib kujuneda raharaiskamiseks, pealegi vidakse teadmatusest teha kohalikule vhiasurkonnale kasu asemel hoopis kahju.

Jevhi asurkondade taastamine algab veekogu uurimisest: kas antud veekogu, mis kunagi vis olla vhirikas, sobib jevhile ka oma praeguses seisus. Veel oleks hea teada, millistel phjustel on vhk sealt kadunud. Mnel juhul saaks ehk hdroloogilisi tingimusi parandades muuta veekogu taas vhile sobivaks.

Asustusmaterjal peab olema haiguse- ning parasiidivaba. Seetttu vib vhki tuua ainult nendest kasvandustest vi sellel eesmrgil kasutusel olevatest looduslikest ja poollooduslikest veekogudest, mille asurkond on veterinaarse jrelevalve all: igal aastal (juulis) tunnustatakse nende klblikkust asustusmaterjali allikana.

Paljudel juhtudel piisab jevhi tagasitoomiseks tema kunagistele asustusaladele vaid elupaikade taastamisest (korrastamisest).


Elupaikade taastamine. Nagu juba eldud, on jevhile sobivate veekogude arv ja vhimajanduslik potentsiaal tugevasti kahanenud esmajoones inimtegevuse tagajrjel. Sobivaid veekogusid oleks tunduvalt rohkem, kui jrgiksime elementaarseid veekaitse nudeid ja paksime pisutki parandada veekogude koloogilisi tingimusi. Suur osa endistest vhiveekogudest on muutunud jevhile klbmatuks vaid mne keskkonnateguri nihke tttu: niteks hapnikuvajak talvel vi vastu kevadet, setete kuhjumine ja selle lagunemisel eralduvate gaaside ja lmmastikuhendite

kahjulik mju, vee pH ja kaltsiumisisalduse vhenemine vi vooluveekogude ajutine kuivamine, nende madal veetase, mille tttu talvel vhiurud klmuvad ja loomad hukkuvad. Svendustde tagajrjel on voolusng muutunud hetbiliseks, allavoolu uhutud setted matavad kinni phjasubstraadi ja seal olevad varjed, mis on ka vhiasurkonna hbumise ks peamisi phjusi.

Et taastada jevhile sobivad elutingimused vaesunud veekossteemis, on soovitatav luua talle varjeid ja paigaldada koredat phjasubstraati, rajada kaldapuistuid ja reguleerida taimekooslusi, taastada limustefauna ja trjuda vee elustikus jevhki hirivaid liike.

See soovitus on paraku nii ulatuslik ja paljuski mistatuslik, et jb lugejale kindlasti segaseks. Aga veekossteemi ja selle elustiku mis tahes liigi vi liikide rhma eksisteerimine ei olene paraku hest vi kahest niliselt olulisest parameetrist: see on ssteem, kus vastastikuses toimes realiseeruvad eluks vajalikud tingimused. Karbid veekogus tagavad vee puhtuse, nemad sltuvad otseselt kalastikust (kalade lpustel arenevad nende vastsed). Kalad vajavad puhast vett ja toitu, mille hulka kuuluvad ka vhimaimud. Kalad on omakorda toiduks jevhile ja paljudele teistele loomadele.

Inimene ehk arvab teadvat, kuidas reguleerida looduses toimuvaid protsesse, kuid paraku nnestub meil tabada vaid mningaid olulisi seoseid. Seetttu peaksime vhem sekkuma selle arengusse. Pigem peaksime pdma suurendada looduslikku mitmekesisust ja sealse ssteemi iseregulatsioonivimet.

Vaadelgem jevhki tema elukeskkonnas, tundkem rmu puhtusest ja rikkusest, mis kib kaasas selle liigiga, osakem hinnata selle liigi tegelikku vrtust nii vees kui ka toidulaual.



1. Holdich, D. M.; Lowery, R. S. (eds.) 1988. Freshwater crayfish: biology, management and exploitation. Croom Helm, London.

2. Holdich, D. M. et al. 1997. Saliniti adaptions of crayfish in British waters with particular reference to Austropotamobius pallipes, Astacus leptodactylus and Pacifastacus lenisculus. Eustarine, Coastal and Shelf Science 44: 147254.

3. Jrveklg, Arvi 1958. Jevhk Eestis. Bioloogia ja tnduslik thtsus. Tartu.

4. Фeдотов, B. P. 1993. Paзведение paкoв. Caнкт-Пeтeрбург.

5. Mannonen, Ari; Paaver, Tiit 2001. Vhk ja vhikasvatus. Vhikasvatuse seminar. Jneda, 1516. mrts. ppematerjali ksikiri EPM-s.

6. Maжилис, A. A. 1979. Эмбриональное paзвитие широкопалого paкa. Биология peчных paкoв водоемов Литвы. Moсkвa: 2940.

7. Sumari, O.; Westman, K. 1969. The crayfich parasite Thelochania contejeani Henneguy (Sporozoa, Microsporidae) found in Finland. Ann. Zool. Fennici 7: 193194.

8. Sderhll, K. 1988: Fungal parasites and other diseases on fresheater crayfish. Julkaisussa: Raputalous 2000. Keskisuomen kalastuspiirin kalastustoimiston tiedotus 5: 2446.

9. Taugbol, T.; Skurdal, J. 1998. Crayfish situation in Norway. Taugbol, T. (ed.). Report from the Nordic-Baltic workshop on crayfish research and management. Sagadi, Estonia May 2427. 1998. Eastern Norway Research Institute and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept.: 5564.

10. Tuusti, Jaanus 1998. Crayfish situation in Estonia. Taugbel, T. (ed.). Report from the Nordic-Baltic workshop on crayfish research and management. Sagadi, Estonia May 2427. 1998. Eastern Norway Research Institute and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept.: 1923.

11. Tuusti, Jaanus et al 1993. Situation of the noble crayfish (Astacus astacus L.) stocks in Estonia. Freshwater Crayfish 9: 163169.

12. Tuusti, Jaanus et al. 1998. Freshwater Crayfish in Estonia. I: Action plan for crayfish management. II: Crayfish status report. Sagadi, Estonia; Eastern Norway Research Institute, Lillehammer, Norway and Estonian Ministry of Environment, Fishery Dept., Estonia, Tallinn.

13. Westman, K. et al. 1990. Status of crayfish stocks, fisheries, diseases and culture in Europe. Finnish Game and Fisheries Research Institute, Report 3, Helsinki, Finland.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet