Nätsutamine on tänapäeval populaarne. Põhjusi on mitmeid: näts aitab vältida hammaste lagunemist, värskendab suud, pakub aseainet suitsetamisest loobujatele. Närimiskummi reklaam on andnud tõhusa panuse ka biokeemiliste teadmiste levikusse – ksülitooli ja karbamiidi teavad nii noored kui vanad just tänu nätsureklaamidele.

	Foto: Sulev Kuuse

Tänapäevase närimiskummi ajalugu algab 19. sajandi keskpaigast ja selle sünnikoduks on loomulikult Ameerika. Vaid ameerikalik ettevõtlikkus sai tulla ideele, mille kohaselt hakati inimestele mälumiseks maitsestatud kummitükikesi pakkuma. Tõsi, õigluse nimel peab lisama, et enne seda, 19. sajandi keskel, oli õnne proovitud maitsestatud parafiiniga nätsu rollis. Sisuliselt taasavastasid loodusliku kummi närimise kombe 19. sajandi teisel poolel ameeriklased Thomas Adams ja William Wrigley juunior, kusjuures lateksnäts patenteeriti 1869. aastal.

	Ksülitool on polüalkohol. Nimetus on siiski eksitav - joovastav toime ksülitoolil puudub. Foto: Sulev Kuuse

Põhjamaades nätsutati kuusevaiku

Ürgne närimiskumm on tegelikult rohkem kui tuhat aastat vana ja selle tõelist eelkäijat on raske tuvastada. Nätsu iidse analoogina kasutati kõige sagedamini mitmesuguseid puuvaike, harvem taimelehti või varretükikesi, mida kestvalt mäluti. Miks nätsutati? Ikka selleks, et vältida suu ja hammaste haigusi ning varjutada halba suulehka. Kõige kuulsamaks mineviku närimiskummiks on sapotillipuu tardunud piimmahl, mida maajad tshikleks kutsusid. Just maajad avastasid, et sapotillipuu tahkunud piimmahl on äärmiselt meeldiva maitsega. Kui uskuda pärimusi, siis isegi nende peajumal Kukulkan ehk Sulismadu armastas närimiskummi. Paraku tuli indiaanlaste närimiskummi tarbimisse oluline vahe, kui hispaanlased asteekide riigi vallutasid ja enda võimule allutasid. Nimelt toodi tshiklet muistsetesse linnadesse kaugetest metsadest, kus sapotillipuud kasvasid. Nii säiliski tshikle närimise komme vaid ürgmetsades elavate indiaanlaste seas. Muide, tshikle on kasutusel ka tänapäeva närimiskummi tootmises. Üks puu annab aastas 8–18 kilo tshiklet. Kui sajandeid tagasi kasvasid sapotillipuud vaid Lõuna-ja Kesk-Ameerikas, siis nüüd kasvatatakse neid ka mujal sobivas kliimas.

Isegi antiikkreeklastel oli oma närimiskummi analoog. Nemad kasutasid selleks mastikspistaatsia vaiku. Mastikspistaatsia tüve sisselõigetesse valgub aromaatne vaikollus, mis õhu käes tahkub. Et tegemist on tõepoolest suupärase kraamiga, seda tõestab mastiksi kasutamine ka paljude idamaiste maiuste koostises.

Põhjamaa elanikud hoolitsesid samuti lihtsal moel hammaste ja suuõõne tervise eest. Kuusevaiku saab pidada siinsete alade närimiskummi kaugeks eelkäijaks. Põhjamaades säilis vaigu närimine kohati isegi 19. sajandini. Närimisvaiguks sobis kuiv, läbipaistev, kõvastunud vaik, mille vanus oli mitu aastat. Vaigutükk pandi suhu ja seda hakati aeglaselt mäluma. Et vaikained oma kibeda maitsega ärritasid süljenäärmeid, siis nõristus vaigunärimisel suuõõnde ohtralt sülge. Rikkalik süljevoolus uhtis vesilahustuvad ühendid vaigust ja need sülitati lihtsalt välja. Mälumise ja sülje koosmõjul kujunes vaigutükist lõpuks sitke, aromaatne ja punane mass. Seda võis kaua närida, kusjuures see maitses meeldivalt ning põhjustas piisavalt sülje eritumist. Lõpuks lagunes vaigukämp suus pudedaks jahuks ja selle mälumisest tuli loobuda. Selline kuusevaigu närimine puhastas suuõõnt mikroobidest, hoidis hambad valged ja terved ning vältis ka igemete haigusi.

Ksülitooli võidukäik

Põhimassi närimiskummist moodustab vees praktiliselt lahustumatu elastne ja valkjas kummialus. Lisaks põhikomponendile sisaldavad närimiskummid veel vahasid, emulgaatoreid, pehmendajaid, maitse-, aroom-, värv- ja kaitseaineid. Muide, nätsueelistuste pingerida kujunebki välja just maitse põhjal. Mitmesugused maitsenüansid saavutatakse kas eeterlike õlide või puuviljamaitseliste essentside kasutamisega. Eestlaste lemmikuks on senini piparmündimaitselised nätsud. Eriotstarbelistes närimiskummides on loomulikud spetsiaalse otstarbega lisandid.

Närimiskummi magustamiseks saab kasutada kas suhkrut või magusaineid. 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel soovitasid hambaarstid suhkrust loobuda ning turule paisati suhkruvabad närimiskummid, mis tänapäeval üha rohkem ja rohkem populaarsust võidavad. Suhkru hülgamise põhjuseks oli hirm kaariese ehk hambaaukude tekke ees. Et inimesed olid harjunud magusamaitseliste närimiskummidega, tuli suhkrule leida sobiv asendaja. Ja selleks osutusid polüalkoholid – ksülitool, sorbitool ja maltitiool. Ärgu nimetus kedagi eksitagu. Ehkki alkoholid, puudub neil joovastav toime. Samuti on tegemist looduses leiduvate ühenditega, mis pole organismile võõrad.

Kõige kuulsam neist on vaieldamatult ksülitool. Ksülitooli edu saladuseks on suhkrutest tekkiva happerünnaku tõrjumine. Suus elutsevad mikroobid muudavad suhkru juba mõnekümne sekundiga orgaanilisteks hapeteks, mis viivad hamba koostisest välja vajalikke mineraalaineid. Ksülitooliga närimiskumm aitab happerünnakut vältida mitmel viisil. On kindlaks tehtud, et suuõõnes elutsevad bakterid ksülitooli ei omasta. Veelgi enam – ksülitool on võimeline tungima bakterirakkude sisse ning pidurdama ka nende kasvu ja paljunemist. Uuringud on tõestanud, et ksülitoolitarvitaja hammaste pinnal asuvad mikroobid ei ole hammastele nii kahjulikud. Lisaks sellele soodustab ksülitool süljevoolust, mis puhastab omakorda täiendavalt hambaid.

Juba olemasolevad hambaaugud ksülitooli toimel muidugi kinni ei kasva, kuid algav häire hambaemailis võib taandareneda. Ksülitool lihtsalt aitab suuõõne kaitsesüsteemil paremini maksvusele pääseda. Kui tarvitada ksülitooli sisaldavat närimiskummi ning mitte süüa toidukordade vahel suhkrut sisaldavaid maiustusi, siis võivad hambad kaariesest puutumata jääda. Loomulikult ei asenda ksülitoolinäts ei hambaharja ega regulaarset hammaste kontrollimist, kuid see on siiski oluline lisavõimalus hammaste tervishoiuks.

Mida rohkem nätsus ksülitooli on, seda väiksema närimisega kaitsev m›ju maksvusele pääseb. Kuid ettevaatust! Polüalkoholide imendumine seedekulglast on aeglane, ja suurte koguste tarvitamise korral jõuab paratamatult osa neist soolestiku lõpuosadesse. Seal elutsevatele bakteritele on need ühendid aga soodsad energia- ja toiduallikad. Järelikult soodustab polüalkoholide suurte koguste sissesöömine soolestiku mikroorganismide kiiret paljunemist. Viimase protsessiga kaasnevad muutused seedekulgla veereþiimis ja mitmete ärritavate ainevahetusproduktide eritumine, mis võib põhjustada kõhulahtisust. Et polüalkoholsete lisaainete märgistamisel kehtib erinõue, siis on sobiv see ka siinkohal esitada. Polüalkoholide, kaasa arvatud ksülitooli olemasolul toiduaines peab pakendil olema järgmine hoiatus: “Polüoolid – ülemäärane tarbimine võib põhjustada kõhulahtisust.” Et selline räige otsekohesus võib õrnatundelisi ostjaid eemale peletada, siis on närimiskummipakenditele trükitud sisult sama, kuid vormilt peenem märgulause – liigsel tarbimisel võivad ilmneda laksatiivsed nähud.

Suures ksülitoolivaimustuses võib terendada veel üks probleem. Mikroobimaailmas on hästi tuntud tõde, et bakterid kohastuvad kiiresti kõikvõimalike neile ebasoodsate keemiliste ühenditega. Arvatavasti pole ka ksülitool siin mingiks erandiks. Ja nii võib inimene mingil hetkel silmitsi seista ebameeldiva tõega, et osa kaariest tekitavaid baktereid on tulevikus ksülitooli suhtes täiesti tundetud.

Kaitsev karbamiid

Teine tuntud ühend, mis paljudes närimiskummides esineb, on karbamiid. Eestiski on viimasel ajal nende toodete reklaam hoogustunud. Karbamiid on täiesti tavaline ühend, mis moodustub inimese kehas valkude ainevahetuse tulemusel ja eraldub uriini koostises. Et karbamiidi leidub süljeski, siis miks mitte lisada seda ka närimiskummile. Huvitav on aga asjaolu, et eestikeelset mõistet kusiaine välditakse reklaamides ja toote koostisosade loetelus. Pole kahtlust, et nimetus kusiaine ei mõju klientidele kuigi ligitõmbavalt. Karbamiidiga närimiskummi kaitsev toime on tingitud nii karbamiidi leeliselistest (happele vastandlikest) omadustest kui ka täiendava kaitsekihi loomisest hammaste pinnale. Veelgi enam – karbamiidi teatud keemiliste vormide lagunemisel vabanev atomaarne hapnik omab ka pleegitavat ehk valgendavat efekti.

Valgendavad närimiskummid

Nätsureklaamist meenub inimestele tavaliselt silmipimestava naeratuse ja lumivalgete hammastega näitsik. Ja kes ei sooviks siis endalegi pimestavvalgeid hambaid. Lihtsaim viis saavutada valgendavat mõju on lisada nätsule söögisoodat. Pealegi tekitab söögisooda suus leeliselise keskkonna ja soodustab ka hambakatu eemaldamist. Oluline on seegi, et söögisoodat on hammaste puhastamiseks kasutatud juba ammustest aegadest. Järelikult vana sisu uues kuues. Samm edasi valgendamise tasandil on puhastavate ensüümidega, täpsemalt papaiiniga rikastatud näts. Papaiin on valke lõhustav ensüümide segu, mida saadakse näiteks meilgi müügil olevast puuviljast papaiast. Olgu valgendavate faktoritega kuidas on, kõige nende sihiks on eemaldada hammastelt tubakast, kohvist, punaveinist või lihtsalt vananemisest tingitud pruunikad laigud.

Näts kui ravim

Raviva nätsu idee rajaneb lihtsal tõel – mäludes lahustuvad toimained sülge ja imenduvad osaliselt suuõõne limaskestast. Kõige süütum ravitoimega näts on rikastatud vitamiin C ehk askorbiinhappega. Sellise nätsu võib tavaliselt ära tunda acerola kirsi lisandist, mis sisaldab rikkalikult askorbiinhapet. Brasiiliast pärinevad aga närvisüsteemi ergutava toimega nätsud, millele on lisatud guaraana ekstrakti. Otseselt ravitoimega närimiskummides on näiteks kannatuslille ehk passifloora õitest ja viljadest eraldatud lisand, mis on valuvaigistava toimega. Hõlmikpuu lisandiga närimiskummil on soodne toime veresoontele, nimelt toimib ginko veresooni laiendavalt. Kui pruukida punase päevakübara ekstraktiga rikastatud mälumistoodet, siis on lootust ennetada viirushaigusi. Toodetakse isegi selliseid nätse, mis on mõeldud allergikute vaevuste leevendamiseks. Nendesse nätsudesse on lisatud pronkslehest eraldatud ühendeid. Müügil on ka erilised kaalulangetusele kaasa aitavad nätsud, mis sisaldavad ajus leiduva söögiisukeskuse blokaatoreid.

Raviotstarbelistest nätsudest vist kõige tuntumad on tooted, mis aitavad suitsetamisest loobuda. Ehkki otsest ravitoimet neil pole, aitavad need vabaneda organismi tervist mitmel moel kahjustavast pahest. Niisugused närimiskummid sisaldavad väikestes kogustes tubakale omast alkaloidi – nikotiini. Sellise toote mälumine kustutab suitsunälga ja aitab ära hoida nikotiinisõltuvuse võõrutusnähtude tekke. Oluline on ka õige nätsutamistehnika. Mälumist alustatakse aeglaselt. Kui maitse muutub tugevaks, tuleb pidada väike vahepaus. Maitse nõrgenemisel võib närimist taas aeglaselt jätkata, kuni kogu nikotiin on närimiskummist vabanenud.

Miks inimesed nätsutavad

Suurem osa nätsusõpradest mõtleb eeskätt suuõõne tervisele, sest näts takistab kaariese kujunemist, kaotab halba suulõhna ja aitab kaasa hammaste heleda välimuse säilimisele. Paljud inimesed aga närivad nätsu hoopis sellepärast, et paremini keskenduda või ületada monotoonsest tegevusest tingitud rutiini. Mõnikord arvatakse ka, et nätsutamine parandab aju verevarustust. Siin peab arvestama seda, et pidev mälumine annab täiendava koormuse lõualuudele. Leidub neidki inimesi, kellele pidev lõualuude rütmiline liikumine pakub omalaadset rahuldust ja lõdvestust. Lapsi köidab nätsutamisel mitmesuguste trikkide tegemise võimalus. Just neile on kohandatud erilised mullinätsud, mis mõeldi välja juba 1906. aastal.

URMAS KOKASSAAR (1963) on Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi lektor.