Tutkast oleme ikka pidanud meie luha- ja rannaniitude tavaliseks asukaks, ent viimase kümmekonna aastaga on ta märkamatult meie linnustikust kadumas. Tutkas on kantud Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse ning ohualti liigina Eesti punasesse raamatusse. Sel aastal arvati see lind meil looduskaitsealuste liikide I kategooriasse.

Euroopas on juba paarsada aastat täheldatud tutkaste arvukuse aeglast, kuid pidevat vähenemist, seda eriti lõunapoolsetes asurkondades. Tugev langus algas 1970. aastatel [12]. Arvatakse, et sellele on kaasa aidanud soode kuivendus ning majandustegevuse taandumine ranna- ja lamminiitudelt, mistõttu need alad on kulustunud-võsastunud-metsastunud. Seega on vähenenud nii tutkaste pesitsusalad kui ka rändeaegsed peatus- ja toitumisvõimalused. Eestis püsis selle linnu arvukus üsna heal tasemel kauem, sest siin jätkus veel möödunud sajandi teisel poolelgi luhtade ja rannaniitude tavapärane kasutus. Tutka arvukus on meil järsult vähenenud alles viimasel kümnendil.

Levik. Tutkas (Philomachus pugnax) elab põhiliselt Euraasia tundravööndis, aga pesitseb ka parasvöötme lamminiitudel ja madalatel rannaniitudel. Üle 90% kogu maailma tutkapopulatsioonist pesitseb Venemaa põhjaosas kuni Beringi väinani välja. Sealse asurkonna suuruse kohta on andmed lünklikud. Loodetakse, et arvukus püsib enam-vähem muutumatuna [1, 13]. Euroopas jäävad tutka tähtsamad pesitsusalad Rootsi, Soome ja Norrasse, mujal on pesitsejaid vähe.

Levik ja arvukus Eestis. Pärast 17.–18. sajandi jahedat kliimaperioodi oli tutkas veel 19. sajandil Ida-Baltikumi madalsoodes ja niitudel tavaline. 20. sajandi esimesel poolel, pärast vahepealset kliima soojenemist, hakkasid Eesti alale kiiresti levima paljud lõunapoolse päritoluga liigid, põhjapoolse levikuga liigid aga taandusid [4].

Siiski oli tutkas meil veel mõnikümmend aastat tagasi üsna tavaline, asustades saari, mandri lääne- ja looderannikut ja ka suuremate jõgede luhtasid [10]. Kokku arvati Eestis pesitsevat umbes 2000 tutkast, seda kuni 1990. aastate alguseni välja [5]. Kümnendi lõpul hinnati aga liigi arvukust esialgu 200–500 paarile [7], juba mõned aastad hiljem alandati hinnangut 100–200 paarile [6].

Pesitsuskohad on hajali mööda rannikut ning soodes, neiski paikades on pesitsevate paaride arvu hinnatud vaid kuni kahele või kuni viiele. Praegust olukorda kajastava levikukaardi koostamiseks on andmed liiga lünklikud, lisatud kaart pole kaugeltki täiuslik.

Läbi aegade on meil tutkaid pesitsemas olnud kõige rohkem Kasari luhal ja Matsalu lahe ümbruses, ka on siinset linnustikku pikka aega ja põhjalikult uuritud. Seetõttu tundub otstarbekas vaadelda selle liigi arvukuse muutusi just sel alal.

1870. aastatel pesitses tutkas siin väga rohkel arvul. Valerian Russow märkis oma ülestähendustes tutka suurt arvukust ikka esimeste hulgas, kõrvuti selliste liikidega nagu kiivitaja, kajakad ja tiirud, ning kokku oli tutkaid tema hinnangul kesklahe saartel sadu ja rannaniitudel tuhandeid [3]. Mihkel Härms nimetas 1924. aastal ligi kuu aega kestnud uurimisretke põhjal tutkast Matsalu soostunud niitudel määratul hulgal elutsevaks linnuks. Tema arvukus selles elupaigatüübis jäi alla ainult mustsaba-viglele, kuid teda oli rohkem kui suurkoovitajat, kiivitajat, punajalg-tildrit ja sookiuru [2].

1930. aastail, kui Matsalu lahe ümbruse linnustikku asus uurima Eerik Kumari (Sits), oli olukord ilmselt tugevasti muutunud: Kasari süvendustööd juba käisid ning veereþiim muutunud ja muutumas. Kumari nimetas oma aruandes tutkast lihtsalt harilikuks haudelinnuks Kasari luhas ja delta alal, siselahe rannaheinamaadel ja lahe suurematel saartel [11]. Tutkaste koguarvukuse hindas ta vähemalt 85 haudepaarile, neist ligi 60% elas Kasari luhas, ülejäänud rannaheinamaadel või niidetavatel lahe saartel. See käsitlus näitab selgesti tutka tollast madalseisu Matsalu ümbruses.

Suurte sõdade ja sotsialistlike ümberkorralduste aegu suurenes tutka arvukus plahvatuslikult ning 1950. aastate lõpul (taas)asustas see liik rikkalikult Matsalu lahe, Topi ja Topu lahe ranniku ning kesklahe saared, tutkas oli jõudnud ka Väinamere heinasaartele [9]: sel ajal pesitses Matsalu looduskaitsealal kuni 940 paari tutkaid.

Pärast sellist suurt tõusu hakkas arvukus aga peagi tasapisi vähenema. Tugevamad langusperioodid olid rannaniitudel 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate teisel poolel. Luhas vähenes tutka arvukus järsult 1980. aastate keskpaiku, 1993. aastal ei nähtud siin enam pesitsusaegsel loendusel ühtki tutkast. Pärast seda on pesitsusperioodil luhas nähtud tutka emaslindu vaid kahel korral. Selleks ajaks on lahkunud ka isaslinnud. Mõni paar võib seal sellegipoolest pesitseda, jäädes suurel alal märkamatuks. Rannaniitudest on tutka pesi järjepidevalt leitud veel ainult Salmi niidul, üksikutel aastatel on teda nähtud ka Suitsu ja Haeska rannas.

Elupaik. Tutkas on ennekõike niiskete heinamaade lind, seda näitab tema omaaegne levik arvukuse madalseisu aegu [11]. Vähem pesitseb ta karjamaade mätastunud ja kulustunud aladel, seda eeskätt arvukuse kõrgperioodidel. Üle 70% Matsalu tutkapesadest on kirjeldatud niiskel pinnasel, ülejäänud kas mätastel keset vesist ala või üleujutusala lähedasel seljandikul [8]. Pesa tehakse heinamaadel tihedamasse kulusse või karjamaadel kulutukkadesse. Vaid mõnel juhul on neid leitud hõredama rohuga või samblasel pinnal. Pesa läheduses peab olema vähese hõreda taimestikuga vesiseid alasid, kus nii vanalinnud kui ka nende pojad saavad toituda.

Miks tutkas taandub? Ilmselt on siin mitu põhjust. Selle põhjapoolse levikuga liigi arvukus on meie aladel korduvalt suurenenud ja vähenenud, olenedes liigi enda seisundist ja ka parasjagu valitsevatest kliimaoludest. Samamoodi on lood teistegi tundraliikidega, kes veel paarsada aastat tagasi ennast Eestis hästi tundsid, kuid kliima soojenedes kadusid (veetallaja, punakurk-kaur) või kelle arvukus siin on nüüdseks oluliselt vähenenud (järvekaur, rabapüü, krüüsel, kivirullija) [4].

Teine arvukuse languse põhjus on niitude kadu intensiivse põllumajandusega maades. Eriti väheseks on jäänud lamminiite, madalsoid ja muid niidetavaid alasid. Karjatatavad rannaniidud ei ole tutkale pesitsuseks kõige paremad.

Kasari luha väljanägemises pole viimase kolmekümne aastaga midagi olulist juhtunud. Mõnel aastal on luht niitmata jäänud, aga seda on mõnikord ette tulnud eelmistelgi sajanditel. Praeguse hooldusplaani järgi on 2200 ja enamgi hektarit niidetud igal aastal. Ent kusagil pole märgata tutkaste koondumist veel säilinud niiduosadesse: see liik on lihtsalt kadunud.

Pesitsusalade muutumine tutkale ebasobivaks ja liigi arvukuse vähenemine Matsalus pärast viimast tõusuaega võis esialgu olla seotud sellega, et luhas olevad soonekohad ja muud madalad alad jäeti niitmata: seda oli tülikas teha. Roostikutagused niidud, kus tutkas varem hulgi pesitses, eraldati okastraadiga roostikust ja selle serva jäävast kevadisest vabaveest. Esialgu linnud seal küll veel pesitsesid, kuid pikapeale kadus vaba vesi kulusse ja roogu. Juba enne oli roostikuserva vabaveeala maakerke tõttu tunduvalt vähenenud. Pikapeale langesid kasutusest välja ning roostusid ja võsastusid kõik siselahe-äärsed tutkaste pesitsuspaigad. Paljud neist muudeti karjamaadeks, rannaheinamaad kadusid.

Mehhaniseeritud heinakoristus vähendas tunduvalt niidetava luha pinda, samas muutus ka niitmise kõrgus: kui alguses püüti veel vanast harjumusest niita madalamalt, et kogu hein kätte saada, siis mida aeg edasi, seda enam hoiti vikateid purunemise eest, niites kõrgemalt. Samal ajal asendati ka maapinda puhastavad loorehad kõrgemal töötavate kaarutitega.

Praegused masinad jätavad rohustu alumise kihi ligi 15 sentimeetri kõrguselt täielikult puutumata. Ka pajude järelkasvul niidetakse maha vaid ladvad, nii et allapoole niitekõrgust kujuneb tihe tüügastik. Kõrgelt niidetud alal kasvab ädal kiiremini, mis omakorda suurendab maad katvat kulukihti. Nii ongi kõrgelt niidetud luht kaugelt vaadatuna nagu päris, kuid maad kattev turvastuv kulukiht teeb lühinokalisemate lindude ja linnupoegade elu keeruliseks: toitu leida on raske (kui mitte võimatu), kindlasti muudab selline kulukiht ka lindudele toiduks olevate putukate liigilist kooseisu.

Tutka elupaikade hooldus. Tutka heaks on praegu raske midagi otseselt ette võtta. Meie ainus võimalus on hoida ja taastada tutkale sobivaid elupaiku, et linnul oleks kunagi võimalik siia tagasi tulla. Lootusteks annab alust endistviisi tihe läbiränne. Oluline on, et biotoopide olukord ei halveneks ega põllumajandusreostus hakkaks uuesti suurenema. Tutkaste arvukuse langust mujal Euroopas seostatakse väetiste ja liigvarase niitmise mõjuga [1]. Praeguseks on Kasari vesi muutunud märksa puhtamaks, 2001. aastast alates on heinatööde algus luhas nihutatud 15. juunilt 1. juulile.

Kui aga lindude luhast lahkumise põhjus on niitmise kvaliteedi muutuses, siis pole neid tagasi oodata: käsitsi ei hakata enam niitma. Ei aita ka rannaheinamaade kasutuselevõtt, sest heina tehtaks sealgi masinatega. Aitaks ehk see, kui pärast heinateo lõppu käidaks luht üle karjamaaäkkega: nii kraabitaks kokku vana kulu ja õhustataks pinnast.

Abinõud, mis meelitaksid tutka taas siia pesitsema:

1) niita hoolega luhtasid ja hoida võsastumast soonekohti (viimaseid tuleks niita käsitsi);

2) taastada rannaheinamaad (rände aegu „hooldavad“ neid ka haned ja lagled);

3) tutkale sobivates kohtades mitte alustada niitmist enne 10. juulit;

4) teha korda siselahe-äärsed roostiku servaalad: kas niita servaroogu või teha karjaaiad otsapidi roostikku, et loomad saaksid kuivalt maalt pilliroo välja tõrjuda;

5) et tutkale sobivad pesitsemiseks hästi ka suured, ajuti üleujutatavad ja lompiderohked rannaniidud, tuleks hankida veiseid ja hobuseid: nemad hoiaksid rannamaad korras. Ühtlasi peaksime muidugi vältima ülekarjatamist.