Alates Teisest maailmasõjast on tank jäänud lahinguväljal juhtivaks relvakandjaks, millega võideldakse nii soomustatud kui ka soomustamata sihtmärkide vastu.
Tankil on tugev tulejõud, ta on liikuv, hästi kaitstud ja varustatud korraliku sidega. Tanki olulist rolli on kinnitanud ka viimaste aastakümnete suuremad konfliktid – Lahesõda ja Iraagi sõda.
Esimest korda ilmusid tankid lahinguväljale Esimeses maailmasõjas, kui läänerinde positsioonisõda oli patiseisus ning sakslaste hästikaitstud positsioonidest ei suudetud kuidagi läbi murda. Siis tekkiski inglastel idee luua relvastatud ja soomustatud roomikmasin, mis suudaks liikuda ebatasasel maastikul, läbi murdda traattõketest ja ületada kaevikuid. Nimetus tank pärineb samuti inglastelt (ingl tank – paak, reservuaar), kes selleks, et uue relvasüsteemi rindelesaatmist saladuses hoida, ümbritsesid need laudkastidega ja kirjutasid peale tanks.
Esimesed tankilahingud
Uued sõjamasinad läbisid tuleproovi 15. septembril 1916 Somme’i lahingus, mil rünnakule saadeti ligi nelikümmend Inglise tanki. Ent nad olid väga aeglased ja ebakindlad ning et neid oli ka vähe, ei saavutanud nad olulist sõjalist edu. Suurem oli sääraste monstrumite psühholoogiline efekt. Tankide tõelist jõudu näitas aga järgmise aasta Cambrai lahing, kus inglased ründasid juba ligi 400 roomikmasinaga, murdsid läbi sakslaste kaitseliinist ja tungisid nende tagalasse.
Peagi hakkasid inglaste eeskujul tanke tootma ka liitlased prantslased, paisates neid sõja lõpuks rindele juba päris hulgaliselt. Prantslased konstrueerisid ühtlasi esimese klassikalise konstruktsiooniga tanki Renault FT 17, mis oma 360 kraadi pöörleva torniga oli sedavõrd populaarne, et pidas relvastuses vastu 1944. aastani. Renault’ 6,6-tonnised ning 16 millimeetri paksuse soomusega kergetankid kuulusid ka Eesti Kaitseväe relvastusse. Selline tank oli varustatud 37-millimeetrise kahuri või kuulipildujaga ning selle meeskond koosnes kahest inimesest. Kõnealust soomukit vedas bensiinimootor maksimaalse kiirusega 7,7 km/h. Käiguvaru oli seejuures 35 kilomeetrit, mis tähendab, et nii pika vahemaa võis tank läbida ühtejutti.
T-34 ja Panther
Kahe maailmasõja vahel loodi suurriikides mitmeid tanke, alates kergematest ja lõpetades raskekaalulistega. Huvitav on aga see, et enamik riike planeeris neid kasutada jalaväe toetusrelvana. Ainult sakslased jõudsid arusaamisele, et tankid kujutavad endast väga tõhusat ja mobiilset löögijõudu ning on kasutatavad iseseisvate üksustena. Muidugi eeldas see ka muu soomustehnika arendamist. Teise maailmasõja esimesed aastad kinnitasidki, et tankiüksustel on tulevikku.
Tankide olulist rolli taibati ka Nõukogude Liidus, kus alates 1930. aastatest toodeti tanke üle viie korra rohkem kui kõikides teistes riikides kokku. 1940. aastal seeriatootmisse jõudnud keskmine tank T-34 üllatas sakslasi oma tugeva relvastuse ja paksu soomusega, mille vastu Saksa tankide väiksekaliibrilised kahurid olid võimetud. T-34 mass oli 28,5 tonni, esiosa soomuse paksus kuni 55 millimeetrit ning käiguvaru 400 kilomeetrit. Tankil oli 500-hobujõuline diiselmootor, maksimaalne kiirus maanteel 55 km/h. Ta võis ületada 2,5 meetri laiuse kraavi ja 0,7 meetri kõrguse takistuse. T-34 relvastusse kuulusid 76,2-millimeetrine kahur ja kaks 7,62-millimeetrist kuulipildujat. Võib öelda, et kõige olulisemat rolli kogu Teise maailmasõja jooksul mängiski just T-34. Sakslastel õnnestus küll luua üks paremaid tanke Panther, mis oli kaitstud kuni 110 mm paksuse soomusega ja varustatud laastava relvastusega, kuid sõja käiku see enam ei muutnud.
Pärast Teist maailmasõda arendati tanke vastavalt sõjas omandatud kogemustele ja eesmärkidele. Peamiseks relvasüsteemiks kujunes keskmine ehk põhitank (ingl Main Battle Tank). Näiteks USA 1960. aastate M48 mass oli 44,2 tonni, 850-hobujõuline mootor andis maksimaalseks kiiruseks 41,8 km/h, käiguvaru oli 110 kilomeetrit. Relvastuses oli 90 mm vintrauaga kahur, sellega paaris 7,62 mm kuulipilduja ja veel üks pooletolline kuulipilduja. Tanki meeskond koosnes neljast liikmest: juht ees, komandör, relvur ja laadija tornis. Selline koosseis ongi maailmas enamlevinud, ainult venelased ja prantslased kasutavad automaatlaadimissüsteemi ja kolmeliikmelist meeskonda. M48 andurid, vaatlus- ja sideseadmed olid siiski üsna viletsad. Meeskonna käsutuses olid vaateplokid ja periskoobid, tankis oli algeline kaugusmõõtja ja elementaarne elektromehaaniline ballistiline arvuti, mis sai algandmed kaugusmõõtja pöördtrumlilt. Stabilisatsiooni puudumise tõttu ei saanud tulistada liikuvalt tankilt, samuti puudusid öövaatlusseadmeid. Tanki ainukene sidepidamisvahend oli raadio.
Moodne sõjamasin
Tänapäeva tankid on oluliselt edasi arenenud, seda peamiselt jõuallika ja elektroonika poole pealt, ning jõudnud viimases osas kannule isegi lennukitele. Praegu kasutuses oleva moodsa USA tanki M1A1, tuntud ka kui Abrams ehk täpsemalt General Abrams, meeskond on endiselt neljaliikmeline. Abramis juhtimist lihtsustab mootorrattatüüpi juhtkang: käike ja kiirust saab reguleerida pöördkäepidemega; jälgimispaneel näitab nii mootori seisundit kui ka ümbrust. Komandöril ja relvuril on abiks elektroonika ja mitmesugused vaatlusseadmed, mis annavad ümbrusest praktiliselt sama hea pildi nii päeval kui ka öösel. Laserkaugusmõõtja määrab peaaegu silmapilkselt vaadeldava objekti kauguse. Andmed sisestatakse tulejuhtimissüsteemi, mille arvuti arvutab välja vajaliku laskesuuna ja -nurga ning seab ühtlasi paika ka tanki suurekaliibrilise (120 mm) kahuri, arvestades seejuures nii temperatuuri, õhuniiskust, tuule ja tanki kiirust, tanki asendit, kahuri raua kulumist kui ka laskemoona omadusi. Teisisõnu tähendab öeldu seda, et pärast objekti sihikule võtmist võib otsekohe tulistada, seda ka liikuvalt tankilt. Orienteerumiseks kasutatakse GPS-süsteemi, sidet saab pidada nii raadio teel kui ka satelliitide vahendusel. 56,25-tonnisele tankile annab vägeva võimsuse 1500-hobujõuline turbomootor.
Et viimastel aastakümnetel on oluliselt edasi arenenud tankitõrje, on Abrams varustatud hulga sensoritega, mis reageerivad mitmesugustele kiirgustele, võimaldades teha näiteks ülilühikese aja jooksul tankile suitsukatet. Tank kaitseb meeskonda isegi radioaktiivse kiirguse ja keemiarelva eest. Seda kõike toetab mitmekihiline põhisoomus.
Enam-vähem samasugused näitajad iseloomustavad mitmeid teisigi tänapäeva põhitanke, nagu seda on Leopard, Merkava, Leclerc, T-80, Challenger jt. Seepärast võib öelda, et vaatamata tankitõrjerelvade arengule on tank ikkagi säilitanud oma olulise koha lahinguväljal, olles tehnika ja tehnoloogia tohutu arengu tõttu muutunud väga komplitseeritud ja kalliks relvakandjaks.
REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.
|