Saabusime Sahara kõrbelinna Zagorasse pärast üheksatunnist bussisõitu. Mitte enam esimeses nooruses sõiduriist oli toonud meid Marrakechist üle Kõrg-Atlase peaaheliku. 2260 meetri kõrgusel Tizi-n-Tichka mäekurul imestasime veel vihmavalingute ning vilu ilma üle, kuid teiselpool Atlast sattusime punakaspruunide madalmägede, kõrbete ja poolkõrbete valdustesse. Ühtlasi sagenesid peatused keset eikusagit. Bussi sisenes üha kummalisemat kõrberahvast, kes lisasid monotoonsevõitu loksumisse kosutava annuse värvi ja vürtsi. Kostus häälekat õiendamist ning mõõdutundetut naeru.

Huh, ei olegi nii kuum, kui kardetud! “Kõigest 43 kraadi tselsiust,” teadis tolmuse bussijaamaväljaku ääres kaupa tegev poodnik öelda ning libises siis oma jutuga sujuvalt merkantiilsematele teemadele. Ikka “where-are-you-from” ja “vaata-mis-mul-siin-on”. Tuleb tunnistada, et olime Saharaga rinda pistmiseks valinud väga ebasobiva aja – juulikuu. Veel hullem võib kuumus olla vaid augustis. Ent kuidagi elatakse siin ju ka suvel. Sahara oaasilinnad on koduks kümnetele tuhandetele inimestele. Klimaatiliselt Maroko kõige palavama linnana pole Zagora siiski kaugeltki mitte kõige ekstreemsem elupaik. Nimelt läbib linna elustav Draa jõgi – paraku seisab jõesäng enamuse aastast täiesti kuivana!

Foto: Horisont

Jõgi või asi,

ütleks selle peale. Kuid võtan kohe oma sõnad tagasi. Sääraseid perioodiliselt ärakuivavaid Sahara jõgesid kutsutakse vadideks. Õigupoolest tähistab araabiakeelne sõna wad (prantsuse keele kaudu transkribeerituna oued) mis tahes jõge. Küllap siis jõe tähtsaim tunnus pole sealmaal mitte temas pidevalt voolav vesi, nagu meil sellega harjunud ollakse, vaid lihtsalt tema olemasolu. Kui on olemas voolusäng ja vee voolamise võimalus suurvee või vihmavalingute ajal, siis sisaldab liiv väärtuslikku niiskust ka põua ajal. Mõnikord immitseb niiskust vadi perves siin-seal avanevate allikatena. Mõnes Sahara vadis pole aga niikaua kui mäletatakse, vett voolanudki. Kuid ka selliste vadide all peituvad vett sisaldavad kihid, millest eriliste kaevusüsteemide, foggarade abil on võimalik väärtuslikku märjukest ammutada. Puurkaevude ja foggarade tootlikkusest sõltub, kui palju datlipuid annab oaasis kasvatada. Viimasest omakorda oleneb oaasi elanike arv. Üksnes datlipalmide varjus leiavad Sahara kõrvetava päikese eest vajalikku kaitset köögiviljapeenrad, põllusiilud ja puuviljasalud. Et mitte asjata raisata väärtuslikku põllumaad, paiknevad inimeste eluasemed reeglina oaasi ja kõrbe piirialal tihedalt külg külje kõrvale litsutuna.

Draa jõgi kogub oma vee Kõrg-Atlase lõunanõlvadelt. Keskjooksul umbes 200 kilomeetri pikkuselt oaasidest palistatuna ulatub mastaapne jõesäng läbi Anti-Atlase mäestiku Saharasse. Vahel väga harva, kaugeltki mitte igal aastal, voolab Draa siiski ka ookeanini, kuhu on Zagorast veel 700 km. Paljud teised Atlasest alguse saavad vadid, nagu näiteks Ziz ja Guir, haihtuvad düünides – jooksevad liiva või auruvad tilgatumaks kõrbe kuumal praepannil. Kui aga vadis kord juba voolab, siis tormakalt ja palju, omandades kohati katastroofilise iseloomu. Nägime Zagoras kuival seisvat veemõõdulatti, mille tipp ulatus viis meetrit üle meie peade. Lühikese aja jooksul toimub suurem osa aastasest erosioonist ja setete transpordist. Sisaldades umbes protsendi tahket materjali, meenutab selline aperioodiline voolamine aeg-ajalt mägedes asetleidvaid rusuvoole. On leitud, et enamus Sahara suurtest luitealadest, ergidest, paikneb kas praegu aktiivsete või siis reliktsete vadide hääbumiskohtades. Geoloogilises mõttes on niisiis tegu pigem liiva kui vee voolamisega: vadi tegevuse tulemuseks on liivameri. Aga kuhu jäi vesi?

Kõrbe erinevad palged

Erinevalt ühest laialtlevinud stereotüübist ei ole Sahara sugugi otsatu liivameri. Domineerivad hoopis kivikõrbed ehk hammaadad ja klibukõrbed ehk seriirid või regid, mis kokku katavad umbes kaks kolmandikku tema pindalast. Peale selle veel mergli- ja savikõrbed. Liivakõrbed ehk ergid moodustavad vaid umbes 15-20 protsenti. Siiski ei saa reklaamibroshüürides ja lasteraamatutes innukalt paljundatavat kuvandit düünidest ja kaamelitest ka üdini ekslikuks pidada. Esiteks, just sellisena võtab vastu Aafrika neid, kes Tuneesiast, Alzheeriast või Egiptusest sisemaa suunas reisile asuvad. Teiseks teeb see 15 protsenti umbes 8–9 miljonist ruutkilomeetrist siiski ühtekokku rohkem kui kusagil mujal maakeral. Et “Sahara ei olegi liivakõrb”, meeldib tõdeda just Maroko külastajatel, see justkui pehmendaks pisukest pettumust. Sest Maroko territooriumil tõesti valitsevad teised kõrbetüübid ja erge kohtab vaid kahes kohas, M`Hamidi ja Rissani lähedal.

Veel käibetõdedest: “Kõrb on kuum maa, kus öösiti võib väga külmaks minna”. Tõesti. Talvel võib maapinnalähedane temperatuur langeda alla –10 kraadi ning 3415 meetri kõrguseni küündivatel Kesk-Sahara mägialadel –20°-ni. Maksimaalne 24 tunni jooksul registreeritud temperatuuriamplituud ulatub Saharas 55 kraadini, mis on võimalik tänu õhu erakordsele kuivusele.

Meie südasuvine kogemus aga kinnitas, et sellel aastaajal võib just öö inimese jaoks kõige raskemini talutavaks ajaks osutuda. Kui üheskoos päikese loojumisega vaikib ka tuul, kuid temperatuur ei langegi alla 30 kraadi. Ja palav liikumatu õhk sunnib isegi kohalikke oma savimajade katustele magama kobima, samal ajal kui ärkvel väikese-eelarvelised turistid oma odavates hotellitubades nagu kalad kuival õhku ahmivad.

Kuidas Põhja-Aafrika kõrbeks kõrbes

Sahara ei ole alati nii kuiv olnud. Keset kõrbet, sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt rannikust – Tassilist, Fezzanist, Tibesti mägismaalt ja mujaltki - hakkasid alates 19. sajandi keskpaigast saabuma teated koopajoonistest, mis jutustasid elevantidest ja kaelkirjakutest, veisekarjadest ja stiliseeritud inimfiguuridest keset lopsakat taimestikku. Need “ürgkoomiksid” tundusid paljudele niivõrd fantastilistena, et seletustena läksid käiku isegi UFO-d ja kadunud Atlantise manner. Tegelikult valitses Sahara aladel neoliitikumis, umbes 5–10 tuhat aastat tagasi, kui enamus Tassili freskodest maaliti, igati elamiskõlbulik kliima. Mõnede ajaloolaste arvates oli sealse inimühiskonna areng võrreldav tolleaegse Mesopotaamia või Egiptuse omaga. Veelgi enam, võimalik, et Niiluse org asustatigi just Läänest tulijate poolt ning vanaegiptuse kultuuri lätted asusid Saharas!

Kuigi Põhja-Aafrika järkjärgulist kõrbestumist põhjustas eelkõige kliima kuivenemine, oli selle protsessi kiirenemises ja laienemises omajagu süüd ka inimtegevusel. Ülemäärase karjatamise, metsade maharaiumise ja põõsastike põletamisega ärakurnatud maadel endine taimestik enam ei taastunud, sundides nomadiseerivaid hõime järjest uutele aladele rändama. Käivitus ahelreaktsioon: mida vähem taimestikku, seda vähem aurustumist ja vihma! Roomlaste sõjakäikude ajal, 1. sajandi paiku eKr, oli Sahara juba kuivamas, kuid hobukaarikutega veel siiski suuremas osas läbitav. Kõrbe üks sümboleid, kaamel, saabus Saharasse Lähis-Idast alles meie ajaarvamise alguses.

Praegustes klimaatilistes tingimustes arvatavasti pöördumatu kõrbestumise tulemusena kihutab kõrbe lõunapiir ka tänapäeval lõuna suunas kiirusega umbes üks kilomeeter aastas. Seda umbes 1000 kilomeetri laiust üleminekuvööndit päris kõrbe ja kuivsavannide vahel kutsutakse Saheliks.

Berberi veri ja araabia kultuur

Põhja-Aafrika ja Sudaani põlisasukad berberid on üks kange ja uhke rahvarühm. Läbi ajaloo ei ole nad kuigi palju lasknud end painutada välise võimu alla. Kartaagolaste ja roomlaste eest nad pigem nihkusid mägedesse või Atlase-tagustesse poolkõrbetesse-kõrbetesse. Alates 7. sajandist, kui araablased Põhja-Aafrikas oma usku levitama hakkasid, toimib berberite ja araablaste vahel omapärane kultuuriline sümbioos. Selle viljadeks on muu hulgas Córdoba suur moshee, Sevilla La Giralda, Granada Alhambra ja teised Andaluusia islamikultuuri pärlid, mida esmapilgul kuidagi ei seostaks karmivõitu kõrbenomaadide ja mägilastega.

Üheks tuntumaks ja värvikaimaks berberi hõimuks on tuareegid ehk niinimetatud sinised inimesed. Kokku umbes 1 miljon tuareegi rändavad koos oma karjadega mööda hõredasti asustatud Mali, Niigeri ja Liibüa kõrbealasid. Berberite koguarvuks hinnatakse umbes 12–20 miljonit, neist Marokos 6–12 miljonit. Hinnangute suur ebatäpsus tuleneb peamiselt ber0beri identiteedi ebamäärasusest. Näiteks inimesed, kes tänapäeval Maroko territooriumil elavad, ongi suuremalt jaolt arabiseerunud berberid. Neist umbes 35 protsenti räägivad esimese keelena mõnda berberi dialekti ning identifitseerivad end berberitena, kuigi nende poolt viljeletav nn berberi traditsiooniline kultuur on tublisti mõjustatud islamist ning araabia linnakultuurist. Ülejäänud inimesed räägivad araabia keelt ja peavad end araablasteks, kuid nemadki on põhiliselt berberite järeltulijad.

Nii esmane araablaste väljaränd Bagdadist kui ka hilisemad ränded olid suhteliselt väikesearvulised. Marokosse saabus 8. sajandil tegelikult vaid käputäis Abbassiidide Kalifaadist pagenud sõjamehi ja ülikuid, kes siin esimese Maroko riigi – Idrisiidide riigi – ning selle pealinnana Maroko esimese "tõelise" linna, Fesi, asutasid. Kohalik elanikkond võttis suhteliselt rahulikult omaks islami usu ning valikuliselt ka uusi kombeid. Ega Moulay Idris I ja II palju muud ei tahtnudki. Nende poolt loodud riik ei olnud niivõrd mingi võõrvõimu vallutusretke vormistamine, vaid sisult pigem berberite eneste riik. Vastutasuks kummardatakse prohvet Muhammedist põlvnevaid Idrisiide islami suurte pühakutena nii Marokos kui mujal islamimaailmas.

Berberid ajalugu tegemas

Edaspidi valitsesid Marokot põhiliselt omamaised berberidünastiad, kuid riiki ühendavaks ideeks oli ikkagi islam, täpsemini, mingi oma versioon sellest usust. 11. sajandil saabusid Sahara avarustelt fundamentalistlikud Almoraviidid, kes peagi ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast. 1147. aastal langes Almoraviidide riik sisemistes vastuoludes ühe teise berberi grupeeringu, Almohaadide võimu alla. Lisaks laiendati valdusi üle kogu Magribi (kuhu kuuluvad tänapäeva Maroko, Mauritaania, Tuneesia ja osa Liibüast).

Almohaadide valitsemisaeg kujunes kultuuriliselt iseäranis viljakaks. Kunstielu ja teadusmõte Fesis, Marrakechis, Córdobas ja Sevillas oli kosmopoliitsem ja rafineeritum kui pimeda keskaja küüsis sipleva kristliku Euroopa kultuur, mille kohal parasjagu lõi lehvima inkvisitsioonivaim ja skolastiline suletus. Paraku kippusid berberite tugeva klannivaimu tõttu impeeriumid vahelduma kaleidoskoopilise kiirusega. Tõusule järgnes kaoseperiood ning mõne aja pärast jälle uus tõus. Sealjuures pärinesid Maroko karismaatilised valitsejad ja impeeriumi taasühendajad enamasti just tagasihoidlikest kõrbelinnadest, nagu Zagora või Sijilmassa (Sid_ilmassa). Impeeriumi pealinnana eelistasid aga Almoraviidid ja Almohaadid leebema kliimaga Fesi või Marrakechi. 13.–15. sajandil valitsenud Mariniidid ja Wattasiidid Fesi, Saadiidid (16.–17.sajand) Marrakechi ning 17. sajandist tänapäevani valitsevad Alaviidid Meknesi, Fesi või Rabatit. Need neli nimetatud linna uhkeldavad ka tänapäeva turismikaartidel äärmiselt hästi säilinud vanalinnade (mediinade), mo_eede, paleede ja maailma vanimate islamiülikoolidega. Nagu näiteks Fesis 860. aasta paiku asutatud Qayrawani medrese.

Vaid üks linn on Maroko ajaloos eespoolnimetatud kuninglike linnadega võrdväärset rolli mänginud.

Sijilmassat otsides

Tahtsime Tafilalti oaase külastada kahel põhjusel. Eelkõige heita pilku Maroko suurimale luidetealale Chebbi Ergile. Teiseks paikneb just seal legendaarne kõrbepealinn Sijilmassa, kohe tänapäevase Rissani linnakese kõrval.

Sijilmassa asutati 757. aastal Tuneesias asuva Kairouani (ka Qayrawani) järel teise Põhja-Aafrika islamilinnana. Järgneva viie sajandi jooksul õitses ja rikastus linn karavanisadamana. Sool, kuld ja vandel rändasid Malist ja Sudaanist Sijilmassa kaudu Fesi ning sealt edasi Euroopasse. Vastupidises suunas liikusid tekstiili-, naha- ja relvakaravanid. Kuigi tänapäeval reklaamib Zagora end sildiga “52 päeva Timbuktusse”, käis põhiline kaubatee siiski läbi Tafilalti oaasi. Keskvõimust enamasti vähe sõltuva kuningriigi iseseisvuse tagatiseks oli suur kaugus teistest võimukeskustest ning oaase asustav haridzhistlikust islamitõlgendusest innustuv fanaatiline ja sõjakas berberiklann. 15. sajandil algas allakäik, mille üheks süüdlaseks oli portugallaste poolt sisse seatud merekaubandus piki Aafrika läänerannikut. Sijilmassa hiilgus lahvatas veel korraks särama 17. sajandil, andes Marokole tänaseni võimulpüsiva Alaviidide dünastia. Praegu trooni hoidev 39-aastane Mohammed VI on selle valitsejateliini 18. kuningas.

Sijilmassa hävitati lõplikult Ait Atta hõimu sõjakäigu ajal 1818. aastal ning tänapäeval pole väljakaevamisplatsidel suurt midagi vaadata: linn tehti maatasa ja ülejäänu eest on hoolitsenud aeg. Kõrbe selles piirkonnas on vähe vastupidavaid kristalseid kivimeid. Kõige käepärasematest ehitusmaterjalidest, õlgedega toestatud savi- ja mudatellistest hooneid leotavad harvad tormakad vihmasajud ning raspeldavad liivasegused tuuleiilid. Seetõttu vajavad majad sagedat ülemätsimist ja peaaegu võimatu on öelda mõne näiteks 16. sajandist pärineva berberikindluse ehk kasba tegelikku vanust. Muutunud on materjal, sageli ka ehitise välisilme, inimestest rääkimata. Milles küll sellisel juhul hoone järjepidevus seisneb?

Kõrbe kuum hingus

Niisiis oli see vaid tähtsusetu Rissani, ja kuidas ka ei püüdnud, ei suutnud me silme ette manada Sijilmassa kunagist hiilgust... Nurjus ka meie teine eesmärk. Jõudsime Rissanisse algavas liivatormis. Tegelikult kahanes juba peale Erfoudi nähtavus paarikümne meetrini ning asfaltteel tantsisklevad liivaviirud meenutasid kangesti põhjamaiseid lumetuisuvaalusid. Suurelt teelt umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel asuva Chebbi Ergi düüniaheliku juurde jõudmiseks sai tehtud kaupa pühapäevaturulistega, kellest paljud olid laadaplatsile saabunud tugevakonstruktsiooniliste mikrobusside, kamionettidega. Istunud juba ülekoormatud bussi viljakottide ja kanistrite otsa ootele, kuni sõidukisse mittemahtunud reisimoona katuseraamile köideti, lõime viimasel hetkel verest välja. Ergini ei vii kindlat teed, vaid kõigest jäljed kõrbes. Reisiraamat hoiatab spetsiaalselt, et seda tund-paar kestvat sõitu ei võetaks ette liivatormis. Nüüd oli teele asumas kõrbeelanike masin ja ma usun, et nad kindlasti ka oma kodutelkidesse jõudsid. Meie aga kobisime pärast mõningast linnakese vahel uitamist – suud-silmad liiva täis – ära pikaliini bussile, mis meid tagasi Fesi suunas viis. Rissanis kogetud suure kõrbe kuum hingus ning jõuetu häbiväärne hirm näitasid kätte need sisemised piirid, millest meil kui põhjamaalastel ei olnud tookord määratud üle astuda.

ÜLO SUURSAAR (1962) on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi vanemteadur. Ph.D. geograafias.