Hendrik Relve, Kaljo Voolma

Algamas on kevad, parim aeg metsaistutuseks. Kõige tõsisemad värskelt istutatud okaspuukultuuride ohustajad raiesmikel on
männikärsakad. Et need putukad tehtud tööd ei nurjaks, tuleb neid tunda. On vaja teada männikärsakate eluviise ning osata vältida nende kahjustusi.

MIDA ROHKEM RAIESMIKKE, SEDA PAREM
MÄNNIKÄRSAKALE
Raiestikest on saanud viimasel aastakümnel Eesti maastikupildi iseloomulik koostisosa. Kuigi meie loodusoludes
taastub mets enamasti küll üsna kiiresti,
näeme endistel raiestikel lehtpuuvõsa kõrval üha harvem noort pealekasvavat kuuse- või männimetsa. Okaspuukultuure rajatakse vähe ning neistki langeb osa raiestikel arvukalt sigivate putukate, eelkõige männikärsakate ohvriks.

Männikärsakate arvukus oleneb otseselt inimtegevusest – metsaraiest. Kuna männikärsakate sobivaim sigimispaik on värskete okaspuukändude juured, siis loob iga langetatud mänd või kuusk neile uusi soodsaid sigimisvõimalusi. Raiemahu suurenemise tõttu väheneb vahekaugus raiestike vahel, mistõttu väheneb ka mardikate hukkumisoht rändel arengupaigast uutele asustusaladele. Nii suurenebki männikärsakate arvukus intensiivse metsaraie korral kiiresti.
Varem ähvardas männikärsakas raiesmikul okaspuukultuure enamasti kuni kolm aastat. Kuid nüüd, kus samas metsalaamas leidub eri vanuses raiestikke, elutseb seal ka eri arengujärgus männikärsakaid. Seepärast võib nüüd märgata raiestikule rajatud okaspuukultuurides männikärsakakahjustusi ka 6–7 aastat pärast raiet (Voolma, 2001). Männikärsakad on kõige ohtlikumad okaspuu-uuenduste kahjurid nii Eestis kui ka mujal Euroopas, kus tehakse lageraieid.

KES ON MÄNNIKÄRSAKAS JA KUIDAS TA METSAKULTUURE OHUSTAB?
Eestis elab kolm männikärsaka liiki. Kõik nad on tume- või hallikaspruunid kollakatest soomustest tähnide ja laikudega kõva kitiinkestaga mardikad. Pea eesosa on välja venitatud pikaks kärsakuks, mille tipu lähedale kinnituvad tundlad. Selle järgi ongi nad nime saanud. Kõige tavalisem on harilik männikärsakas (Hylobius abietis). See 10–15 mm pikkune mardikas elab kõikjal okasmetsades, kuid eriti arvukas on ta kuivematel männi- ja kuuseraiestikel. Niiskematel kuuseraiestikel kaasneb temaga sarnase eluviisiga punakaspruuni põhivärvusega 7–10 mm pikkune väike männikärsakas (Hylobius pinastri). Kolmas liik, 12–16 mm pikkune suur männikärsakas (Hylobius piceus) asustab vanu paksukorbalisi mände ning teda kohtab raiestikel harva.
Kevadel kogunevad männikärsakad sobivate sigimispaikade otsingul värsketele okaspuuraiestikele. Seal toituvad nad puutaimede tüvekestel, närides laiguti koort. Kui kärsakaid on palju, koorivad nad tüvekesed kogu ümbermõõdu ulatuses paljaks, mille tagajärjel taimed kuivavad. Nii võivad männikärsakad hävitada istutatud metsakultuuri täielikult. Lehtpuuraiestikel männikärsakate ohtu ei ole, sest seal pole neid ligimeelitavat okaspuukändude lõhna.
Männikärsakad munevad värskete okaspuukändude juurtele, aga ka mulla ja metsakõduga vahetus kontaktis olevale okaspuumaterjalile ja raiejäätmetena raiestikule jäänud tooreste tüvede ning okste alaküljele. Peamine munemiskoht on siiski värskete okaspuukändude maapinnalähedased juured, mis nad lõhna järgi mulla alt eksimatult üles leiavad. Enne ja pärast munemist toituvad männikärsakad noortel okaspuutaimedel, aga ka suuremate puude võrsetel ja pungadel. Männikärsaka mardikad teevad noortel okaspuutaimedel koort närides metsakultuuridele olulist kahju, seevastu tõugusööm kändude juurtel on kahjutu või isegi kasulik, kuna see aitab kaasa nende kiiremale kõdunemisele.
Männikärsakate tõugud närivad kännujuurtel pikki pruuni näripuruga täidetud käike. Tõugud toituvad sügiseni, talvituvad samas ning nukkuvad järgmisel suvel sügavale puitu näritud ovaalses nukuhällis. Noormardikad ilmuvad sügis-suvel ja asuvad kohe küpsussöömale raiestikule istutatud okaspuutaimede tüvekestele. Seega on männikärsaka kahjustusoht värskele okaspuuraiestikule istutatud kultuuris kõige suurem kahel juhul: esimese raiejärgse aasta kevadel, mil nad kogunevad sinna sigimispaiku otsima, ja teise aasta sügisel, kui nukust kooruvad uue põlvkonna noormardikad.

	Hendrik Relve, Kaljo Voolma

MIDA ETTE VÕTTA MÄNNIKÄRSAKA VASTU?
Putukate arvukuse määravad eelkõige sigimisvõimalused. Männikärsakate ülemäärase sigimise takistamiseks on esmatähtis raieid otstarbekalt planeerida, et vältida olukorda, kus soodne sigimispaik antakse uuele põlvkonnale nagu teatepulk kätte. Metsade majandamise eeskirja kavandi järgi on minimaalne liitumisaeg raiestiku männiga või kõvade lehtpuudega (tamm, saar jt.) looduslikul uuenemisel või uuendamisel neli aastat, kuusega looduslikul uuenemisel või uuendamisel kolm aastat, muudel juhtudel kaks aastat. Raieaastaid ei loeta liitumisaja sisse. Männikärsakakahjustuste ohtu silmas pidades ei tohiks enne kolme aastat uusi lanke raiuda vähemalt 1–2 km raadiuses, mitte üksnes eelmise langi vahetus läheduses.
Männikärsakate sigimispaiku pole võimalik täielikult hävitada isegi kändude juurimisega, sest osa peenikesi munemiseks sobivaid juuri jääb ikkagi pinnasesse. Küll on aga võimalik vältida lisasigimiskohtade teket: mitte jätta metsa vedelema toorest metsamaterjali – peened raiejäätmed (oksad) põletada või laotada raiestikule laiali, kus nad kuivavad.

Kahjustuste vältimiseks on lihtsaim ja kindlam viis mitte istutada värskele okaspuuraiestikule okaspuutaimi enne 2–3 aasta möödumist või – kui pinnaseolud lubavad (näiteks liivakatel männiraiestikel) – eelistada männi külvi istutusele, sest üheaastaseid külvikultuure männikärsakad tavaliselt oluliselt ei kahjusta. Kuuseraiestikel võib istutamise edasilükkamine 2–3 aasta võrra tekitada kultiveerimisel lisaraskusi lopsaka rohukasvu pärast, mistõttu see pole alati otstarbekas.
Kahjurite kogumine ja hävitamine on ammutuntud võte vältida või vähendada kahjustusi. Möödunud sajandi esimesel poolel kaevati raiestikele rajatud kultuuride ümber vertikaalsete seintega kitsad püünisekraavid, kuhu maapinnal ronivad mardikad sisse kukkusid. Mardikate püüdmiseks on kasutatud püünisauke, maapinnale asetatud püüniskoori ja -kaikaid, mille alla kogunenud mardikad mõnepäevaste vaheaegadega kokku koguti. Paraku on aga kõik need püügiviisid väga töömahukad ega ole seetõttu praktikas laialt rakendatavad. Tänapäeval on, peamiselt küll uurimistöö otstarbeks, välja töötatud mitmekesiseid püüniseid, kuhu männikärsakad sisse meelitatakse. Meelitusainetena toimib vaigutärpentini ja etanoolpiirituse segu.
Okaspuutaimede kaitseks männikärsakate vastu on katsetatud ka mitmeid taimseid preparaate ja taimeekstrakte, kuid nende mõju on üsna lühiajaline ega taga taimede täielikku kaitset (Luik jt. 1998, 2000).
Istutatud taimede kaitseks on kasutatud ka mitmesuguseid mehhaanilisi kaitsevahendeid. Juba sada aastat tagasi soovitati taimede tüvekesed määrida enne istutamist savist, tõrvast, liimist jms. valmistatud seguga, mis moodustab tüve ümber kaitsekihi. Praegusajal on katsetatud (eriti Rootsis) erisuguseid tehismaterjalist kaitsevahendeid – plastist kaitsetorbikuid, tehiskiust “sukki” või vatitaolisi mähiseid.
Kõige tõhusam ja varem praktikas laialt kasutatav tõrjeviis on olnud taimede istutuseelne töötlemine keemiliste kaitsevahenditega. Tänapäeval on mürkainete kasutamist metsas tugevasti piiratud. Nüüdisaegsetest keemilistest vahenditest tulevad arvesse mõned püretroidpreparaadid (Decis, Fastac, Sherpa). Taimed kastetakse väikeste kimpudena latv ees kuni juurekaelani preparaadi vesilahusesse, lastakse veidi taheneda ning istutatakse siis metsa.