Kes poleks kuulnud, et elektrijaamadest õhku paiskuvate heitmete tõttu pole õhu kvaliteet Kirde-Eesti põlevkivitööstuse piirkonnas kiita. Aastat viisteist-kakskümmend tagasi oli see kohati lausa terviseohtlik. Seal kandis on haiged ka paljud taimekooslused.

Õhust sadestunud lendtuhk on kandnud rabadele nii palju leelist ja toitaineid, et turbasamblad ja kogu muu rabale iseloomulik taimestik on taandumas. Neid tulevad asendama madalsoo- ja metsataimed, isegi lubjalembesed liigid. Toitainete külluses kasvavad jõudsasti noored männid, nii et mõnigi kunagine lageraba meenutab nüüd välisilmelt pigem mõnekümne aasta tagust, nüüdseks võssa kasvanud raiesmikku.

Kuidas mõõta raba metsastumist? Puu kasvukiiruse kõige käepärasem mõõt on radiaalne juurdekasv – kiirus, millega tüvi jämedamaks kasvab. Parasvöötme puudel on lihtne mõõta aastarõngaste laiust: nõnda saame teada kasvukiiruse kogu puu eluea vältel. Selleks et määrata radiaalset juurdekasvu, ei ole tarvis puud langetada. Aitab tüvest juurdekasvupuuri abil võetud poolesentimeetrise läbimõõduga südamikust. Ajapikku imbub auk okaspuu tüves vaiku täis, armistub ega avalda mingit mõju puu edasisele elule. Lehtpuudel on soovitatav täita puurimisauk vahaga.

Isikliku eripära ja konkreetse kasvukoha elutingimuse tõttu erinevad iga puu juurdekasvu muutused natuke naabrite omadest. Seega tuleb kogu piirkonna kasvuolude iseloomustamiseks puurida palju puid. Mida rohkem, seda täpsema hinnangu saab, kuid töömahtu arvestades tuleb enamasti piirduda mõnekümne puuga igalt uurimisalalt.

Aastatel 2002–2003 uuriti juurdekasvu viie eri saastetasemega raba puistutes Ida-Virumaal (kohtades, kus esialgu oli olnud kidur rabamännik ja puisraba) ning kolme põlevkivituhast eeldatavasti mõjutamata raba puistus mujal Eestis (#1).

Endla soostikus uuriti Männikjärve ja Linnussaare raba mände. Tulemuste analüüsimisel on arvesse võetud puud, millel 0,4–0,8 meetri kõrgusel loendati 80–200 aastarõngast (et puisraba männid on sageli vaid poolteist kuni kaks meetrit kõrged, siis pole võimalik puurida neid kokkuleppelisel normaalkõrgusel – 1,3 meetrit). Alumine vanusepiir lähtub sellest, et lendtuhasaaste mõju tuleb ilmsiks vaid siis, kui puu on kasvanud mõnda aega enne selle mõju algust ja läbinud esialgse kiire kasvu perioodi (“lapsepõlve”). Välja jäeti ka väga vanad puud, mis ei tarvitse kasvuolude paranemisele enam märgatavalt reageerida.

Kasv on kiirenenud ka Kirde-Eestist kaugemal. Tugev lendtuhasaaste algas Kirde-Eestis umbes 45 aastat tagasi: 1959. aastal lasti käiku Balti ja 1973. aastal Eesti elektrijaam. Varem töötanud väiksemad elektrijaamad Kohtla-Järvel, Ahtmes ja mujal olid üsna madalate korstnatega, nii et avaldasid mõju vaid lähiümbrusele. Sellest ajast alates maapinna ruutmeetrile sadestunud lendtuhakoguseid on hinnatud ja kaardistatud mudelarvutuste teel (#2) [1].

Neil aastakümnetel on Ida-Virumaa rabamändide juurdekasv tõesti märgatavalt kiirenenud (#3). Järsk tõus on märgatav neli-viis aastat pärast seda, kui Narva elektrijaamadest hakati õhku paiskama suurtes kogustes lendtuhka. Kuid ka põlevkivipiirkonnast kaugel läänes asuvas Keava rabas oli seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel juurdekasv peaaegu niisama suur kui Narva elektrijaamade läheduses. Tõsi küll, juurdekasvu maksimum saabus seal mõnevõrra hiljem kui Kirde-Eestis, 1980. aasta paiku. Kasvukiirendus on märgatav ka Endla soostiku rabades, ent vaid õrnalt aimatav Meenikunno rabas. Mändide kasvu kiirenemist on täheldatud ka teistes, vähem uuritud rikkumata rabades. Kuid elektrijaamade ümbruse rabade puistu on peale kasvukiirenduse tihenenud lausa metsaks, puhaste rabade männik on säilitanud enam-vähem endisaegse tiheduse.

Tundub, et viimasel neljal aastakümnel on rabamändide kasvutingimused mõneti muutunud kogu Eestis, sest samades oludes peaks juurdekasv puude vananemise tõttu aeglustuma. Mõju võivad avaldada kliimamuutused, kuid arvestamata ei saa jätta tööstusest, suurteks laamadeks kokku liidetud põldudelt ja suurfarmidest õhku lenduvat hajasaastet ja saasteainete kauglevi: toitainetevaesel pinnasel kujunenud rabakooslus on mineraalsele saastele väga tundlik. Selle arvamuse kasuks räägib asjaolu, et kasvukiirendus on väikseim suurematest keskustest kaugel asuvas Meenikunno rabas.

Kaheksakümnendate aastate lõpust alates on enamiku proovialade kasvukõverates märgata langustendentsi. Seda võib seostada põlevkivielektrijaamade tuhaheitmete vähenemisega ja üldse nõukoguliku majanduse ümberkorraldamisega.

Neid oletusi kinnitavad andmed atmosfääriõhu saastatuse kohta Eestis. Mõõtmised Tõraveres ja kaugemal (näiteks Moskvas) näitavad, et aastatel 1955–1992 atmosfääri läbipaistvus vähenes. Põhjused on arvatavalt inimtekkelised, nii meil siin kui ka mujal maailmas. Üheksakümnendatel aastatel toimus pööre: viimastel aastatel paistab atmosfäär läbi umbes niisama hästi kui 1930. aasta paiku: kogu maailmas paisatakse aerosooli ja seda tekitavaid aineid nüüd atmosfääri vähem [6].

Et kõigis kasvukõverates ilmnevad ka aasta ilmastikust tingitud kõikumised, siis on otstarbekas võrrelda keskmisi juurdekasve põlevkivitööstuse eelsel ajal (1929–1959), selle häirimatul “hiilgeajal” (1960–1991) ja õhusaaste vähenemise ajal (1992–2001). Võrdluses (#4) paistavad silma Narva (Eesti ja Balti) elektrijaamade vahel asuva Kõrgesoo järsud muutused, millele vastandub Meenikunno peaaegu ühtlane juurdekasv. Aastate- ja puudevahelise varieeruvuse tõttu on standardhälbe piirid suured: üle poole juurdekasvu arvväärtusest.

Jooniselt näeme, et ka enne 1960. aastat ei olnud puude kasv kõigis uuritud rabades päris ühesugune. Kuigi puude valikul püüti saavutada n.-ö. läbilõige kõigist raba kasvuoludest, jäävad siiski teatud mõju avaldama iga raba iseärasused ja valimi vanuseline koosseis (mis oleneb puistu vanuselisest koosseisust). Neid mõjusid saab mõnevõrra tasandada, võttes võrdluse aluseks suhtelise kasvukiirenduse ja -aeglustuse. Nii kiirendus kui ka järgnev aeglustus on kindlalt suurimad Kõrgesoos (vt. tabel). Kõikjal peale Põhja-Puhatu ja Ratva raba on mändide kasv viimasel kümnendil selgelt aeglustunud, kuid kusagil pole see jõudnud tagasi põlevkiviajastu eelsele tasemele (aeglustus on väiksem kui eelnenud kiirendus).

Mida need juurdekasvud näitavad? Kõrgesoo mändide juurdekasvukõver mõõdab sealse koosluse “väetatust” pealelangeva lendtuhaga. Ligikaudu samal ajal tehtud uuringud [2] näitavad, et rabavee pH on tõusnud väärtuseni 6–7 ja turbasamblaid kasvab vaid üksikute laikudena, põhiliselt katavad rabapinda madalsoo- ja metsasamblad. Märjematel aladel vohab pilliroog (#5), kuivamatel tihe männinoorendik. Üksikud kasvus alla jäänud vanemad puud annavad tunnistust kunagisest peaaegu lagedast rabast (#6).

Kõrgesoo puhul tuli ilmsiks tähelepanuväärne seik: raba Auvere poolses osas on ainult noored männid, kasvama hakanud pärast Teist maailmasõda. Seda ka rabanõlval ja laugaste ääres, kus kindlasti pidanuks kasvama puid ka varem. Päev läbi kestnud otsingute järel õnnestus leida vaid kolm üle 60-aastast mändi, kõik tihedalt täkitud kunagiste väiksemate ja suuremate mürsukilluarmidega. Järeldus: 1944. aasta lahingud olid seal kandis nii ägedad, et teise ilma saadeti ka peaaegu kõik rabamännid. Vanu puid leidus ida pool, praeguse Balti elektrijaama tuhavälja lähedal, kus pole olnud nii ägedaid lahinguid [5].

Ka Puhatu soostiku männid on ilmselt saanud kasvukiirenduse pealelangevatest toitainetest. Põhja-Puhatu vanematel mändidel kinnitab seda peale juurdekasvukõvera ka võra iseloomulik kõverustepuntrast lähtuv sihvakam kasv: vanusega aeglustunud kõrguskasv on hiljem saanud uue hoo. Rabavee pH on Põhja-Puhatus üle viie, seega rabaturbasammaldele ebasoodne. Nii ongi välja kujunenud omapärane kõrgete mätastega maastik: mättal on turbasammal elujõuline, mätaste vahel aga hävinud. Puhatu kesk- ja lõunaosas ning Ratva rabas on taimkatte muutused märgatavad vaid hoolikal uurimisel. Ka rabavee pH (4,1–4,7) erineb vähe foonialadest (Meenikunnos 3,3–3,9). Uuringud ei anna lihtsat seletust järskude juurdekasvumuutuste kohta saasteallikatest üsna kaugel asuvas Agusalu soostikus (veelgi suurem on muutus vaid Kõrgesoos). Samamoodi kui Keava rabas võib tegemist olla mõne muu (esialgu tundmatu) mõjuriga või raba arengu sisemistest seaduspärasustest lähtuva muutusega.

Mis saab edasi? Majanduslikult mõtlevale inimesele tahame öelda, et palgimetsa lendtuhaga ülekülvatud rabast siiski ei saa. Selleks peaks saaste vähemalt kaheksakümnendate aastate tasemel kestma veel aastakümneid, mis on aga keskkonnanormide ja elementaarse hügieeni seisukohalt lubamatu. Mõni tuhat tihumeetrit puitu aastas, mille sel viisil juurde saaks, annaks vähem tulu, kui kaotame turba juurdekasvu vähenedes turbasammalde hävimise tõttu.

Umbkaudsetel hinnangutel jääb seetõttu õhust sidumata vähemalt 17 000 tonni süsinikdioksiidi aastas [2]. Tegelik kogus on tõenäoliselt mitu korda suurem, sest arvestus põhineb vaid Kirde-Eesti suurrabade andmetel (Venemaa Eestiga piirnevate alade ja paljude väiksemate rabade kohta andmeid pole). Kuigi need kogused ei ületa mõnda protsenti elektrijaamade korstnatest õhku paiskuvast süsinikdioksiidist, tuleb neisse suhtuda tähelepanuga, sest mõju jääb aastakümneteks kestma isegi siis, kui elektrijaamad suletaks.

Viimastel aastatel on astutud tõhusaid samme Narva elektrijaamadest lähtuva lendtuhasaaste vähendamiseks. 2003. aastaks uuendatud tuhafiltrid koos tootmise langusega eelmisel kümnendil on kaheksakümnendate aastate tippkoormusega võrreldes vähendanud heitekoguseid seitse korda [4]. 2004. aastal lasti Eesti ja Balti elektrijaamas käiku esimesed keevkihikolded. Seetõttu peaks õhusaaste edaspidi veelgi vähenema.

Varem tuhafiltrid saanud Ahtme elektrijaama lähedal asuva Niinsaare raba näitel on teada: kui saastetase väheneb, on raba turbasamblakate võimeline vähemalt osaliselt taastuma [3]. Pinnasesse kogunenud toitainete ammendudes halvenevad ajapikku ilmselt ka puude kasvuolud. Varise ja hävivate puudega jõuavad mineraalained pinnasesse tagasi, kuid pole selge, kui palju neist jääb ringlusesse ja kui palju mattub turbasse ilma lagunemata. Võimalus jälgida raba taastumist tugeva leelissaaste lakkamise järel on maailmas ainulaadne ja võib anda uut teavet raba kui ökosüsteemi toimimise kohta.

Autorid tänavad Eesti teadusfondi, mille toel valmisid selle loo aluseks olevad uurimused. Suur tänu ka kõigile, kes olid abiks välitöödel.