Vääriselupaikade inventeerimine vältas neli aastat. Nüüd on võimalik teha esimesi kokkuvõtteid. Miks oli vaja inventuuri? Kuidas töö kulges? Mida saavutati ning kas
ja kuidas jätkata? Nendele küsimustele annab artikkel vastused.

KUJUTLEGEM END X PLANEEDI ELANIKEKS
Kujutame ette olukorda, kus planeedil X tegeletakse galaktika servaalade planeeringuga. Päikesesüsteemi planeet Maa tundub sobivat X rahva armastatud maitseaine kasvatamiseks. Maa kohta koostatud planeeringulõik saab selge ja konkreetne: hõrendada atmosfääri, rajada istandused, kasvatada saaki ning viia istandused järk-järgult üle teistele planeetidele. Kõrvalmõjudeks prognoositakse Maal ligi 60% kohalike liikide hävimist keskkonnatingimuste muutmise tõttu. Arvestades looduse iseeneslikku taastumisvõimet, eeldatakse siiski, et kui atmosfääri töötlemine lõpetatakse, taastub mõne miljoni aastaga taas endine lopsakas elustik. Seega ei kaasne püsivaid keskkonnakahjusid. Kaalunud planeeringut igapidi ja võttes arvesse paljusid kõrvalmõjusid, kiidetakse dokument viimaks heaks ja asutakse seda täide viima.

Kas inimene lepiks sellega, et ta ühel heal päeval Maalt kaotatakse? Loomulikult mitte, kuid keegi ei saa seda kunagi teada. Pole inimest, pole probleemi. Kas ei tegutse meie ise tihti samamoodi, nagu X planeedi elanikud? Kas küsime loodust ümber kujundades endalt, mis olukorda asetame sellega seni loodust asustanud põlised liigid?
Üha teravamalt on aastatega ka metsade puhul päevakorda tõusnud looduslike elupaikade ja nende liigirikkuse säilitamine. Pingutame oma seniste teadmiste tasandil selle nimel, et ükski liik siiski lõplikult välja ei sureks. Mõnikord leiame, et kui liik teataval alal kaobki, säilib see kusagil mujal. Järelikult ei saa veel rääkida liigi katastroofilisest väljasuremisest. Võimalik, et nii kalkuleerib ka X planeedi rahvas Maa elanike suhtes. Nad teavad, et galaktikas on teisigi sarnase elustikuga planeete ning et inimene kui liik eksisteerib kusagil edasi. Kõik oleneb mastaabist, millega asjadele vaadata. Tihti osutub üksikasjalik käsitlus liiga keerukaks ning siis asutakse langetama üldistatud otsuseid. Nii paistab see olevat ka metsade puhul.
Ometi on üha selgemalt ilmnenud, et nii jätkata ei või. Tehes üldistusi metsadega ümberkäimise kohta, tuleb arvesse võtta aina rohkem üksikasju ja erisuguseid külgi. Ei piisa enam eesmärgist, et metsaalade üldine pindala tuleb säilitada. Peab püüdlema selle poole, et homsed metsad säiliksid liigirikkuselt ja muudelt näitajatelt vähemalt samaväärsetena praegustega.

KUI OLEME AHNEMAD KUI VAREM, PEAME OLEMA KA TARGEMAD
Läbi aegade on mets meile pakkunud kütet, ehitusmaterjali, olnud üks Eesti majanduse alustalasid. Metsi on alati majandatud, miks siis kasvab just nüüd mure meie metsade pärast? Põhjuseid jagub mitmeid: inimeste arv ja puidu tarbimine üha suurenevad, tehnoloogiad arenevad. Oleme ahnemad ja võimsamad kui kunagi varem. Selle võrra peame nüüd ka targemad olema. Tugev ja loll on ohtlik kombinatsioon nii inimese enda kui ka kogu planeedi elustiku jaoks.
Kas mets on koht, kust saab puitu? Kindlasti, kuid mets on ka palju, palju enamat. Metsa rolli väärtusliku elukeskkonna tagajana inimese jaoks on raske ülehinnata. Ent inimese roll metsa säilimisel? Hiigelsuurte alade lagedaks raiumise, pinnase segipööramise ja kinnivajutamisega, võõrliikide sissetoomise ning saasteainetega vähendame pidevalt metsa võimalusi.
Üldiselt on inimene oma rollist metsade käekäigu eest vastutajana hakanud ajapikku üha rohkem aru saama. Seda näitab nüüdisaegne metsapoliitika ja õigusaktid, mis kõigiti toetavad metsade looduslikkuse säilimist. Eri kaitserezhiimiga metsade kõrval sätestab Eesti metsaseadus tingimused ka tulundusmetsade säästlikuks majandamiseks. Seadusega on kindlaks määratud langi maksimumpinnad, kohustused metsa uuendada ning jätta lankidele seemnepuid, säilikpuid ja bioloogilise tähtsusega puid. Samuti annab seadus võimaluse korraldada tulundusmetsades suure loodusväärtusega metsaosade, nn. vääriselupaikade kaitset. Oluline on, et metsade heaolu eest seisjad suudaksid oma teadmised ning arusaamise metsa vajadustest viia iga inimeseni. Mõistjaid on praegu õnneks vist siiski rohkem kui neid, kellele asi korda ei lähe. Päevast päeva puutume kokku inimestega, kes valutavad südant metsa kui terviku pärast. Peaaegu iga metsaomanik, kellele on piisavalt selgitatud metsa elupaikade haavatavust, on valmis oma metsi säästlikult majandama. Seega on tee metsade heaperemeheliku majandamiseni suuresti propaganda töö, eelkõige uute arusaamade selgitamine metsaomanikele.

VÄÄRISELUPAIKADE INVENTUUR KESTIS NELI AASTAT
Öeldakse, et loodusväärtuste inventuur on pool teed nende kaitseni. Kaasneb ju inventuuriga teadmine sellest, kus paiknevad meie väärtused ning ühtlasi etendavad inventeerijad ka suurt valgustaja rolli. Üheks “valgustustööks” kogu Eestis võib kindlasti pidada vääriselupaikade inventuuri.
Parandamaks metsa elupaikade kaitstust ning arusaamist nende kaitse vajalikkusest, alustati 1999. aastal vääriselupaikade inventuuri. Algusest peale haarati kaasa eelkõige metsandustaustaga inimesed. Kuigi bioloogid ja ökoloogid aitasid metoodikat arendada ning koolitusi korraldada, valiti inventeerijateks ning maakondliku propaganda tegijateks metsamehed. Eesti vääriselupaikade inventuur tehti aastail 1999–2002. Koostöös Eesti metsakaitsealade võrgustiku projektiga kaeti kõik Eesti metsad ning kaardistati suure loodusväärtusega alad – vääriselupaigad. Vääriselupaik (VEP) on vähima negatiivse inimmõjuga metsaala, kus leidub praegu suure tõenäosusega ja mitte juhuslikult ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike.
Seega on vääriselupaik metsaala, kus sobivate stabiilsete mikroelupaikade tõttu saavad eksisteerida ja säilida punase raamatu kitsalt kohastunud liigid. Olenevalt elupaigast tagab selle sobilikkuse ja stabiilsuse kas puutumatus inimmõjutusest või siis niisuguste majandamisvõtete järjepidev rakendamine, mis tekitasid koosluse.
Vääriselupaiga väljavalikul lähtutakse peamiselt omapärastest keskkonnaoludest, metsa struktuurielementidest ja tunnusliikidest. Kuigi vääriselupaiga mõiste eeldab ohustatud või haruldaste liikide olemasolu, pole inventuuril kohustust neid leida. Tegemist on siiski vastavatele liikidele sobivate elupaikade määratlemisega, mitte liigi inventuuriga. Praegu saab teha inventuurist esimesi kokkuvõtteid. 1999. jaanuaris algatatud vääriselupaikade inventeerimise programmi eesmärk oli teha Eesti metsades ülepinnaline vääriselupaikade inventuur ning seejärel korraldada nende kaitset. Inventuuri objektina määratleti kõik metsad väljaspool kaitsealade reservaate ja sihtkaitsevööndeid ning Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti inventeeritud alasid. Nelja aasta jooksul tegi välitöid 64 vastava koolituse saanud spetsialisti, kes inventeerisid 2 110 734 ha metsamaad, kust leiti 7080 vääriselupaika kogupindalaga 17 949 ha.
Vääriselupaigad hõlmavad 0,85% meie metsadest ning jaotuvad üle Eesti üsna ühtlaselt. Üle keskmise on vääriselupaikade osakaal saartel, Virumaal ja Pärnumaal. Kehtib põhimõte: kui metsaosa vastab vääriselupaiga kriteeriumidele, pole suuruspiirangut. Seega käsitletakse vääriselupaigana nii ühte hiiglaslikku puud, millel elab haruldase pisiliigi elujõuline populatsioon, kui ka kümnete hektarite suurust metsaala. Inventuuri alusel on keskmine vääriselupaiga pindala ligikaudu 2,5 ha. Pindalad erinevad oluliselt vääriselupaiga tüübi poolest. Alla ühe hektari jääb keskmine pindala elupaigana arvele võetud üksikute suurte puude puhul. Samas ületab pangametsade ja puisrohumaade keskmine pindala 10 ha piiri. Eestis on kokku registreeritud üksteist vääriselupaika, mille pindala on üle 50 ha. Üle poole neist on puisniidud või puiskarjamaad, siit tuleneb ka nende pindala suur keskmine.
Rohkearvulised vääriselupaiga tüübid on männikud ja männi-segametsad ning kuusikud ja kuuse-segametsad. Kokku on kaardistatud 2771 okaspuistute vääriselupaika kogupindalaga 6686 ha. Väga vähe, alla kümne korra, on vääriselupaikadena kirjeldatud karbonaatsete soode ja märgade niitude servaalasid, kopratammide mõjuala ning põlendikke. Eesti piires võib tüüpide jaotuses välja tuua selgeid erisusi. Loometsi leidub Edela-, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Sanglepikutele sobib Eesti põhjarannik ja Pärnumaa, laialehised metsad aga kasvavad eelkõige Lõuna-Eestis, Läänemaal ja Saaremaal.

SELGITATI VÄÄRISELUPAIKADE VÕTMETUNNUSEID JA LIIGILIST KOOSSEISU
Välitööde käigus märgiti üles vääriselupaikade bioloogilised (kokku metoodikas loetletud 26) ja maastikulised (52) võtmetunnused. Nelja aastaga jäi kirjeldamata ainult üks võtmetunnus: alla 3 ha suurune saar meres. Enamikku tunnuseid on aga kirjeldatud sadu ning mitut tunnust ka tuhandeid kordi. Kõige sagedamini on vääriselupaigad seotud bioloogiliselt vanade puude, lamapuidu, puutüügaste ning aukude ja õõnsustega puudega. Veidi vähem kui bioloogilisi võtmetunnuseid on maastikulisi. Neist on enim märgitud servaefektiga seotud elemente, nagu märgalaga piirnev metsaserv ning eri metsakooslusega piirnev metsaserv.
Kuigi vääriselupaikade inventuuri eesmärk ei olnud otseselt liikide inventeerimine, on nelja aasta jooksul leitud mõndagi põnevat. Välitööde käigus on ära märgitud 175 põlise metsa tunnusliiki. Liikide nimestikud on koostanud Eesti juhtivad erialaspetsialistid (Nele Ingerpuu, Tiina Randlane, Erast Parmasto, Ilmar Süda jt.), kellele koostöö programmiga on korduvalt rõõmu valmistanud. Tähelepanuväärsemate sündmustena on Eestile avastatud kaks uut seeneliiki: porgand-kübarnarmik (Hydnellum auratile) ja vaabikunääts (Junghuhnia fimbriatella); “ellu on äratatud” kaks seni hävinuks arvatud samblikku: oliiv-helksamblik (Cetrelia olivetorum) ja mustjas limasamblik (Collema subnigrescens); registreeritud on mitme haruldase liigi uusi leide, sealhulgas mardikas Nothorhina punctata, sammal roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis), seened kährik (Sparassis crispa), kroonliudik (Sarcosphaera coronaria), lundelli taelik (Phellinus lundellii), ogaeoseline ebapoorik (Lindtneria trachyspora) ja Holwaya mucida (eestikeelne nimetus puudub), samblikud oksa-tuustsamblik (Alectoria sarmentosa), pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata) ja niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta) ning paljud teised. Arvukaks on osutunud mõned seni üsna haruldaseks peetud liigid, nagu harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja sulgjas õhik (Neckera pennata). Kõige sagedamini, üle 900 korra, on inventuuril registreeritud järgmisi liike: kännukatik (Nowellia curvifolia), sulgjas õhik (Neckera pennata), harilik säbrik (Ulota crispa) ja kuuse-nublusamblik (Lecanatis abietina).

VÄÄRISELUPAIGA SÄILITAMINE EI TÄHENDA ALATI PUUTUMATUNA HOIDMIST
Vääriselupaigad kujutavad endast väga mitmekesiseid kooslusi, seetõttu määratakse nende säilitamiseks vajalik majandustegevus igal üksikjuhul eraldi. Valdav juhtnöör on tagada elupaiga puutumatus, mida nõutakse 90% juhtudest. Siiski rakendatakse ka elutingimuste hoidmiseks vajalikke tegevusi, nagu kuuse järelkasvu ja põõsarinde väljaraie, üksikpuude vabaks raiumine, niitude taastamine ja hooldamine ning teised võtted. Tuleneb ju Eesti metsade mitmekesisus osaliselt pikaajalisest majandamisest. Meil on metsakooslusi, mis ei ole tekkinud loodusliku arengu käigus, vaid on välja kujunenud inimmõju tõttu. Nii on aletamise tagajärjel tekkinud palumännikud ning kuivendamise tõttu kõdusoometsad. Inimese kätt nõuavad eelkõige puisniidud ja puiskarjamaad. Puisniitude suurim väärtus on kindlasti pinnataimestik. Eesti puisniitude liigirikkus on ülisuur, ületades taimeliikide arvult ühe ruutmeetri kohta isegi troopikakooslusi. Need pärandkooslused jäävad püsima ainult mõõduka inimmõju jätkudes. Majandama peab just nimelt mõõdukalt. Suurte masinatega pinnase segipööramine ning metsade ülekarjatamine ohustab eelkõige pinnase taimestikku, kuid ka puude juuri. Piir loodust toetava ja kahjustava tegevuse vahel on õhkõrn ning vajab alati hoolikat kaalumist. Metsa vääriselupaikade inventuuril kaardistati ka võsastunud ja kinnikasvanud puisniidud, kus niidutaimestik on küll hävinud, kuid elupaika väärtustavad põlispuud. Sageli ei õnnestu selliseid niidukooslusi enam taastada ning tuleb langetada otsus nende alade kui väärtuslike metsakoosluste kaitse kohta. Vääriselupaikadest nõuavad puisniitude kõrval sageli majandamist ka hiiglaslikud puud ja laialehised metsad. Esimesed vajavad valgustamist ning teised enamasti pealekasvava noore kuuse põlvkonna eemaldamist. Küllalt sageli tuleks majandada ka loometsi.

VÄÄRISELUPAIKADE INVENTEERIMINE PEAB JÄTKUMA, KUID UUT MOODI
Vääriselupaiga inventeerijatel lasub suur vastutus. Nende otsused ja nende kogutud andmed on metsade kaitsekorralduse planeerimise oluline alus. Põhjendamatu on arvata, nagu piisaks metsade elustiku säilitamiseks vääriselupaikade kaitsest. Oma väikeste mõõtmete tõttu on vääriselupaigad ökoloogiliselt üsna ebastabiilsed ning olenevad ümbritsevate metsade majandamisest. Samas ei maksa vääriselupaikade tähtsust alahinnata. Leidub mitu väikeliiki, kellele üksainus hiiglaslik puu võib pakkuda turvalist elupaika mitmesaja aasta vältel. Vääriselupaikadel on suur roll liikide levikuteena. Metsakillukesed moodustavad tegelikult suure võrgustiku, olles liikidele ühendusteeks suuremate metsaalade vahel. Eesti kõrval on vääriselupaikade inventuur käimas ka teistes Baltikumi ning Skandinaavia riikides. Seega on välja kujunemas rahvusvaheline vääriselupaikade võrgustik, mille eesmärk on säilitada Põhja-Euroopas ohustatud liikide ja nende elupaikade soodne looduskaitseseisund nende looduslikus levialas.
Vääriselupaikade projekt lõpeb tänavu aprillis. Nelja aastaga on kogunenud hulgaliselt teadmisi ja materjale, mis on koondatud metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse hallatavasse vääriselupaikade andmebaasi. Selles artiklis on täisandmestikust kajastatud vaid murdosa. Projekti lõppseminariks valmib 200-leheküljeline kogumik, mis annab vääriselupaikadega seotu kohta põhjaliku ülevaate ning sisaldab rohkesti illustratsioone ja kaardimaterjale. See mahukas töö on paljude asutuste koostöö tulemus. Projekti juhtisid keskkonnaministeeriumi metsaosakond ja Rootsi Östra Götalandi metsaamet. Rahaliselt toetasid projekti Eesti Keskkonnafond, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Rootsi Keskkonnakaitseagentuur (SEPA) ja AS Stora Enso Mets. Andmete kogumisel ja töötlemisel tehti head koostööd Eesti metsakaitsealade võrgustiku projektiga, OÜ Eesti Metsakorralduskeskusega, Metsaekspert OÜ-ga, Metsahoiu sihtasutusega ning keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbürooga. Metoodikat välja töötades ja koolitusi korraldades tehti hindamatut koostööd Tartu keskkonnakaitse instituudi, Tartu ülikooli ja Eesti põllumajandusülikooli juhtivate ekspertidega. Abi pakkusid maakondade keskkonnateenistused, metskonnad ning tihti ka erametsaomanikud.
Hoolimata tehtud suurest tööst ei leitud vääriselupaikade inventuuriga kindlasti üles kõiki väärtuslikke metsaosi. Protsessi jätkuna on ülepinnalise metsainventuuri raames alustatud seni avastamata suure loodusväärtusega puistute kaardistamist. Kuna tegemist on inventuuriga, mis kogub puistu kohta hulgaliselt mitmesuguseid andmeid, ei kirjeldata loodusväärtusi samasuguse täpsusega kui vääriselupaikade inventuuril. Metsainventuuril registreeritavate võtmeelementide loend on koostatud põhimõttel, et elemendid oleksid pärit suure potentsiaaliga ökoniðist, kergesti määratavad ning kasutatavad metsamajanduse planeerimisel ja rahvuslike aruannete koostamisel.
Miks ei peeta vääriselupaikade inventuuri lõppenuks? Milleks need lisapingutused aina uute loodusväärtuste leidmiseks? Just seepärast, et tegemist on väärtustega. Väärtustega, mis kannavad olulist osa meie metsade mitmekesisest elustikust. Nende leidmine ja kaitse on üks abitegur metsaelustiku liigirikkuse säilitamisel tulevastele põlvkondadele.
Kui loodusväärtuste inventuur on pool teed nende kaitseni, siis teine ja raskem pool on veel käimata. Loodetavasti suudame seda teed käies end senisest rohkem asetada putuka ja rohulible tasandile.