Olen töötanud fotograafina peaaegu pidevalt aastast 1981, mil astusin õppima Tallinna II tehnikakooli fotograafia erialale. Aga lihtsalt niisama klõpsitud sai enne seda juba keskkooliaastail. Pean ennast õnnelikuks inimeseks, sest töö ja meelistegevus kattuvad. Vist sain pildistamise pisiku isalt, kes on põhitöö kõrvalt eluaeg pildistanud, ja ka ühelt sugulaselt, kes töötab fotograafina. Kaheksandast klassist alates oli mul juba kindel siht silme ees ja valik pärast keskkooli lihtne.

Praegune põhitöö on jäädvustada üritusi, samuti tootefotod ja reklaamid. Aastatel 1993–2000 pildistasin üsna aktiivselt enamikule meie ajakirjadest.

Viimase kolme aasta vabal ajal olen pildistanud põhiliselt oma pildipanga www.jaaknilson.ee täienduseks. Kui vähegi võimalik ja ilm hea, sõidan kusagile kas loodust või mõnda linna pildistama. Sellel aastal küll peamiselt loodust. Järgmise aasta erisugustes kalendrites (sealhulgas autorikalender) ilmub ligikaudu 65 fotot.

Juuresolev pilt Piusa klaasiliiva karjäärist on tehtud ühel suvisel õhtupoolikul. Enamik inimesi, kes seda pilti on vaadanud, arvab, et see pole Eestimaa. Miks valisin just selle avaldamiseks keset kõige pimedamat aega? Olen kahel korral käinud USA-s, aga pole veel jõudnud oma unistuste sihtkohta – Kesk-Lääne kanjonite maale. See Piusa liivasein meenutabki mulle veidi sealseid kanjoneid, mida olen seni näinud vaid piltidelt.

Fototehnikast kasutan viimasel ajal kaheksamegapikslist Canon Pro 1 ja polarisatsioonifiltrit. Filmiaparaadid on minu jaoks ajalugu. Kuigi vahel oleks tulemus filmil ehk veidi parem, ei korva see lõputut skaneerimist ja tolmu eemaldamist. Ja kohe nähtav tulemus väikesel ekraanil on täiesti asendamatu. Töötamine Pro 1 tüüpi kaameratega on küll mõnegi arvates häbilugu. Aga maastik ja linnavaated ei liigu nii kiiresti eest ära, et neid jäädvustada ei jõuaks