Kui mälupilti usaldada, siis suurtes asulates on kajakaid ju alati olnud. Siiski, Läänemere põhjaosa riikides on nad hulgi linnadesse asunud alles pärast Teist maailmasõda. Kajakate varasemast suurem pesitsusedukus ja talvise suremuse vähenemine lähtuvad inimtegevusest.

19. sajandil pesitses meie aladel üldse vähe kajakaid: naerukajakat enne 19. sajandi keskpaika Eestis ei olnudki ja hõbekajakaski oli üsna haruldane. Kajakad hakkasid siin kiiresti paljunema ja levima möödunud sajandi alguses, ilmselt tööndusliku kalapüügi arengu, asulate suurenemise ja veekogude eutrofeerumise tõttu.

Miks on kajakaid palju? Kajakate arvukuse järsk suurenemine pärast Teist maailmasõda langeb kokku mitme tsivilisatsiooni arengust tuleneva muutusega. Esiteks, kalapüük muutus intensiivsemaks (loodi kalurikolhoosid): kalapüüki on arvatavasti ära kasutanud kõik kajakaliigid peale väikekajaka. Teiseks, asulate suurenedes hakkasid veekogud üha enam eutrofeeruma, mis aga tähendab kajakatele rikkalikumat toidulauda. Asulate puhastamata reovee laskmine veekogudesse on kindlasti üks peamisi põhjusi, miks naerukajaka arvukus märgatavalt suurenes. Kolmandaks, rahvaarvu suurenedes ja elatustaseme tõustes tekkisid suured prügilad, kuhu hakati üha enam ladestama toidujäätmeid.

Bioloogilises mõttes seostub kajakate pesitsusedukus mitme teguriga. Esiteks pesitsusala läheduses kättesaadav lisatoit: see aitab jõudu koguda pärast kevadrännet, enne kurnavat pesitsusaega. Teiseks, tõenäoliselt on vähenenud talvine suremus, mis kajakate arvukust varem ilmselgelt piiras. Veekogude jäätudes peavad kalasööjad lõuna poole rändama, ent talvine lisatoit prügilates võimaldab neil (näiteks meri- ja hõbekajakatel) lühendada rändeteed, vähendades nii ka sellega seotud ohtusid. Kajakate arvukuse suurenemisele võib kaasa aidata ka ilmastiku üldine soojenemine.

Kajakad on tulnud linnadesse. Linnapilti on kajakad ilmunud mitmel põhjusel. Peamine on toit: turgude, kiirtoidukohtade jms. läheduses ja mujalgi leidub hõlpsasti kättesaadavaid toidujäätmeid. Kajakad kogunevad tihti teatud kohtadesse lausa ootama, et ehk mõni laps pillab jäätise või keegi viskab maha friikartulid. Ajapikku võivad kajakad õppida näppama ja ootama toitu ka lausa inimeste käest. Sadamates aga lendavad nad lahkuvate või saabuvate laevade taga, noppides rootorite tekitatud voogudest kalu.

Paljudes linnades pesitsevad kajakad majakatusel. Sinna hakkasid nad kolima 1980. aastate paiku ja eriti eelmisel aastakümnel. Eestis pesitseb katustel peamiselt hõbekajakas (ka tiirud), Soomes leiab katustelt ka kala- ja tõmmukajaka pesi. Selline pesapaiga valik ei pruugi tuleneda mitte niivõrd toidujäätmete lähedusest, vaid eeskätt turvalisusest – katustel ei liigu näiteks inimesi, koeri või rebaseid. Paljud katustel pesitsejad käivad turgude asemel hoopis merel kala püüdmas. Sellepärast asuvad hõbekajakad katusele peamiselt veekogude lähedastes linnajagudes.

Kalakajakad käivad tihti toitu otsimas madalaks niidetud muruga õuedel ja väljakutel, mistõttu Helsingis pesitseb see liik ka veekogudest kaugemal asuvates eramurajoonides. Saartel peamiselt kolooniatena elavad tõmmu- ja hõbekajakad pesitsevad katustel üksikpaaridena, kalakajakad või ka mõne paarina koos.

Magnetina tõmbavad kajakaid ligi linnalähedased prügilad. Olenevalt aastaajast võivad prügilakajakad olla kas talvitujad, rändel peatujad, lähialade pesitsejad või noored, veel mitte suguküpsed suvitajad. Kajakate arv on enam-vähem võrdeline jäätmete seas leiduvate biojäätmete hulgaga. Eesti prügilates on kajakaid rohkem kui Soomes, kus biojäätmed kogutakse omaette mahutitesse. Ka prügimägedel ladestatakse need Soomes omaette ning kaetakse kinni, nii et kajakad ei pääse ligi.

Kui prügimägi juhtub olema alla 20–30 kilomeetri kaugusel merest või järvest, lendavad kajakad tihti veekogule ööbima. Juhul kui prügila on linna läheduses, võivad kajakad sõeluda ka linna ja prügimäe vahet, kas siis ööbima või uusi saagikohti otsima. Peletades linde prügimäelt, suunaksime nad lähiveekogudele või asulatesse olukorra rahunemist ootama.

Et kajakaid tõrjuda, alustagem põhjustest. Inimesed on paiguti häiritud kajakate lähedusest ja nende väljaheidetest hoovil. Et õigustada hõbekajaka hävitamist linnades, on välja toodud mitmesuguseid üldist heakskiitu taotlevaid põhjendusi. On pakutud mitut isiklikel arvamustel (mitte teaduslikel uuringutel) põhinevat teooriat, millesse looduskaitsjad suhtuvad kriitiliselt.

Ühe arusaama järgi levitavad kajakad epideemiaid. Uurimused, kuigi vähesed, on siiski osutanud, et kajakate vahendusel salmonellat või muud haigust saada on väga ebatõenäoline. Teise teooria kohaselt söövad hõbekajakad veelindude pojad ära. Röövlindudena söövad hõbekajakad mõnevõrra küll teiste liikide poegi, kuid ükski liik pole sellepärast ohustatud. Mitme veelinnuliigi arvukus Soome lahel hõbekajaka kõrval on suurenenud.

Samas on selge, et kajakate, eriti hõbekajaka arvukus on just inimtegevuse tõttu kaugelt suurem, kui see looduslikult olla võiks. Lõuna-Soomes on juba pikemat aega tahetud hõbekajaka arvukust tunduvalt vähendada sellest hoolimata, et millegi muuga peale üldise hügieeni tagamise seda põhjendada ei osata. Populatsiooni ongi proovitud kahandada tapatalgutega mitmel prügimäel. Nii on Soomes kahe aastakümne jooksul tapetud vähemalt 150 000 hõbekajakat. Ent prügilatel käivate kajakate arvukus pole sugugi vähenenud ja Soome hõbekajaka populatsioon on veelgi suurenenud.

Ühe loomaökoloogia seaduse kohaselt reguleerib röövli arvukust saagi arvukus: näiteks ilvese arvukus oleneb jänese arvukusest, mitte vastupidi. Nii reguleerib ka kajakate arvukust ikkagi toidu kättesaadavus sellest olenemata, et teda ahistab maailma võimsaim kiskja – inimene. Kajakate vähendamine eeldab, et toidujäätmed pole neile kättesaadavad või on seda tunduvalt vähemal määral.

Kas kajakate arvukus suureneb ka lähitulevikus? Mõni kajakaliik on pärast 1970. aastate kõrgperioodi hakanud juba taanduma. Tõmmukajaka, pikamaaränduri arvukus on vähenenud ilmselt juba 20. sajandi alguse tasemele. Peapõhjus: Ida-Aafrika talvitusaladel on ikka veel kasutusel DDT. Pealegi on tõmmukajakat Soome lahelt paiguti välja tõrjunud tugevam konkurent hõbekajakas.

Naerukajaka populatsioon hakkas vähenema 1980. aastatel, kui olmevee puhastusseadmete kvaliteet Läänemeremaades paranes. See on konkreetne näide põhjuste kõrvaldamise tõhususest.

Eestis on pärast 1970. aastaid mõnevõrra vähenenud ka kalakajaka arvukus, Soomes vaid Soome lahe osas. Kalakajaka vähenemise põhjuseks on Eestis peetud eelkõige hõbe- ja merikajaka konkurentsi. Siiski on tõenäoliselt teisigi põhjusi, näiteks viimastel kümnenditel hoogsalt siginud mink. Kalakajakas (nagu ka väikekajakas) on teistest liikidest vähem seotud prügilatega: tema arvukuse suurenemist ja vähenemist Eestis mõjutavad rohkem kalapüük ja muutused põllumajanduses. Kalakajakad kogunevad tihti parvedena küntud põldudele või madala rohuga aladele vihmausse ja putukaid sööma.

Prügimägede eurodirektiivist tulenev tegevus hakkab tõenäoliselt, kuigi väikese ajanihkega, kahandama siiani pidevalt kosunud meri- ja hõbekajaka populatsioone. Uutes prügilates kaetakse maha kallatud prügi varasemast kiiremini, nii et kajakad ei jõua seda enam põhjalikult läbi sortida. Prügiladirektiivi tõhusust kogu Läänemere kajakapopulatsioonide kahandamisel võib hinnata ehk aastal 2010.

[Eraldi kastis!]

Linnas elavad kajakad:

Naerukajakas (Larus ridibundus) – tegutseb suuremal hulgal asulates ja prügimägedel kevadrände aegu märtsi lõpust maini. Asulates pesitseb peamiselt eutrofeerunud veekogude roostikes. Paljud asulate pesitsejad käivad toitu otsimas muruväljakutel, turgudel jne. Suurim osa lahkub pesitsuskohtadest juba juulis.

Kalakajakas (Larus canus) – Eestis ei koondu eriti suurematesse asulatesse, rändeperioodil paiguti hulgakaupa põldudel. Prügimägedel vähesel arvul.

Hõbekajakas (Larus argentatus) – prügimägede valitseja aasta ringi. On hakanud pesitsema väikesel arvul mitmel pool asulates (vähemalt Tartus, Tallinnas, Pärnus, Haapsalus). Saabuvad oma katuseterritooriumidele märtsis ja lahkuvad augusti alguseks. Katustel pesitsejad võivad juunis teha petterünnakuid läheduses liikuvate inimeste suunas, püüdes nii peletada neid eemale oma poegadest. Sageli otsivad toitu linna prügikastidest jm.

Tõmmukajakas (Larus fuscus) – Eestis tegutseb prügimägedel vähesel arvul aprillist septembrini. Soomes pesitseb paiguti linnas katustel, näiteks Helsingis 2003. aastal paarkümmend paari.

Merikajakas (Larus marinus) – toitub tihti rannikulähedastel prügimägedel, elab enamasti vaid talle sobivate merelahte ääres.

Jääkajakas (Larus hyporboreus) – arktilistelt pesitsusaladelt meile väikesel arvul talvituma saabuv liik, keda võib näha detsembrist märtsini, muu hulgas prügilates ja sadamates.