Suvi on üks magusaim paadimatkaaeg: kuumad päikesepaistelised ilmad, soe rannaliiv, jahutav jõevesi. Nendel, kes veematkadest lugu peavad, tasuks kindlasti tutvust teha meie lõunanaabrite uhkeima jõe Gaujaga (eestipäraselt Koiva). See jõgi meelitab oma liivaste kallaste ja kaunite paljanditega, samuti on jõge pidi matkates võimalus käia paljudes ajalooliselt huvitavates paikades.
Kõige tavalisem marsruut, mida sel jõel läbitakse, kulgeb kas Strenèist või Valmierast kuni Siguldani. Olles seda lõiku varem läbinud, tekkis soov Gaujale tagasi minna. Nii saigi kokku aetud viieliikmeline seltskond ja kuuri alt välja tiritud suur kummipaat. Seekord olid meie plaanid aga palju suurejoonelisemad: sõuda Gauja voogudel Eesti piirilt kuni Riia laheni välja ehk siis kulgeda ligikaudu 220 kilomeetrit mööda üht Läti kaunimaks peetavat jõge.
Gauja jõgi saab alguse Kesk-Vidzeme kõrgustikult. Suure hobuserauakujulise kaarena lookleb see läbi Põhja- ja Kesk-Läti kuni paarteist kilomeetrit Riiast põhja pool suubub Riia lahte. Pikkuse poolest (452 kilomeetrit) on Gauja jõgi Läti pikim. Paarikümne kilomeetri ulatuses on Gauja aga piirijõgi Eesti ja Läti vahel. Just siit, jõe keskjooksult, sai alguse ka meie paadiretk.
Sõudes mööda piirijõge, pakub esimesed kümmekond kilomeetrit silmailu Koiva puisniit. Oma esimese laagri püstitame aga Läti poolele, kuna kodumaa pinnale ei tohtivat meil seaduste kohaselt enam asja olla. Sellised tingimused olid meile enne piiripunktis esitatud.
Riigipiirist kuni Strenèini teevad jõe huvitavaks arvukad käänud ja soodid. Just see lõik Gaujast on kõige enam meandreerunud. Siin on kaldad enamasti madalad ja suures osas palistatud metsaga. Inimasustust jõe kallastel ei silma, üldse kohtame vaid paari inimest: oma õngega toimetavat kalameest ja paadis pikutavat ning laisalt aerusid liigutavat matkalist. Kõik oli mõnusalt vaikne, rahulikku kulgemist “segavad” vaid üksikud väikesed kärestikud.
Strenèile lähenedes hakkab kõrvu kostuma maanteemüra. Valka–Riia maantee kulgeb siin vaid mõnikümmend meetrit jõest eemal, mistõttu on see koht üsna tavapärane matkatee alguspunkt. Strenèist alates näeb paljanduvaid liivakiviastanguid Gauja kaldail juba palju sagedamini. Samuti teevad sõidu põnevamaks veidi ulatuslikumad ja suuremad kärestikud, millest me vapralt ka oma paadi läbi juhime. Gauja kärestikud on tavaliselt üsna ohutud ja väikese veemölluga. Samas tuleb tõdeda, et aastad pole siingi vennad. Vesi kujundab jõesängi ning veetase võib eri aastatel üsna suuresti kõikuda. Peamine oht seisneb teravates kivinukkides, mis paadile häda võiksid teha.
Gauja rahvuspark. Mõned kilomeetrid Valmiera linnast allavoolu siseneme Läti vanimasse ja tuntuimasse, Gauja rahvusparki (rajatud 1973. aastal). Siia jääb vaieldamatult kõige maalilisem osa Gauja jõest: jõgi voolab laias 1–2,5-kilomeetrises ja sügavas (Siguldas kuni 85 m) ürgorus, millesse lõikub rohkesti jäärakuid ja lisajõgesid. Looduslike väärtuste kõrval on rahvuspargis ka rohkelt kultuuriloolisi paiku: linnuseid, losse, kirikuid, linnamägesid, vee- ja tuuleveskeid.
Matkajatele on Gauja kallastele rajatud arvukalt telkimis- ja lõkkeplatse, mis kõik kannavad omaette nime (näiteks Sapa, Raunas tilts, Katrîna jne). Need platsid on enamasti korras ja prügihunnikuteta ning alati valmis uusi külalisi vastu võtma. Oma osa on siin kindlasti rahvuspargi töötajate hoolitsusel. Näiteks ühel varasemal matkal olles ärkasime hommikul lätikeelse hõike peale. Mida meile öeldi, jäi selgusetuks. Igatahes askeldasid meie ümber kaks koristajat: üks riisus platsilt käbisid ja muud prahti, teine vahetas usinalt prügikotte.
Rahvuspargi piires on jõgi üsna rahvarohke, siin näeb kalamehi, suplejaid, kaldal päikese käes peesitajaid ja hulganisti matkajaid. Jõele on tuldud igat sorti alustega suurtest päästeparvedest kummimadratsiteni välja, meie oma paadiga nende seas. Ka kalamehi on igasuguseid ja iseäralike püügimeetoditega. Nii üritas üks seltskond, võrk risti üle jõe, kalaparve püüda. Meie aga ootasime, et mitte nende kalaõnne rikkuda. Aeg-ajalt võis tõesti näha jõevees ujumas kalaparvi. Heleda liivapõhja taustal on puhtas jõevees sinna-tänna silkavaid kalu omajagu põnev jälgida.
Gauja kaldaid kaunistavatest arvukatest devoni liivakivipaljanditest on atraktiivseim ilmselt Çrglu (Çrgelu) paljand, mis asub Cçsisest ligikaudu kuus kilomeetrit põhja pool, Gauja jõe vasakul kaldal. Çrglu ehk Kotka paljandi kõrgus ulatub 22 meetrini. Siia on rajatud ka matkarada ning vaateplatvorm. Gauja kõrgeim liivakivipaljand on aga hoopis Cçsise ja Lîgatne vahelisel jõelõigul asuv Kûku paljand, mille kõrgus ulatub 43 meetrini.
Lîgatne puhkeala. Järgmine suurem asula, mille külje alt Gauja mööda voolab, on Lîgatne. Ajalooliselt on küla areng olnud suuresti seotud paberivabrikuga, mis ehitati Lîgatne jõe äärde 1816. aastal. 1975. aastal hakati Lîgatne asula ja Gauja jõe vahelisele alale rajama puhkeala, millest praeguseks ajaks on kujunenud populaarne loodusõppe- ja vaba aja veetmise koht.
Lähenedes Lîgatne looduspargile jõelt, jääb esmalt silma parv-praam. See on ainuke kogu Gauja jõel. Kaardile pilku heites tuleb välja, et parv on siin ka täiesti asja eest: järgmine võimalus kuiva jalaga üle jõe pääseda on alles Siguldas, eelmine oli aga Cçsises.
Vahelduseks paadisõidule teeme ka meie siin pikema peatuse. Looduspargis on võimalus valida mitme õpperaja vahel, meie võtame seekord ette vaid “loomaraja”. See on midagi meie Elistvere loomapargi sarnast. Enamasti on siia toodud need loomad, kes on leitud vigastatuna või on juba titepõlves sattunud inimese hoole alla. Loomakollektsiooni kuuluvad kohaliku fauna esindajad: metssead, rebased, kährikud, punahirved, ilvesed, metskitsed, hundid, karud. Kõige atraktiivsemad elukad on aga euroopa piisonid ja hundi ning koera ristand.
Jumalate aed. Ammustel aegadel oli Gauja väga oluline kaubatee sisemaa ja meretaguste riikide vahel. Ühtlasi on see jõgi olnud piiriks liivlaste ja latgalite, hiljem vaenujalal olevate paganate ja ristisõdijate vahel. Nii püstitasid liivlased oma kindluse Gauja jõe vasakkaldale, Sigulda linnast põhja poole. Riia peapiiskop lasi oma, Turaida, ehitada aga jõe paremale kaldale kõrgele ürgoru servale.
Liivi keeles tähendab Turaida (tora aida) jumala aeda. On teada, et linnusasula oli siin juba 11.–13. sajandil. Läti Hendriku Liivimaa kroonika järgi põletati see aga 1206. aastal. Viis aastat hiljem käisid Turaidat piiramas meie esivanemad: saarlased, läänlased ja rävalased.
Punasest tellisest foogtilinnus rajati eelmise rusudele 1214. aastal. Linnus sai küll tõsisemalt kannatada 1776. aasta põlengus, kuid on praeguseks restaureeritud. Kõrgel ürgoru serval asuv Turaida paistab Gauja jõele juba kaugelt. Vaade nii jõelt linnusele kui ka linnuse tornist Gauja ürgorule on tõesti uhke. Tänapäeval muuseumiks renoveeritud linnus on Läti populaarseimaid turismiobjekte.
Kui ennemuiste kannatas Turaida paljude piiramiste ja põletamiste tõttu, siis nüüd, paari aasta eest oleks linnuse hävitanud hoopis maalihe. Kuigi sellest oli omajagu aega möödas, läksime ka meie olukorda kohapeale hindama. Mööda maanteed üles vantsides oli puudest paljaks pühitud nõlv hästi näha. Üleval, lossimüüri ja varisenud nõlva vahele jäi aga kõigest kolm meetrit! Ei tea, kas oli siin abi muistsest nimest, aga kurvast lõpust pääses linnus igatahes õige napilt.
Teisele poole Gauja jõge rajatud Sigulda linnusest on praeguseks alles vaid ehitise edelanurk ja keskvärava torn. Sigulda ise on aga imekaunis linn Gauja jõe liivakivipaljandite, maalilise ürgoru, küngaste ja koobastega. Ürgoru nõlval asub ka tuntud bobikelgurada, slaalominõlv ja üle Gauja sõitev köisraudtee. Linna kauni looduse, vahelduva maastiku ja talispordivõimaluste tõttu on Siguldat kutsutud isegi Läti Ðveitsiks.
Riia laht paistab. Gauja alamjooksul on jõgi laiem, sügavam ja hoopis rahulik. Kaldaäärseid ei ilmesta enam paljandid, vaid pigem eramud koos aedadega. Mida lähemale jõesuudmele, seda rohkem tuleb pingutada, et paat edasi liiguks. Peagi on tunda meretuult ja -lõhna. Enne lahte kihutavad meist mööda veel paar skuutrit ja trobikond süstasportlasi. Kaugel, nende sabas siseneme Riia lahte ka meie.
|