Sain just kolmekümneaastaseks. Kas seda on vähe või palju? Muidugi vähe. Kuid arvestades, et Eesti mehe keskmine eluiga on pisut üle kuuekümne aasta, võib ohata: veel natuke ja pool elu läbi. Inimene pidavat eluaegsest õppimisest hoolimata surema lollina. Mina peaksin ehk olema siis pool-loll. Ja õige ka – mõne küsimuse puhul kasutan juba hämavat vastust: “Oi teate, see asi on nii keeruline, et vastust ei tea keegi väga täpselt.” Neid segaseid maailmaasju tekib aiva juurde.
Oma lühikese elu jooksul olen selgeks saanud, et pahatihti must ei olegi must ja valge võib lähedalt vaadatuna olla üsna määrdunud. Näiteks see lõputu jutt kliimast. Kliima soojeneb – see on ilmselge. Võib-olla sedastavad seda fakti varsti isegi algklasside õpikud. Miks mitte? On ju rikkad riigid kokku pannud kliimamuutuste komisjoni (IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change), kuhu kuuluvate väärikate teadlaste autoriteet ja professionaalsus ei tekita kahtlusi ka kõige paadunumates kriitikutes. Ja nemad kahtlustavad, et kliima soojeneb ja inimtegevusega õhku paisatud saaste, eriti süsinikdioksiid, on selle põhjustaja.
Või tühja neist teadlastest. Küsige vanaema-vanaisa käest. Nemad teavad öelda, et viimase suure sõja ajal olnud talvel pakane nii kõva, et Petseri jaamas jäätanud viinakoorem ära. Või vaatame ETV varasalvest muusikafilme, mis on jäädvustatud 1960. aastatel. Kalju Terasmaa, Uno Loop, Arved Haug ja Eri Klas suusatavad ning laulavad paksude-paksude hangede vahel. Aga nüüd? Võimalik, et selle kirjatüki lugemise ajal on järjekordne sula pühkinud viimasegi lumeriisme Maarjamaalt. Kas ilmamasin on lootusetult rikkis?
Viimase kümnendi nigelate talvede põhjal leiab nii mõnigi, et küllap kliima ikkagi suitsugaaside tõttu soojeneb. See on siililegi selge! Kuid mulle mitte. Ja tundub, et ka paljudele teistele siinsetele teadusmeestele. Vähemalt mõnede Eesti Looduses ja Akadeemias avaldatud artiklite järgi otsustades. Ja kui vaadata laia maailma, siis n.-ö. süsinikdioksiidi-skeptikuid on esile kerkinud omajagu. Nende väited on aga üsna mõtlemapanevad. Näiteks alustades ilmajaamade võrgustikust: kui vaadelda jaamade paiknemist, siis on kerge märgata, et tihedamalt on neid Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerika rannikualadel. Kogu Lääne-Siberit katab aga vaid mõni üksik jaam. Väga suurtel aladel pole praegu sedagi. Jääb loota kolleegide usaldusväärsusele, et globaalset kliimat analüüsides kasutatakse vaid neid ilmajaamu, kus kohutava kiirusega laienevate linnade soojusjäljed on kõige väiksemad. Ja sedagi, et mõne Euroopa-suurust ala kirjeldava jaama lähedalt ei kulge linna soojustorustik …
Aga meteosatelliidid? Need ju jälgivad kogu maakera ilma pidevalt. Satelliidiandmedki näitavad globaalset soojenemist, siiski mitte nii kiiret kui maapealsed jaamad. Pigem sujuvat: sellist, mis kulgeb rohkem harmoonias looduslike rütmidega. Paraku ei saa satelliitide põhjal kindlaid järeldusi teha: need on ilma jälginud vaid tühised nelikümmend aastat. Kuid termomeeter ilmajaamas on seevastu kindel tööriist, mille abil hangitud pikemad vaatlusread ulatuvad 1750. aastatesse.
Mõlema vastasleeri üks argument on aegrea pikkus. Seda saab nipsakalt kasutada näiteks sinisemat taevast ja rohelisemat muru mäletavate esivanemate vastu: 250 aastat temperatuuri mõõtmist ja 80 aastat vanataadi ilmavaatlusi on tühine ajavahemik 4,5 miljardi aasta pikkuse Maa kliima ajaloo kõrval. See oleks ehk samaväärne kui kirjeldada inimest vaid varbaküünemusta põhjal. Muidugi on igijää, varvide, puu aastaringide jms. analüüsil saadud üsna pikki andmeridu, mis kirjeldavad lausa tervet varvast. Ent hoolimata austusest geoloogide ja teiste kaudsete kliimanäitajate uurijate vastu – see kõik pole täpsuselt siiski võrreldav termomeetriga ilmajaamas. Teiselt poolt, matemaatiline statistika, millele klimatoloogia peamiselt toetub, vajaks teoreetiliselt vaid kahte mõõtetulemust, et arvutada keskmine või leida suundumus. See näitab praegu soojenemist.
Hea küll, kliima soojeneb. Aga kas põhjuseks on süsinikdioksiid? Üks vulkaanipurse paiskavat atmosfääri rohkem saastet, kui kogu inimkond jõuab seda tekitada. Samas, kas autode heitgaasid ei anna loodusele arvestamatut lisa, nihutades tasakaalu katastroofiliselt paigast? Ent kas ettekujutus loodusest kui teineteisest sõltuvast kaalude süsteemist – “liblika tiivalöök Brasiilia vihmametsas” –, ei ole liiga lihtsustatult mehhanitsistlik, valgustusaegne? Samas, kas inimene ei ole tahtnud juba valgustusajast näha enda tegevuses jumalikkust, olgu või kliima soojenemise põhjustajana? Samas… Samas…
Küsimusi on kohutavalt palju. Kas või see, miks IPCC rahastajad on riigid, kellel fossiilseid kütuseid napib, ja nende valjemad kriitikud maadest, kellele Kyoto protokoll on vastuvõetamatu. Kahtlane, väga kahtlane. Ja kas selles kemplemises – soojeneb aeglaselt või kiiresti, põhjuseks süsinikdioksiid või looduslik võnge, liigne kogus heitgaase või mitte – ei tooda ohvriks klimatoloogia kui teaduse usaldusväärsus? Või on ohver hoopis keskkonnakaitse propaganda?
|