2005. aastal täitub 80 aastat Eesti Vabariigi riigivapi kinnitamisest, mis oleks hea põhjus tähistada 2005. aastat vapiaastana, analoogselt tänavuse lipuaastaga.
On küll Eesti lipu aasta, ent hoopis põnevamat ainet pakub arutlemiseks Eesti vapp. Vapiajaloo osas on Eesti jätkuvalt 19. sajandis, sest Eesti riigisümboolikat tutvustades korratakse jätkuvalt stambiks kujunenud seletust, nagu oleks Taani kuningas andnud oma vapi kasutamise õiguse 13. sajandil kõigepealt Harju-Viru vasalkonnale, siit aga kujunesid kolm leopardi kogu Eesti heraldiliseks embleemiks. Mis annab alust selles kahelda?
Augustis tähistasime Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeva. Oleme tänaseks taaslõimunud Euroopa kultuuriruumi, mille kulminatsiooniks sai astumine Euroopa Liitu. Lõimumise üheks aspektiks on kindlasti ka euroopaliku sümboolika omaksvõtmine. Selle selgemaks avalduseks on Eesti Vabariigi riigivapp. Kuid ka maakonnad ja linnad kasutavad oma ajaloolist traditsiooni omavat vappi. Vallavappide kollektsioon on alles kujunemisjärgus.
Rüütelkonnateooria
Ülaltoodu puudutab eelkõige heraldika vapikunsti aspekti, sest vapiajaloo osas oleme jätkuvalt 19. sajandis. Mitmesugustes Eesti riigisümboolikat tutvustavates trükistes korratakse stambiks kujunenud seletust, et Taani kuningas olevat andnud oma vapi kasutamise õiguse 13. sajandil kõigepealt Harju-Viru vasalkonnale ja siit kujunesid kolm leopardi kogu Eesti heraldiliseks embleemiks. Mõnede autorite väitel olevat mainitud kuningaks olnud Valdemar II, enam tõenäoliseks peetakse aga Erik IV-t või Christoffer I-t. Kuna Harju-Viru vasalkond oli aluseks hilisemale Eestimaa rüütelkonnale, siis nimetan seda seletust rüütelkonnateooriaks.
Rüütelkonnateooria loodi 19. sajandil baltisaksa arhivaaride ja ajaloolaste spekulatsioonina, mis pidi rõhutama kohaliku aadelkonna prioriteeti Eestimaa valitsemises. Kolme lõviga vapi võimalikule kasutamisele Eestimaa sümbolina juba 13. sajandil viitavad ühena esimestest Robert von Toll ja Johann Sachssendahl oma allikapublikatsiooni “Est- und Livländische Brieflade” neljandas osas . Samas nenditakse, et puuduvad otsesed allikad, mis seda tõestaksid.
Vapp, pitsat ja vapipitsat
Rüütelkonnateooriast lähtuvad autorid mainivad sageli ühte 1284. aastal koostatud ürikut, mida säilitatakse praegugi Eesti Ajaloo Arhiivis. Dokumendi eelviimases lauses mainitakse, et ürikut kinnitavad selle koostamisel osalenud subjektide – Tallinna piiskopi, Taani kuninga nõuniku ja kogu maa vasallide esindaja – pitserid. Kahjuks olid üriku allservas rippunud pitserid hävinud juba 19. sajandiks, mil see dokument avastati. Ilma kahtluseta mainitakse vasalkonna pitserit (ac sigillo communitatio vasallorum) 1323. aastal Novgorodi minevatele Tallinna kaupmeestele kaasa antud turbekirjas (vt “Liv-, Est- und Curländisches Urkunderbuch nebst Regesten II”, nr 773). Kahjuks on ka sellel olnud pitserid hävinud.
Pitseri samastamine vapiga põhineb 19. sajandil levinud vapiajaloolisele seisukohale, mille järgi olevat juba 12. sajandist võetud kasutusele vapipitsatid; veel tänapäevalgi samastavad mõned ajaloolased pitserit vapiga, hoolimata sellest, et pitseripildil puudub heraldilise kilbi kujuline alus. Koos sellega oli kinnistunud seisukoht, et vapp anti alati koos privileegidega. 19. sajandi ajalooline heraldika käsitles 12/13. sajandi vappi kui midagi, mis oli valmis ning algusest peale reeglitega määratud. Vapiajaloolaste rahvuslikud koolkonnad vaidlesid eelkõige selle üle, kus riigis ja milline valitseja heraldikale aluse pani. Prantslased seostasid seda Louis VII-ga. Inglased otsisid heraldika juuri William Vallutaja ajast. Sagedamini mainiti ka Anjou krahvi Geoffroi Plantagenetit, kes olevat saanud esimese lõvidega vapi kuningas Henry I-lt 1127. aastal. Sakslased nimetasid heraldika reeglite kinnitajana keiser Friedrich Barbarossat.
Eestimaa hertsogid
Eestimaa vapi päritolu käsitlenud baltisaksa autorid tuginesid loomulikult Saksamaal valitsenud vapiajalooteooriatele, milledes rõhutati, et tiitel ja sellega seotud vapp anti samaaegselt. Eelmainitud “Est- und Livländische Brieflade” neljandas osas esitatud spekulatsioon viitabki võimalusele, et lihtsustatud, s.o ilma südameteta (tegelikult vesiliilialehtedeta) Taani kuninga vapp võis olla antud koos Eestimaa hertsogi tiitliga. Kahjuks välistab selle ilusa seletuse fakt, et esimene Eestimaa hertsog (eestlaste hertsog) Knud (kes oli samas ka Blekingi hertsog) ei omanud õigust seda kasutada. Kolm lõvi oli juba 13. sajandil ainult Taani kuninga tiitlivapp ja teised kuninga suguvõsa liikmed pidid kandma sellest erinevat vappi. Blekingi hertsogi vapikilbil kujutati ainult ühte lõvi.
Esimene kuningas, keda tema täistiitlis nimetati ka eestlaste hertsogiks, oli Christoffer I. Kuninga majesteedipitsatisse lisati see Valdemar IV ajal. Sellest faktist lähtudes on üritatud põhjendada, et kolme leopardiga vapp oli Jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuninga ning eestlaste hertsogi (WALDEMARUS-DEI-GRA-DANOR-SCLAVOR-QUE-REX-ET-DUX-ESTON ) ühine tiitlivapp.
Esitatud spekulatsiooni ei saa siiski tõsiselt võtta. Pitseril olevat vappi tuleb käsitleda ainult esikohal oleva tiitli – taanlaste kuninga – tunnusena, ei enamat. Tiitleid tähistavate vappide koondamine ühele vapikilbile sai alguse Hispaaniast 1230. aastal, mil Kastiilia kuningas Fernando III krooniti ühtlasi Leone kuningaks. Põhja-Euroopa riikidesse levis see komme 14. sajandil. Taani kuningatest kasutas sellist võtet esimesena Erik VII, kelle vapil ja pitseril kujutati Taani, Rootsi vana ja uut, Norra ning Vendi kuninga tiitlivappi. Hiljem lisati sellele veel Oldenburgide perekonnavapp. Sellega tehti selge vahe valitseja tiitli- ja suguvõsavapile.
Toodud seletusest saab järeldada, et Taani kuningas ei saanud mingil viisil anda oma vappi Harju-Viru vasallide korporatsioonile. 13. sajandil oli korporatiivne vapiõigus veel väljakujunemata. Seda asendas korporatiivne pitsatiõigus. Kahjuks ei ole allikate puudumisel võimalik kirjeldada ka vasalkonna pitseripilti.
Seda rüütelkonnateooriat ei seatud kahtluse alla ka 20. sajandil. Kuna Eesti Vabariigis ei huvitunud sellest teemast ükski ajaloolane, siis loomulikult puudus vapi ajalookriitiline käsitlus. Esimese tervikliku ülevaate esitas Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ametnik M. Morrison 1929. aastal artiklitena ajakirjades Kaitse Kodu (23) ja Politseileht (35/36). Nendes põhjendab ta vapi kasutamisõigust kinnitavate aktide puudumist tavaõigusega ning arvab, et vasallide lojaalsust rõhutava kuningavapi kasutamist tõenäoliselt ei keelatud. Ka Artur Taska kirjeldab oma raamatus “Eesti vapp” kolme lõvi kasutamist Tartu(?) ja Viru vasallide korporatsiooni pitsatis 1284. aastal. Hannes Waltergi on maininud, et vapi aluseks oli Taani kuningasuguvõsa vapp.
Kilp ja vapp
13. sajandil oli vapp eelkõige valitsejail ning suveräniteeti ja seda väljendavat tiitlit omavatel suurfeodaalidel. Mõistet vapp ei tuntud ning heraldilist pilti kirjeldati kilbil (clipeus). Rüütli dekoreeritud kilp 13. sajandil veel vapiõigust ei kandnud, see oli kilbiomaniku isiklik embleem, mis eristas teda lahingus ja turniiril. Vapiks muutus kilp siis, kui see lõigati pitsatisse. Heraldilise väärtuse omandas rüütli kilp 13. sajandi lõpul, valdavalt 14. sajandil. Siis ilmusid vapid ka Harju-Viru ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopi vasallide pitseritele.
Eestimaa hertsogi tiitlivapp jäigi tõenäoliselt Taani ajal loomata. Jüriöö ülestõusu järel läksid Põhja-Eesti maakonnad Saksa Ordule ning koos sellega kadus vajadus seda ala tähistava eraldi vapi järele. Ordu ajal olid Põhja-Eestis halduspiirkondadeks foogt- ja komtuurkonnad, milliseid tähistasid omad sümboolsed pildid. Harju-Viru vasalkond kui korporatsioon ei omanud tol ajal sellist suveräniteeti, mida oleks pidanud tähistama eraldi heraldilise embleemiga.
Sel ajal kui Eesti kuulus Liivi Ordu koosseisu, arenes vapikultuur Lääne-Euroopas iseseisvaks valdkonnaks. 15. sajandil kinnistusid mõisted vapp ja heraldika. Tõuke selleks andsid muudatused rüütlite relvastuses. Tänu turvistiku tugevnemisele kaotas kilp sõjalise tähtsuse ning muutus eelkõige dekoratiivseks detailiks. Kilbipilt kinnistus lõplikult juriidiliseks sümboliks, mille omamist ja kasutamist normeeriti. Vapiõigus laienes ka linnadele, kirikutele, gildidele ja kogukondadele. Kujunesid välja peamised vapiliigid, nagu suguvõsa- ja perekonnavapp, kogukonnavapp, munitsipaalvapp, allianssvapp, kirikuvapp, dominioonivapp, pretensioonivapp jms. Vapikunstile omase heraldilise kilbi kasutamine oli muutunud sedavõrd populaarseks, et kilbikujulisele alusele paigutati isegi linnakodanike peremärke. Kirjeldatud praktika ei olnud võõras ka Tallinnas.
Karl IX kuldtukat
Tiitlitele põhinev vappide kasutamise süsteem kinnistus eelkõige monarhiates koos aadlihierarhia väljakujunemisega. Eesti lülitati sellesse süsteemi 16. sajandi teisel poolel Liivi sõja tulemusena, kui Põhja-Eesti liideti Rootsi ja Lõuna-Eesti Poola koosseisu. 1582. aastal võeti Rootsi riigis uuesti kasutusele nimetus Eestimaa, millega tähistati üheks halduspiirkonnaks koondatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaad. Rootsi kuningas Johan III oli esimene, kes lisas 1584. aastal oma tiitlite loetellu Eestimaa hertsogi. Teades, et Soome suurhertsogi tiitli jaoks kujundati 1580. aastatel eraldi vapp, mida tunneme tänapäeva Soome Vabariigi sümbolina, võiks eeldada, et siis loodi ka Eestimaa vapp. Selle kohta ei ole aga leitud (õigem oleks öelda: ei ole otsitud) ühtegi kindlat tõendit. Erandiks on aastaisse 1570–1580 dateeritud Rootsi Liivimaa vapikavand: sinisel kilbil kolm kuldset või hõbedast leopardset lõvi. Kindlaks Eestimaa vapi olemasolu tõestavaks allikaks on seni 1606. aastal Karl IX kroonimise auks vermitud kuldtukat, mille reversil kujutatakse Rootsi kuningavappi ümbritsetuna tiitliläänide vappidest. Sellel Eestimaa vapil kujutatakse esmakordselt Taani vapilt laenatud leopardseid lõvisid.
Miks Taani lõvid? Sellele küsimusele vastamisel võiks esitada mitu ajaloolist spekulatsiooni. Üks võimalik seletus oleks, et kuningas Karl IX oli teadlik Eestimaa hertsogi tiitli kasutamisest Taani ajal. Vapi valikut võis motiveerida Tallinna nn suur linnavapp, mis tegelikult kujunes välja samuti 17. sajandi alguseks. Sellele räägib vastu vaid fakt, et linnavapi kujunemine seda ümbritseva maa tunnusena ei olnud Lääne-Euroopale omane.
Nii jääb küsimus vapi algmotiivist esialgu vastuseta.
Hertsogivapist rüütelkonnavapiks
Heraldikast lähtudes esindas Eestimaa hertsogivapp keskaegset vapiõigust, mille peamiseks subjektiks oli isik. Samas ühtisid hertsogkonna piirid riikliku haldusüksuse – Eestimaa kubermangu – piiridega. Selle tähistamiseks kasutati sarnast vapipilti, kuid hertsogikrooni asemel oli vapil kuningakroon. Sarnane vapp oli kujutatud ka Eestimaalt värvatud väeüksuste lippudel.
Eestimaa liitmise järel Vene riigi koosseisu jätkati Rootsi-aegset vapi kasutamise praktikat juba sellepärast, et Vene keskvõimul ei olnud midagi paremat. Pealegi teostas Peeter I oma reforme Rootsi eeskujul. Mõningad muutused olid vaid välised, näiteks kubermanguvapil asendati kuningakroon tsaarikrooniga.
Vene ajal seostati kolme lõviga kubermanguvapp heraldiliselt Tallinna suure vapiga. See vastas Vene heraldilisele traditsioonile, milles vürstkondade ja kubermangude vapiks kinnitati vastava maa pealinna vapp. Eestimaa kubermangu nimetati 18. sajandil Tallinna kindralkubermanguks või asehaldurkonnaks. Sellele viitavad ka tolleaegsed mündid, livoneesid, milledel kujutatakse tsaarikotka taustal Tallinna ja Riia linnavappi.
Vene ajal sai ametliku kinnituse kõigepealt Tallinna linnavapp. See toimus 1788. aastal. Eestimaa kubermanguvapi kinnitamiseni jõudis Senati Heraldikadepartemang 1856. aastal. Sellel ehivad kuldset, kolme sinise leopardse lõviga kilpi impeeriumikroon ja Andrei Pervozvannõi sinise ordenilindiga seotud kuldsed tammeoksad. Eestimaa hertsogi/vürsti (hertsogkonna/vürstkonna) kolme leopardse lõviga vapp sai ametliku kinnituse 1882. aastal suures riigivapis.
Järgnevalt pakub huvi küsimus, millal kirjeldatud vapp kujunes Eestimaa rüütelkonna embleemiks? Kindel on, et Rootsi ajal Eestimaa rüütelkonnal oma pitsatit ja vappi ei olnud. Eestimaa rüütelkonna korporatiivsed õigused laienesid 18. sajandil. Keskvalitsus andis aadlike korporatsioonile õiguse ise koostada aadlimatriklit ning anda välja aadlike tiitlit ja privileege tõestavad diplomid. Aadlike omavalitsusülesannete avardumisega tekkis vajadus eraldi ametkonnapitsati järele. Ei olnud mingit probleemi kujutada sellel Eestimaa hertsogi vappi, kuna aadlikud kuulusid Eestimaa Hertsogkonna Rüütelkonda. Vapil viitavad sellele otseselt vürstlikku isikut tähistavad vapimantel ja vürstikroon. Need on ka Eesti Ajaloo Arhiivis säilitatavatel dateerimata pitsatitel ja pitseriproovidel. Rüütelkonna vapiks hakati vappi pidama siis, kui ilmus hüpotees, et kolme lõviga vapp on saadud Taani kuningalt.
Maarahva vapiks
Eesti talupoegade suhtumine vappidesse oli kuni 19. sajandi keskpaigani pealiskaudne. Uue talurahvaseaduse vastuvõtmise järel 1856. aastal hakati Eestimaa kubermanguvappi kujutama vallavanema ametirahal. Eestimaa lõvid paigutati koos Liivimaa greifiga ning Tartu linnavapiga 1869. aastal ka esimese üldlaulupeo märgile. Sarnast märki kanti samuti neljandal üldlaulupeol 1891. aastal.
20. sajandi algul muutus eestlaste poolt enamkasutatavaks kolme leopardiga Tallinna linnavapp. Eeskuju näitasid Tallinna eesti seltsid. Eelkõige tuleks siin nimetada spordiseltsi Kalev, mille embleemil olid esmakordselt koos nii sinimustvalge kui tulevane riigivapp.
1917. aastal omandas Tallinna vapp rahvusliku embleemi tähenduse kõigepealt loodavate rahvusväeosade pitsatites. Leopardid ehtisid Vabadussõja ajal ohvitseride auastmetunnuseid ning staabisõjaväelaste käiseembleemi. Nii oli loomulik, et ka riigivapiks esitati mitte kolm leopardset lõvi, nagu see olnuks vapiõiguslikult kohane, vaid Tallinna leopardid. Ligikaudu kuus aastat kestnud arutelu ja vaidluse tulemusena kinnitas II Riigikogu 19. juunil 1925. aastal oma kolmandal lugemisel Eesti Vabariigi riigivapi. Mõiste leopardid esineb ka riigivapi kirjelduses.
Taasiseseisvumisel leiti, et vapil on lõvid, mitte leopardid. 1993. aasta 13. aprillil vastu võetud riigivapiseaduses kirjeldatakse Eesti vappi järgmiselt: Eesti Vabariigi [...] riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat, otsavaatavat (passant gardant) lõvi.
NB! Heraldikas nimetatakse leopardiks sammuvat lõvi, kes on näoga vaataja poole pööratud. Leopardne lõvi on lõvi, kelle pea on profiilis.
TIIT SAARE (1956) on ajaloolane, Mäetaguse kooli ajalooõpetaja, kes lippe ja vappe uurib 1978. aastast. Raamatute “Lipud enne ja nüüd” ning “Sümboolika leksikon” autor.
LOE VEEL
Taska, Artur. Eesti vapp, Tallinn 1993.
Valter, Hannes. Vapilugu jätkub. Sirp ja Vasar, 18. november 1988.
Leimus, Ivar. Tallinna vappidest ja pitsereist. Vana Tallinn VIII (XII).
|