Gröönimaa on Saaremaast umbes kaheksasada korda suurem ja hõlmab 98% Taani Kuningriigi pindalast. Elanikke on sel maailma põhjapoolseimal maakonnal niisama palju kui parimail päevil Saaremaal: 56 000. Pealinna Nuuki rahvaarv ulatub aga ligikaudu 14 000 nagu Kuressaareski.

Eelmise aasta suvel tüütult kaua kestnud leitsaku ajal otsustasin tellida lennupileti “külmale maale”. Ammune unistus oli käia sellel maakera suurimal saarel. Nagu viimasel ajal tavaks on saanud, mängis emake loodus ka seekord vingerpussi: augustikuises vihmases Tallinnas oli sooja vaid kümme kraadi, ent Kangerlussuaqi lennuväljal näitas termomeeter neljakümmend soojapügalat, mis varjus tähendas kahtkümmend plusskraadi. Nii olin jälle sattunud suvesoojusesse ja päikesepaistesse, sedakorda aga polaarjoone taga.

Heal lapsel mitu nime. Alustan tõdemusega, et Gröönimaa ei õigusta oma nime ei kohalikus inuiti keeles ega ka taani ega inglise keeles. Nimelt kutsuvad inuitid (ehk lääneeskimod) oma kodusaart Kalaallit Nunaat, mis tähendab inimeste maad. Kuid 38 ruutkilomeetri kohta tuleb vaid üks inimene...

Sõna Gr¸nland viitab aga rohelisele maale. Paraku võib seda rohelust näha ainult 17% saarest, sest ülejäänud osa on jääga kaetud. Roheliseks maaks nimetas selle Norrast Islandile pagendatud ja ka sealt lahkuma sunnitud Erik Punane, kes maabus saare idarannikul 982. aastal. Selle epiteedi kasutuselevõtu ja väitega, et tegu on rikka maaga, õnnestus avantüristist viikingil meelitada Gröönimaale ka teisi asukaid.

Praegusajal on 88% elanikkonnast viikingite järeltulijad ja juba mitu tuhat aastat tagasi Gröönimaa põhjaosa asustanud inuitid. Ülejäänud on põhiliselt taanlased, kes tunnetavad kohustust juurutada nüüdisaegseid elukombeid oma meretagusel territooriumil. See on ka suuremas osas õnnestunud, kuigi endiselt on põhiline elatusallikas mereandide töötlemine.

Paljud traditsioonid on siiski visad kaduma. Hea näide on unikaalne karistussüsteem: vanglaid Gröönimaal pole, karistatu võib toidupoolist aga ise hankida – pidades jahti loomadele. Teda saadab küll valve, kuid erinevalt kütist on see relvastamata.

Meri annab suure osa sissetulekust. Mereandide töötlus on viimasel ajal põhjalikult muutunud: turunõudluse tõttu hõlmab kaks kolmandikku kogu kalanduse käibest krevett. Ülejäänu on traditsioonilisem: tursk, lõhe, garneel, paltus, kilttursk, krabi. Iseäralik on ka rahvusvahelise vaalapüügi komisjoni Gröönimaale antud eriregulatsioon: nn. aborigeenne vaalapüük põhitoidusena. See võimaldab püüki kohalikuks tarbeks. Muidugi püütakse vaalasid kvootide alusel, kuid tundub, et kohalikele sellest piisab.

Samal moel tegeldakse ka hülgepüügiga. Selles valdkonnas olevat Greenpeace gröönlased rahule jätnud ning aktsepteerivat igipõlist eluviisi ja traditsioonilisi toitumisharjumusi.

Orhideesid kasvab ka Gröönimaal. Seljakoti-turistina puutusin otseselt kokku Gröönimaa üsna vaese looma- ja taimeriigiga. Tüüpiline tundramaastik annab heldelt toidulisa: arktika puuvilla õietupsude taustal võib vaid korra kummardudes täita kõhtu kas sinikate, pohlade või põhja-kukemarjaga. Raske uskuda, kuid siin õitseb ka orhideesid: meilgi tuntud kõdu-koralljuur, aga ka orhideed Platanthera hyperborea ja Leucorchis albida. Samuti võib siin kohata üsna sõrmkäpaliste sarnaste roosade ja helelillade õitega karvast kuuskjalga, punast alpi tõrvalille ja võipätakat. Üldiselt madalas taimestikus paistab silma kikkaputk, mida kohalikud elanikud kasutavad alkoholi destilleerimisel.

Teravaid elamusi pakkus aga tutvus kohaliku loomariigiga. Siinsete elukate kohta olin eelnevalt üht-teist lugenud ja peale selle oli lennureisi ajal võimalus näha muljet avaldavat videot, kus ameerika piisonitega sarnane loomakari tormas mööda madalat põõsasmaastikku. Tegemist on muskusveisega, kes on tõesti piisoni väike koopia ja ühtlasi jääkaru kõrval Gröönimaa atraktiivseim loom. Neid on loendatud üle kolme tuhande ja enamik neist asubki just sellesama lennuvälja ning linna läheduses.

Ootasin huvi ja ärevusega kohtumist loomadega, kellele ei tohi enda ohutuse huvides sattuda lähemale kui 35 meetrit. Muskusveiseid ei tulnud kaua oodata. Esimesel õhtul, kui telk oli püsti pandud, selgus, et üsna minu laagriplatsi lähedal nosis rohtu üks piisoniperekond. Nagu turistidele mõeldud käsiraamatus kirjeldatud, hakkasid loomad mulle lähenema. Kuna olin mäenõlval karjast kõrgemal, siis rivistusid nad poolkaares kutsumata külalise suunas: suured kõverad sarved õieli, olles valmis rünnakuks, kui meie vahemaa oleks ülearu vähenenud. Lahendasin olukorra, taandudes oma fotokaameraga mäenõlvast allapoole: nõnda suurendasin vahemaad. See kogemus aitas mind hiljem korduvalt.

Muskusveistega võrreldes oli kohtumine põhjapõdraga palju sõbralikum ja ohutum. Jääkarud elavad õnneks aga kaugel saare kirdeosas. Korra oli üks isend sattunud Kangerlussuaqi linnale liiga lähedale – nüüd võib seda ekslejat näha muuseumis eksponaadina.

Lõputu jääväli on saare rikkus. Arvestades turismi tohutut kasvu (seda mitte ainult Eestis ja Saaremaal), olin tõeliselt üllatunud, et oma reisi ajal kohtasin seal vaid mõnda endasugust. Arvud näitavad, et aastas käib Gröönimaal tõesti vaid paarkümmend tuhat turisti.

Turismile pööratakse siiski rohkem tähelepanu: endisi USA sõjaväebaasi laohooneid Kangerlussuaqis on hakatud kohandama majutus- ja toitlustusasutusteks. Korraldatakse laevareise fjordirikkas rannikumeres. Turiste meelitavad ligi ka samas lähedal lebavad kolme ameerika hävituslennuki rusud, mis ühel 1968. aasta lumesajusel päeval alla sadasid.

Tõeline üksildus tabas mind aga jalgsimatkal, kui käisin Kangerlussuaqist ligikaudu kolmekümne kilomeetri kaugusel oleval Russelli jääliustikul ehk siis kogu saart katva jääkübara lääneserval. Sajakonna kilomeetri ulatuses ida-, lõuna- ja läänerannikult sisemaale laiub tundraline mägimaastik, ülejäänud saar on aga kaetud kuni kolme kilomeetri paksuse püsiva jääkilbiga. Niisiis, kõndides kaks päeva jääliustikuni ja tagasi ei kohanud ma ühtegi hingelist peale muskusveiste. Ometi on jääliustik üks kauneim vaatamisväärsus, kuhu viib Gröönimaa mõistes üsna korralik kruusatee.

Peaaegu kogu saart kattev jääkilp on maailma suurim mageveevaru: selle kogusest saaks iga maakera elanik miljard liitrit vett. Jää sulades tõuseks aga maailmamere tase kuue meetri võrra. Ja uskuge mind, jäälaam sulab kahjuks jõudsasti. Kui keegi soovib korraldada näitlikku õppetundi kliima globaalsest soojenemisest, siis mingu Gröönimaa jääkilbi äärde ja vaadaku: aeg-ajalt murdub selle küljest kuni kaheksakümne meetri kõrgusi kamakaid, millest tekivad liivasegused piimjad jõed. Nii kergitab sulanud jää maailmamere taset millimeeterhaaval. Muidugi, talvel sulab jää palju aeglasemalt ja lumesadu taastab osaliselt jääkilpi, kuid kokkuvõttes taandub jääkate veerandsada meetrit aastas.

Veel teinegi muremõte tabas mind seda tohutut päikesesillerdusega jäävälja vaadates. Kui praegu jageletakse maailmas musta kulla – nafta pärast, siis arvan, et tuleb aeg, mil muret teeb hoopis puhas vesi, õigemini selle nappus. Kusjuures kogu seda 140 miljoni aasta jooksul tekkinud hinnalist kingitust haldab Taani Kuningriigi üks maakond! Tõsi, räägitakse ka Gröönimaa iseseisvumisest, kuid see on kulgenud palju aeglasemalt kui teisel Taani meretagusel territooriumil – Fääri saartel. Praegu on autonoomse Gröönimaa parlamendil Landstingil lihtne saare eelarvet koostada: Taani keskvalitsus maksab ju poole kuludest.

Maailma vanim kalju. Kui maakera vanuseks peetakse 4,6 miljardit aastat, siis Gröönimaal on kaljud, mis on 3,87 miljardit aastat vanad. Täpsemalt on sellises kõrges eas kivimikompleks leitud Akilia saarelt, mis asub Gröönimaa edelarannikul. Samas on Kangerlussuaqi lähedalt jõesängist huvitav leida ka noorimaid kivistisi: nelja kuni kaheksa sentimeetri pikkuseid fossiilseid kalakesi, tigusid ja taimi, kes on tekkinud alles pärast viimast jääaega kümme kuni kaksteist tuhat aastat tagasi. Neid uhub vihm pidevalt välja savi-kruusaseguse pinnasega tasandikul, mis on olnud jääkilbi sulavee sängiks.

Liiklusvahendiks enamasti lennuk või kelk. Gröönimaal pole korralikke autoteid, v.a. linnades. Põhiline liiklusvahend on siin lennuk, talvel ka koerarakend. Saare lääneosas asuv Kangerlussuaqi lennuväli on üks kahest Gröönimaa rahvusvahelisest lennuväljast. Peale rahvusvaheliste lendude on veel kohalikud lennuliinid. Minagi jõudsin nõnda Gröönimaa suuruselt teise linna Sisimiuti saare läänerannikul. Kui tõlkida selle üsna euroopaliku minilinna nimi eesti keelde, kõlaks see küllalt kummaliselt: inimesed rebaseuru juures. Sisimiutis on kõik eluks vajalik olemas – kaks kirikut, kaks kõrtsi, surnuaed, kaubahall. Turismikirjandust usaldades julgesin baariuksest vaid sisse piiluda: vägivalda tuleb ette, kuid enamasti kohalike endi vahel. Linnas jäävad silma tohutult värvikirevad majad, eks see korvab karge põhjamaise elu üksluisust. Iga elumaja juures on ketis klähvimas paarkümmend kelgukoera, kes ootavad oma talvist põhitööd. Kalasadamas oli harjumatu näha aga paati suunduvaid kalureid, püssid kaenlas. Ei tule ju kohe selle peale, et kalamehed on ka hülgekütid.

Kaldalt merele vaadetes on üsna tavaline, et ookeanilainetes hakkab silma mitut liiki vaalalisi ja hülgeid, merihobu või ka ühesarviline narval. Ujuvad jäämäed jäävad aga veidi põhja poole, kuna Sisimiut on Gröönimaa põhjapoolseim jäävaba sadam.

Lõpetan hamletliku parafraasiga: loodan väga, et ajal, mil tuleb hakata puhast joogivett jagama, ei oleks Taani riigis midagi mäda. Ja mida rohkem inimesi Gröönimaal käib, seda paremini ehk teadvustatakse kogu maakera ähvardavaid probleeme.